Vol 16 Kuidas ReisiRaadio tegelastest tolmuahvid said

Heihopsti head sõbrad!

Tervitused teile sügisesest Gladstone’ist! Tõepoolest, sügis on saabunud ja ega talvgi kaugel pole. Ennekõike annab sellest märku vajadus õhtul verandal õhtusööki süües pika varrukaga pluus selga panna. Selles, et kella kuuest õhtul pimedaks läheb, pole enam midagi uut. Samas kui päeval päike ja kuumus lolliks tahavad teha, mõtled ikka, et on põhjamaa inimeste narrimine sellist ilma sügiseseks või talviseks tembeldada. Meie jaoks on tegu siiski keskmise Eesti suvega.

Veel tahaks ReisiRaadio sõpradele ja lugejatele kinnitada kuivõrd äraütlemata hea meel meil on, et te meie seiklustele kaasa elate ja ReisiRaadio harvadest ning ülevoolavalt pikkadest sissekannetest hoolimata meie lainel püsite.

Veelkord palju tervisi kõikidele maikuu sünnipäevalastele!

Ikka teie ReisiRaadio


Vol 16 Kuidas ReisiRaadio tegelastest tolmuahvid said

Eelmisel korral sai Uus-Meremaa reisijutt otsa ja meie otsaga tagasi Austraaliasse. Maandusime Brisbane’i. Plaanid olid tehtud sellised, et kui tahame, saame tagasi oma oafarmi minna. Ma polnud küll kindel, kas ma tahan ja suudan jälle kümme tundi päevas oaliini ääres seista ja ube sorteerida, aga tagavaravariandiks oli see piisavalt hea. (Siiamaani imestan, et tookord sai 16 nädalat jutti seda tööd tehtud. Saan aru ka, miks teised backpackerid, kes tulid nädalaks-paariks meid segaseks pidasid.)

Back to Reality

Niipea kui Brisbane’is maandusime, helistasime Klausile ja Karinile, et uurida, kuidas nende elukene kulgenud on ja kus nad resideeruvad. Meie üllatus oli pehmelt öeldes suur, kui kuulsime, et nad Brisbane’ist vaid 80 km kaugusel Caloundra’s on ja seal ennast sisse seada kavatsevad. 80 km on Austraalias sama, kui Eestis keegi ütleks, et ta elab sama linna teises otsas. Ühesõnaga olematu distants. Juba järgmisel päeval olime Tarmpsiga ostnud rongipileti ja sõitsime Caloundra suunas. Klaus ja Karin tulid meile rongi vastu ja meie rõõm oli suur kui nägime neid kolme. Ah et kes oli kolmas? Otse loomulikult meie armas hõbehall mossis kulmuga Ford Falcon, mille jaanuarikuus pisarsilmi Klausile ära müüsime. Falcon oli hästi hoitud ja toidetud. Esialgu, kui Klaus selle meilt ära viis, oli Falcon uute omanikega pisut perutanud, kuid peale paari hoolitsevat remonti selle-ja-tolle jupi kallal, oli ta taltsaks muutunud.

Puhkame puhkusest

Olime Caloundras yhe p2eva, vahetasime oma seiklusmuljeid ja järgmisel päeval oli meil aeg edasi liikuda. Juba enne Uus-Meremaale minekut olime otsustanud, et tagasijõudes võtame kümme päeva iseendale puhkuseks igapäevasaginast, ringisõitmisest ja teineteisest. Olime juba enne reisile minekut ja sealsed kõik kuus nädalat veetnud koos 24/7, olnud pidevas liikumises ning suhelnud-suhelnud-suhelnud. Selleks sobis väga hästi kümnepäevane meditatsioonilaager, mis asus looduses ja eemal ülejäänud tsivilisatsioonist, mehed-naised eraldi ning kus ei pidanud suhtlema mitte kellegagi. Pikemalt ei hakka praegu sellest kirjutama, aga niipalju küll, et mõnus oli kümme päeva elada justkui kaitsva vati sees – eemal info- ja niisama mürast, suhtlemisest, viisakuslobinast ja muust taolisest. Kui olime laadinud end uue särtsu ja energiaga, olime valmis taas reaalsusesse sukelduma. Nii nagu Tarmps selle kohta ütles: „Back to business!”.

Tarmo toakaaslane meditatsioonilaagrist, inglasest ehitusinsener Thomas viis meid autoga Caloundrasse, mis jäi talle mugavalt koduteele. Vahepalana tuleb kindlasti ära mainida, et Thomase vahendusel oleks me justkui ise suurte kuulsustega kokku puutunud. Nimelt on ta pärit samast linnast kust Robbie Williams ja kunagi on Thomase vend Robbiega kohalikus kõrtsus tooli pärast kakelnud. Kas pole kuldaväärt seiklus!?

Milline see business olema pidi ja kust seda otsima hakata, me ei teadnud. Ja ei muretsenud ka. Meenutan siinkohal veelkord Tarmo kurikuulsat tarkusetera, et kui miski peab sinuni jõudma, siis ta jõuab ka. Tavapäraselt ütleb ta need suured sõnad siis, kui mul hirmus shokolaadi või jäätise isu on ja ta minuga poodi keeldub minemast.

Tagasi Klausi-Karini juures

Vahepeal oli Karin tööd saanud ja käis holiday-unit’eid (ehk siis kortereid, mida puhkuseks üüriti) koristamas. Klaus pidi järgmisel päeval ehitusele tööle minema. Samal ajal kui meie sinna jõudsime, said nad kätte oma ookeanivaatega üürikorteri võtme. Mis nii viga sõpradele külla minna, kui neil on korter ühe vaba toaga külaliste jaoks! See pani mõtted tööle selles suunas, et vabalt võiks jääda ju samuti Caloundrasse ja seal tööd otsida. Tegu on kuurortlinnaga, kus käib palju rahvast puhkamas ning järelikult peaks turismiga seotud elualadel abikäsi vaja olema. Küll aga oli üheks konksuks see, et algamas on talv ja külmakartlikud austraallased (meenutan, mis ma eelpool siinse talve kohta kirjutasin) kolivad siis veelgi rohkem põhjapoole.

Otsustasime, et järgmisel päeval hakkame usinalt lehtedest töökuulutusi vaatama, prindime välja CV-d ja hakkame aktiivselt tööd otsima. Kõigepealt suundusime raamatukogus arvutite juurde, sest me olime kümme päeva oma meilidest ja Eesti ajalehtedest eemal olnud. Meie suureks üllatuseks leidsime Tarmo meilboksist kirja Dianne’ilt (kelle vanemate juures me Yeppoonis peatusime kui detsembris Suu, Rommi ja Kätuga Sydney suunas reisisime ja kelle onu oli Rommi-Kätu majaperemees Bowenis). Dianne küsis, et kas me ikka veel tema mehe pinnasetestimise firmas tööd tahaksime. Olime tookord külas käies maininud, et kui neil mõnes firma harukontoris töölisi vaja oleks, siis peale 11. detsembrit oleme Suu ja Tarmoga kõik huvilised. Tookord aga Dianne’ilt tööpakkumist ei tulnud, kuigi olime tema palve peale talle meie kõigi CV-d saatnud ja puha. Jaanuaris, kui me Tarmpsiga lambafarmerid olime ja edasisi plaane tegime ning hullunult tööd otsisime, võtsime Dianne’iga uuesti ühendust. Kuid pinnasetestmises olid vaiksed ajad ning uusi inimesi neil vaja ei olnud. See kõik jäi sinnapaika. Läksime hoopis Tumutisse Rapsi-Robertitega võidu õunu harvendama.

Et aga tööpakkumine niivõrd parajal hetkel meile sülle sadas ning ilma, et me seda oodatagi oleksime osanud. Helistasime Dianne’ile ja küsisime, et kas kohad on ikka veel vakantsed (meilis oli juttu kahest kohast). Vastuseks kuulsime, et tegelikult on vaja vaid üht ning kui Tom tahab, siis see töökoht on tema. Tarmo on enamustele austraallastele lihtsalt Tom. Võtsime mõned tunnid järelemõtlemise aega. Töö pidi ootama linnas nimega Gladstone, mis asub Caloundrast ca 600 km põhjapoole ookeani kaldal. Järjekordselt olime suure dilemma ees. Kas jääda Caloundrasse, kus on sõbrad ja kindel elamispind ning hakata siin tööd otsima? Või minna Gladstone’i, kus ootas Tarmot töö laboris, mille kohta me ei teadnud mitte midagi (mis see töö endast kujutab, palju palka saab jne) ning kus meil polnud elukohta, minul tööd ning meil pole autot, mis enamasti on Austraalias hädavajalik. Mõtlesime ja kaalusime omakeskis ning otsustasime, et see on liialt hea õnnega mängimine, kui me pakkumist vastu ei võta. Ühelt poolt oli päris kahju Klausi-Karini juurest ära minna. Nii meile kui ka neile meeldis see mõte, et hakkame korterit jagama ja samas linnas töötama. Saime nende toredas seltskonnas ja mõnusas kodus veeta vaid kaks ööd. Järgmisel päeval ostsime rongipiletid ja olimegi jälle oma seljakottidega teadmatuse kiirteel.

Meie uus kodu – Rõõmsakivi

Seitse tundi hiljem olime Rõõmsakivil (eestikeelselt kõlab ju päris vahvalt). Astusime rongist maha, potsatasime raudteejaama esisele pingile ja hakkasime ühest Gladstone’i infovoldikust öömaja valima. Linnas paistis ainult üks Backpackers olevat, helistasingi sinna, et uurida, kas neil meie jaoks ruumi on. Meile vastas rõõmsameelne naisterahvas, et jah, kohti on ja püsige jaama juures, teile tullakse kohe järgi. Natukese aja pärast peatus meie ees suur jeep, peremees Peter hüppas välja ning tervitas meid kui vanu tuttavaid ja ammuoodatud külalisi.

Seadsime end 4-kohalises toas sisse ning Tarmps palus, et Peter näitaks linnakaardilt, kus asub Morgan street. Sinna oli tal vaja järgmisel hommikul kella 8-ks kohale jõuda, et oma ülemusega kohtuda ja tööle asuda. Arvestades, et Gladstone on tööstuslinn, kus asub lõunapoolkera suurim tööstussadam, 1200 töötajaga alumiiniumitehas, kolmandiku Queenslandi osariigi elektrist tootev elektrijaam jpm taolist, võis see pinnasetestimislabor tont teab, kus asuda. Selgus, et Tarmpsi töökoht asub meie öömajast linnulennul 500 meetri kaugusel ning jala läheb sinna kümme minutit, jalgrattaga viis. Mida sa veel tahta oskad?

Peale esimest päeva ütles Tarmps, et töö on okei ja ülemus mõistlik, nii et selle venna alluvuses tahaks küll töötada. Tal oli käsk kätte antud mind järgmisel päeval kaasa võtta, sest kontoris oli abi tarvis. Ja läkski nii, et mina sain Gladstone’is vaid ühe päeva töötuna veeta, jõudsin sel ajal pisut ringi käia, hotellidest tööd küsida ning koristamiskuulutuste peale helistada, aga sinnapaika see jäigi. Alguses oli neil minu abi kontoris tarvis, hiljem laboris. Uskumatu, et oleme siin juba viis nädalat töötanud. Juba kolmandal päeval tegime hosteli pererahvaga diili, et saame kahese toa, jääme pikemaks ja maksame üüri omade tariifi alusel.

Mis mullaga mängimine see olgu!

Kõigepealt tööst. Roadtest on meie firma nimi ja see on üks viiest harukontorist. Labor on selle tolmuse ja mullase ruumi kohta pisut eksitav nimi, aga kuna siin katseid tehakse, siis annab labori mõõdu välja küll.

Praegu on meie suurimaks kliendiks üks ettevõte, kes ehitab Gladstone’i tööstussadamasse uut kaid ning nende testid võtavad ca 60% meie ajast. Igal hommikul ootavad meid labori ukse taga kotid erinevate pinnaseproovidega (ca 15-20 kg kott), mis on võetud ehitusplatsilt öise vahetuse ajal. Päeval tuleb samasuguseid proove veel terve hunnik sisse. Igast kotist tuleb ahju panna ärakaalutud kausitäis mulda/kruusa/savi/vms, et teada saada selle proovi niiskussisaldus. Siis tuleb koti ülejäänud sisu ca 2x2cm aukudega sõelast läbi lasta. Enamasti on see töö lihtne, aga mingi osa proove on suured savikänkrad ja nendega võib tund aega minna. Kui ma seal siis pusin ja nikerdan ja savijulgakesi ükshaaval läbi sõelaaukude topin, lohutab Tarmo mind, et: „Aga Ria, sa oled ju alati tahtnud savi voolida!” Njah, ma ei tea, kas savijunnide august läbitoppimist saab keraamikaga võrrelda... Sealt edasi kaalutakse sõelale jäänud kivid eraldi ja ülejäänud kraam pannakse kolmekilostesse kottidesse. Ja nende kolmekiloste kottidega hakkabki Tarmps maadlema. Tal tuleb katsetada ja leida, millise niiskussisalduse juures on selle pinnase pakkivus ja tihedus kõige suurem. Seda muidugi lubatud piirides (palju vett võib lisada ja palju välja kuivatada). Välja näeb see nii, et segab töölaual pinnase veega ära nagu pagaripoiss, paneb kühvliga liitrisesse metallsilindrisse ja haamerdab 25 korda spets haamriga. Ja nii kolm korda järjest ja siis kaalub ja arvutab ning seda siis kolm kuni viis katsetust järgemööda. Mina seda proovinud pole ja ta ei luba ka, ütleb, et see on nagu aborigeenide pilli digeridoo’ga, et naised seda näppida ei või – muidu saavad tite taha.

Tagasi liivakastis

Minu ülesanne on viimasel ajal olnud tegeleda kuivatatud pinnaseproovidega, et teada saada pinnase fraktsioonidesse jagunemine. Kõlab uhkelt, kas pole? Maakeeli öeldes pean koti sisu läbi erinevate sõelte ajama ja siis kaaluma, kui palju mingi sõela peale jäi. Kõige suurem sõel on nii suur, et sealt saan ma jala läbi pista (Khmm...ma proovinud pole ja igaks juhuks proovima ka ei hakka, sest narr on esmaspäeval ülemusele vastu minna, sõel jala küljes. Kui Kadza kass kunagi peadpidi puust lastetooli seljatoe auku kinni jäi, siis ta saeti sealt välja. Ma ei tahaks eriti kedagi rauasaega oma jala ligi lasta.) Kõige tihedam sõel on aga silmaga vaadates nagu paber, kust ainult ülipeenike tolm läbi läheb. Ütleme nii, et sõelumislihased on mul siin kõvasti trenni saanud.

Veel uuritakse siin igasuguseid muid pinnase omadusi ja tehakse ka betooniteste. Raske on kõike siin kirjeldada ja küllap ka igav lugeda. Kui õhtul koju lähme, siis oleme pealaest jalatallani tolmused ja mustad. Väljanuusatavate kollide mustuse ja hulga pealt saab igal õhtul vaadata, kui kõvasti tööd tehtud sai.

Meie lugupeetud kollegid-tolmuahvid

Meie ülemus Simeon on pisike ümar prussakavuntsidega mees. Tema naine Jenny töötab siinses kontoris (ja vajadusel ka laboris), on rase ning hakkab kohevarsti sünnitama nende neljandat last. Arvestades, et mees on 34 ja naine 29, on nad üsna usinad perelaiendajad olnud. Hästi toredad inimesed, kuid kahjuks viimasel ajal mõlemad end lootusetult üle töötanud. Enne meie tulekut oli nii, et Jenny tõi kell 15 vanemad tütred koolist töö juurde, tund aega hiljem tõi lasteaiast oma pooleteistaastase tütre samuti siia ning tegi veel tunnike tööd. Kontor, kus ta töötab, on 2x6 meetrit suur ja hirmus tolmune, sest asub kohe labori kõrval. õnneks saavad lapsed õues ka mängida, aga ega seegi eriti hea variant pole, sest aia taga sõidavad edasi-tagasi suured betooniseguautod. Aga karm mutt on Jenny küll, sest laboris võtab kummasegi kätte 10-18kg koti, samas kui mina vinnan üht. Ma ikka püüdsin hurjutada, et sa hullvaim ju rase. Nüüd on õnneks ta hakanud poistele ütlema, et tõstku kotte sinna või tänna. Ülemus on meie vastu alati väga kena olnud. Küllap on oma roll ka onupojapoliitikal ja et meid firmaomanikud tööle soovitasid. Aga kui ülemus tõelise aussie’na (ehk austraallasena) oma naisega pahandama hakkab või töökaaslastega midagi taga kirub, siis lendab nii palju f-tähega sõnu, et oi-oi-oi. Paar päeva tagasi kuulsin ma terve aasta normi roppe sõnu ära.

Tarmpsi kolleeg laboris on suur Trent, kes mulle hirmsasti Shreki meenutab. Kui on tõsine, siis paistab kuri ja kui Tarmps talle nalja viskab, siis naerab rõõmsalt nii et vats vappub. Tema lõunasööke vaadates hakkab mul tast kahju – friikartulid, hamburgerid ja muu selline rämpstoit käsikäes pudeli või kahe kokakoolaga. Ja nii iga päev! Vaene poiss.

Kontoris töötab Alex, kes muidu oli ka laboris, aga kuna Jenny kohe dekreeti läheb (tema puhul tähendab see praktiliselt otse töölt sünnitama minekut ja siis vast kuue kuu pärast tööle naasmist), võtab Alex kontoritöö üle. Ma ei kujuta teda laboris eriti ettegi, sest ta on rohkem puhta töö tüüpi. Avastasime üsna alguses Tarmpsiga mõlemad, et ta meile oma olekuga Pleixi meenutab. Ja siis on veel kaks meest, kes täiskohaga meie suurima kliendi juures tööl on ja neid öiseid ja päevaseid pinnaseproove toovad. Nemad on mõlemad nagu päkapikud – keskealised habemikud. öine mees Aleks on peenike ja tõsine ja päevane mees Gary on rõõmsameelne paksuke. Kui ta 6htuti laborisse tuleb, h6ikab ta juba ukselt, et: „Hello, Mum, I’m home!”

Juba üsna algusest peale on nii kujunenud, et meie Tarmoga oleme tööl viimased. Kuna meil suurt muud eesmärki siin Gladstone’is pole, siis teeme tööd. õnneks ei pea Jenny enam lapsi tööle tooma ja Simeon saab ka varem õhtule. Oleme kõik üheskoos enam-vähem tööga otsa peale saanud (nii laboris testimisega kui kontoris raporteerimisega), aga ikka on kuidagi hirmus palju teha. Praegu, kui mina siin blogi kirjutan, on Tarmps kõrval laboris ja haamerdab. On pühapäev, tavapäraselt meie nädala ainus puhkepäev, aga kuni ma siin arvutis toksin, kasutab Tarmo aega kasulikult ära. Ootame täna külalisi. Rainer ja Pleix peaks meile õite pea külla saabuma. Ses mõttes on meil vedanud, et kuigi asume tööstuslinnas, mis on turistide jaoks igav, on meil selle viie nädala jooksul juba hulga külalisi käinud. Teisel nädalal sõitsid siit läbi ja kohvitasid meiega paar tundi Tarmo Nõo kooliõde Merje ja tema kaasreisisell Kati. Kolmandal nädalal tulid meile õhtuks seltsi Klaus ja Karin. Caloundra tööd said otsa ja nad suundusid Cairnsi õnne otsima. Ja nüüd siis ootame jälle külalisi! Väga vahva : )

Portreepilt meie segasummasuvilast

Eraldi lugu on meie elupaik. Gladstone Backpackers (12 Rollo St, Gladstone, QLD 4680, Australia – juhuks kui keegi meile tiguposti tahaks saata) on justkui suur eramaja, kus ca veerand on pererahva käes ja ülejäänud külalise kasutada. Kokku on majas 12 üürituba vast 20-25 elaniku jagu. Lisaks meile kahele on seal veel 8-9 püsielanikku. Ülejäänud tubades on rahvas, kes tuleb üheks kuni mitmeks ööks. Meil on ühisköök, telekaga elutuba, suur rõdu jne. Meile sobib väga hästi. Kui tahame, saame suhelda, kui tahame, läheme oma tuppa ja see on meie enda maailm.

Kellega me siis maja jagame? Perenaine Lynda ja peremees Peter ning nende 6-aastane suhtlusaldis poeg Tylor (kes on nende viies laps ja pesamuna, kõige vanem laps on 30). õues suur rotveiler Jackie. Siis on Steven, kelle me üsna algusest Onu Bellaks ristisime. Miks? Sest ta näeb välja nagu Onu Bella ja pealegi võtab meid igal õhtul vastu tagaaias kitarri tinistades ja omaette lauldes. Steve sööb hommikuti prae, milles on kindlasti sibulat ja küüslauku ning õhtuti cornflakes’e. Selle aja jooksul, kui me siin oleme olnud, on ta juba kahelt töölt ära tulnud või lahti lastud. Aga ta on sellegipoolest tore ja hea südamega. Viimane töö, mis ta tegi, oli krevetilaeva pardal. Läks hostelist minema, seljakott seljas, kitarr käes ja lubas kahe nädala pärast tagasi olla, siis kui laevalt puhkus on. Meie rõõmuks tuli ta tagasi juba kaheksa päeva pärast. Ta oli Townsville’is laevalt maha tulnud ja maad mööda tagasi sõitnud. Ütles, et see oli kole töö, sest tal hakkas kahju kõigist neist teistest kaladest, kes krevetivõrkudesse kinni jäid ja ära surid ja seejärel üle parda visati. Seal oli haisid ja muid suuri kalu. Ainus tore asi oli olnud õhtuti delfiinidega vestlemine, kes laeva lähedale tulid.

Siis on meil veel Leivaisa. See on üks 50-ndates onu nimega Ron, kes kord nädalas endale ise leiba küpsetab. Seni, kuni meie seal elanud oleme, on ta terve aja töötu olnud ja tööpakkumisi oodanud. Ütles, et saatis CV-d välja, aga vastuseid pole tulnud. Tema funktsioneerib meil hästi koduse korravalvurina, sest kui tulevad mingid uued uljaspead, kes hakkavad köögis väga palju korratust tekitama, siis lõriseb Leivaisa nende peale. Tarmpsil on plaanis millalgi Roni käest leivategu õppida, seni pole selleks aega olnud.

Igapäevast silmarõõmu pakub meile Telekamees. See on tagumises keskeas mees, kes iga jumala päev istub teleka ees. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et me näeme teda esimese asjana hommikul, kui kell seitse oma toast üles kööki läheme, televiisori ees diivanil lösutamas. Ja kui töölt koju tuleme, on ta ikka veel teleka ees. Kui peale sööki oma tuppa ära lähme, on ta ikka veel teleka lummuses. Ta on vist ka töötu, sest kust ta muidu sellise aja võtab. Aga kui ta majas ringi käib, siis on tal töösärk kogu aeg seljas (see on see erkoranzh helkuritega särk). Sama moodi Leivaisa – ju nad on mõlemad valmis kohe esimese kõne peale kui vedrust visatud tööle minema. Aga nii palju pole neil kummalgi mahti, et oma kiirest töötuks olemise ajast peremehel maja ümber ehitustöid teha. Steve küll aitab. Tarmps ühel pühapäeval ka, aga kahju on ainsat vabat päeva töötamisega sisustada.

Siis on veel pudi-padi rahvast ja alles hiljaaegu kolis meile India poiss Ashi. Maandus otse Indiast Rõõmsakivile, et siinses ülikoolis ühes alumiiniumiga seotud (täpsemalt ei tea, peab veel uurima) projektis osaleda. Tore vennike on – 22-aastane ja tuli otse kodust, mis tähendab, et tal pole aimugi, kuidas süüa teha. Esimesed kolm päeva sõi praemune ja siis ma pyydsin talle teoorias seletada, kuidas riisi keedetakse. Aga ma ei tea, kas ta on nii kaugele juba jõudnud. Me tuleme nii hilja, et selleks ajaks on tal juba õhtusöök söödud, aga kui ma ei eksi, siis pidi Leivaisa talle samuti näpunäiteid jagama. Eile ütles Ashi, et on tulemas kolm-neli nädalavahetust, kus ta on oma projektikaaslaste või professorite juurde õhtusöögile palutud, nii et tema nälgasuremist kartma ei pea. Ma arvan, et kaasame ta edaspidi mõnikord oma söögitegemisse, siis saab ta ise ka katsetada.

Suure kõhuga fotograaf Gary, kelle igaõhtuseks sõbraks on liitrine õllepudel (või siis kaks), on samuti alles hiljutine majakaaslane. Me pole ikka veel nii kaugele jõudnud, et mõnel õhtul tunnike leida, et Gary tehtud Lääne-Austraalia looduspilte vaadata. Aga tema pajatused Lääne-Austraalia elus-olust ja sealsetest teemandikaevandustest ning aborigeenidest on väga haaravad olnud. Tuleb välja, et Austraalias on küllaldaselt ka neid aborigeene, kes elavad lääne mõistes väga hästi (mõned neist kas isiklikult või hõimuna omavad maad, kus teemandeid kaevandatakse), kuid igapäevaselt elavad täpselt nii, nagu vanad aborigeenihõimud. Teine äärmuslik variant aborigeene pidi ringi olesklema Alice Springsis, kuhu nad on läinud peale seda, kui nad on oma kogukonnast alkoholismi pärast välja visatud. Bowenis nägime ise ka, millised aborigeenid on, kui nad kas alkoholi või bensiiniaurude küüsi on sattunud. Üpris hirmutav ja eemaletõukav pilt. Loomulikult on suur hulk aborigeene, kes on siinsesse ühiskonda integreerunud ja elavad samasugust elu kui teised austraallased.
Meie laboris töötab teoreetiliselt ka üks aborigeen. Teoreetiliselt seepärast, et ta ei tule kunagi tööle. Meie teda näinud pole igatahes. Üleeile pidi tulema, ülemus helistas talle eelmisel päeval ja puha, sest meil oli abijõude tarvis. Lubas, et tuleb. Aga läks nii nagu alati, et õhtul ta naine helistas ülemusele, et mees ikka tööle tulla ei saa. Huvitav, kas see on niipidi, et mees ei viitsi tööle tulla, või ei taha naine, et ta tööle läheks. Töötu abiraha nad saada ei tohiks, kui mees töötajana kusagil kirjas on, aga aborigeenidele pidi riigi poolt igasuguseid muid toetusi antama, ju nad siis kuidagi ära elavad. Omakeskis jõudsime arvamisele, et vast ei ole neil seda töötamise harjumust sees ja teevad nii nagu meie omal ajal ülikoolis, et kui ikka väga ei viitsinud, siis loengusse ei läinud. Vahe on selles, et ülikoolis tundus see okei, aga töö puhul ei kujutaks sellist käitumist ettegi...

Selleks, et me varsti jälle saaks teid jutukestega Rõõmsakivilt üllatada, peab üht-teist teiseks korraks ka jätma. Olge siis ikka viksid ja viisakad ning kui käsi hirmsasti sügelema hakkab, kirjutage ja joonistage meile – kas elektrooniliselt või tigupostiga. Nii tore on alati ReisiRaadio sissekannete juurest teie kommentaare leida, siis me teame, et keegi neid ikka loeb ka :)

Parimatega,
Ria ja Tarmo