vol 15 Uus-Meremaa lõppvaatus

Ahoi head sõbrad!

Teeme nii, nagu lubatud sai, et räägime ära ka ülejäänud Uus-Meremaa loo. Siis saab asuda taas Austraalia tegemiste juurde. Enne infoks niipalju, et asume hetkel Austraalia idarannikul Brisbane’ist oma 700 km põhjapool tööstuslinnakeses nimega Gladstone. Miks me siin oleme ja mida teeme, sellest tiba hiljem.

http://www.backpack-newzealand.com/mapofnorthisland.html

Muhe Alex sadas meile justkui taevast sülle

Eelmine jutt jäi pooleli seal, kus me olime just Rees-Dart matkalt ummisjalu halva ilma eest pagenud. Vihm, tuul ja külm sai meid kätte alles Glenorchy’s ja siis oli meil sellest juba üsna ükskõik, sest meil oli pehme voodi ja soe tuba kohalikus hostelis juba olemas. Kõõlusin akna peal, nautisin vihmahoogusid ja nende vahepeal super ilusat vaadet mägedele, mis ühtäkki olid saanud endale lumekuue. Maru ilus oli, aga ega ise poleks tahtnud enam seal mägedes ukerdada. Mul pole lume vastu midagi, aga mitmes kohas mägedes kasvab „snowgrass” ehk lumerohi, mis on lume ja vihmaga uskumatult libe. Kui asjale lumerohu seisukohalt vaadata, siis on ta üsna taibukas – kes tahaks lume all passida? Nii ta ongi välja mõelnud süsteemi, et kasvab oma pikkade peenikeste lehtedega suunaga mäenõlvast alla ja laseb pikema jututa sulaval lumel ennast mööda mäest alla libiseda. Kujutan ette, et talveperioodil lippab laviin lumerohtu pidi r66muga alla.

Novot siis. Ilus oli küll, aga meil polnud aega seda ilu mitmeks päevaks nautima jääda. Plaanid tuli ümber teha. Köögis sattusime jutu peale kiwidega, kes soovitasid Nelson Lakes’i piirkonda, mis on lõunasaare põhjaosas. Me ei m6elnud pikemalt – asjad kokku ja järgmisel päeval Queenstownist Nelsoni järvede poole uhama. Üldse on Uus-Meremaal reisimisega nii, et kuna ilm muutub kiirelt, pead alati olema valmis oma ammum6eldud ja peensusteni planeeritud reisiplaanid vastavalt ümber tegema (meie puhul pikalt ettem6tlemisest ja peensusteni planeerimisest juttu pole). Mis parata kui midagi tegemata jääb, kunagi lähme tagasi niikuinii J!

Kõigepealt oli vaja 30 km eemal asuvasse Queenstowni saada. Bussini oli kole palju aega ja kuuldavasti hirmsasti nöörivad selle lühikese sõidu eest. Plaan oli sinna hääletada. Olime just lõpetanud hommikusöögi kui nägin üht lõbusa olemisega meest külmkapist veinipudelit haaramas ning köögiuksest välja marssimas. Ega ma ilma asjata ülikoolis pole käinud... Tegin peas mõned arvutused ja jõudsin tõdemuseni, et ega ükski normaalne inimene hommikul kell 10 veini jooma ei hakka, järelikult pakib see härra oma asju ja pea sajaprotsendilise kindlusega suundub Queenstowni. Ega sealt suurt mujale minna polnudki. Läksime õue ja nägime, kuidas seesama mees oma moodsat kosmoselaeva pakib. Ei, see mees ei olnud tilluke ja roheline ja ta ei suundunud Marsile – lihtsalt tema rendiauto kandis nime „Spaceship” ja mahutas oma väiksesse sisemusse voodiks käivad tagasitmed, DVD-mängija, pliidi, veekanistri ja tont-teab-veel-mida. Kysisime, et: „Hei külamees, kas Queenstowni minek?”. Tema vastu: „Minek jah, kas tahate kaasa tulla?” ...küsid veel!? Muidugi tahame!

Ja nii me saimegi tuttavaks Alexiga, kes on parajalt paks mees oma parimates aastates. Alex tegi meile kummalegi kiirelt ühe maitsva kohvi (jah, suures tänutundes jõi isegi Tarmps kohvi, kuigi see jook tavaliselt tema jaoks rämpsu hulka kategoriseerub). Sõit võis alata. Ega selles sõidus muud erilist polnudki, aga huvitav oli Alexist üht-teist teada saada. Ta on vast ligi 60, kunagi Inglismaal ajakirjanik ja hiljem ajalehe toimetaja olnud, suur gurmaan ja veinisõber ning igati lõbus sell. Ta müüs paar aastat tagasi oma maja maha, ostis osa raha eest oma lastele korteri, et need ei saaks isale hoolimatust ette heita ega peaks kuuse all elama, ning sellest ajast peale ta aina reisib. Alex ütles, et ta reisib niikaua kuni tal kas raha otsa saab või ta surnult kokku kukub. Seni kavatseb ta kõikjal üle maailma head toitu süüa ja head veini juua. Ta rääkis meile väga elavalt ühest hotellist, kus ta ööbinud oli. Alexi sõnutsi oli tegu pigem vanadekoduga, sest kõik külalised olid puruvanad (mitte oma vanuse vaid käitumise poolest) ja hotelli töötajad käitusid nendega nagu lastega. Alexil oli probleeme öösel kella kahe paiku hotelli sisse saamisega, sest ta oli väljas veini tipsutamas ja vahepeal oli hotelli uks lukku pandud. Hommikul kell seitse ärkasid Alex ja temaga koos voodisse pugenud pohmell selle peale, et toas kõlas läbi valjuhääldi äratusmeloodia ja magus tervitus: „Ding-dong-dong. Wakey-wakey, rise and shine, rise and shine!”. Ma kardan, et Alexi sära oli sel hetkel üsna tuhmiv6itu...

Bussisõit Queenstownist Christchurchi ja sealt edasi Nelson Lakes’i rahvusparki võttis kokku kaks päeva. Kumbki sõit oli üsna pikk kuid sugugi mitte igav. Mulle hirmsasti Uus-Meremaa bussisõidu süsteem meeldib. Oma võrgustiku poolest on see üsna kehv, kuid korralduse poolest väga mõnus. Kõigepealt ostad sa I-punktist vms kohast pileti ning see väljastatakse sulle nimeliselt. Kui lähed bussi peale, siis onu bussijuht juba teab, et: „Ahhaa, Mr. Needo ja Miss Kreitsman!”. Väga meeldiv. Pakid paned vööri ja poed bussi. Sõidu ajal on bussijuht ühtaegu ka giid. Räägib mikrofoni kohtadest, millest läbi või mööda sõidame ja teeb isegi mõne peatuse, kui pildistamist väärt koht on. Iga tunni tagant tehakse peatus, kus rahvas saab vetsus käia ja lõunapaiku tehakse pooletunnine peatus kohas, kus inimesed saavad süüa osta ja keha kinnitada. Esimese sõidu peal oli meie bussijuhiks hollandlasest mees, kes viimased 40 aastat on Uus-Meremaal elanud kuid ikka veel inglise keelt üsna tugeva aktsendiga r22gib. Poolest jutust ma aru ei saanud, aga sest polnud midagi, lihtsalt oli ilus tema rõõmsatujulist jutuvada kuulata. Tarmps tõlkis mulle hiljem sisu ka ära. Teise sõidu peal olime tillukeses bussis, kus igale reisijale oli umbes kolmveerand istekohta. Lihtsalt nii väiksed pingid olid. See oli juba kõvem bussijuht, tal oli naisterahvast reisisaatja ka kaasas. Kahe peale nägid nad kurja vaeva, et 18 reisijat kokku lugeda. Ühes peatuses oleks ühe reisija maha jätnud ja teises ootasime tükk aega kuni nad viis korda inimesed üle lugesid ja mõlemad sama numbri said. J2rgmise asjana tuli välja, et ega muidu poleks buss meid St Arnaud’sse sisse viinudki (sealt 25 km eemal teeristis visataks meid maha ja vaja veel 15$ maksta, et uue bussiga külasse sisse saada), aga kuna bussi peal oli kaks meest, kes olid selle bussifirma bossi sõbrad, oli juhile käsk kätte antud, et vaja nad ikka St Arnaud’sse kohale viia. No mis sai meil selle vastu olla!?! Naljakas oli asja juures lihtsalt see, et buss jäi oma järgmisesse sihtkohta ligi tund aega hiljaks. Aga ega keegi selle pärast pabista. Bussidega sõidavad niikuinii peamiselt turistid (kohalikel on kõigil auto) ja neil on aega ju jalaga segada.

ärge parem mõelgegi mäkke minna!

St Arnaud on tilluke mägiküla, kus on kolm hostelit, tilluke poeke, paarkümmend eramaja ja looduspargi infokeskus. Samal nädalavahetusel oli seal algamas rattaralli ja seetõttu kõik öömajad pilgeni täis. Teadsime, et meie ainus variant on lähimasse hütti matkata. Nagu ikka, tuleb enne matkale minekut rahvuspargi infokeskuses käia, ilma kohta uurida ja paber oma matkaplaanidega jätta (koos vastavate numbritega, kellega ühendust võtta kui sa kadunuks jääd). Keskuses oli tööl kaks naisterahvast. Noorem neist oli rõõmsameelne ja positiivne ja rääkis, et hetkel on mägedes halb ilm, aga kui paraneb, siis on need-ja-need kohad väga ilusad ja väärt matkamist. Teine naine oli aga üks suur okaskera - tema oli võtnud endale selle rolli, kes on nagu range lapsevanem ja hoiatab halva ilma eest. Arusaadav ka – väga palju on rumalaid ja ettevaatamatuid inimesi, kes ronivad kõrgele mägedesse ilma vajaliku ja sobiliku varustuseta ja pole ime, et siis mõned neist hätta satuvad, või mis hullem, surma saavad. See kuri tädi jättis igatahes sellise mulje, et parem ärge üldse matkale minge, sest ilm on halb ja paremaks ei lähegi. õnn oli, et ta oma pahuruses mainis, et kuni te „bushline’is” ehk puudega kaetud alal püsite, on kõik korras. Ilmateade lubas kolme päeva pärast juba päris head ilma ja otsustasime, et proovime ikka matka 2ra teha.

Matkasime järve äärt mööda kolm tundi ja j6udsime hütti. Seal olid ennast sisse seadnud kohalikud – kaks poisikest koos vanema vennaga. Kui õhtul enne magamaminekut jutustasime, tuli välja, et meievanune Tony on kirglik mägironija. Mõned aastad tagasi oli tal aga liustikul ronides õnnetus juhtunud. Poiss, kellega ta oli julgestuseks kokku seotud, oli libastunud ning tema libisedes alla kaasa tõmmanud. Nad kihutasid suure hooga vastu jääseina ja Tony murdis peaaegu kõik oma luud, teine pääses praktiliselt vigastusteta. Vahe on aga selles, et Tony õppis uuesti käima ja kipub ikka tagasi mägedesse, teine poiss sai hoopis psühholoogilise trauma ning ei taha kunagi enam ronida.

Otsustasime selles hütis veel ühe öö olla ja paremat ilma oodata.

Terve järgmise päeva nautisime vihmast ilma, tegime ahju tule, istusime soojas, pistsime shokolaadi ja mängisime laevade pommitamist. Tony ja poisid suundusid tagasi koju ning meie ootasime, et millised huvitavad inimesed meile selleks õhtuks seltsi satuvad. õues oli oma telgi üles seadnud üks taanlasest noormees, aga teda me eriti ei näinud. Vihmast hoolimata püsis ta oma telgis, käis tiiru vist jalutamas ja kala püüdmas ning tuppa tuli vaid oma märgi riideid üles riputama. Muidu paistis selline tõsine maapoiss, kui tal vaid küüned poleks mustaks lakitud olnud... mine võta kinni neid taanlasi! Ega me liiga kaua ootama pidanudki. Hütti jõudis kiwi vanapaar, keda me eelmisel päeval olime infokeskuses silmanud. Mehel oli naise seljakott samuti selga võetud ja sealt nad tulid läbi vihma. Väga vahvad inimesed olid – vanuselt vast 70 kanti. Elu aeg farmi pidanud ja matkamist armastanud. Neil oli plaan varsti sõpradega Milfordi 4-päevasele matkale minna ja tegid selle tarbeks trenni. Proual oli jalgadega pisut probleeme, aga mees oli sellevõrra sitkem. Jälle huvitavad inimesed, kellega juttu puhuda. Nad on oma viis last üles kasvatanud kodus, kus pole kunagi telekat olnud. Kaheksa aastat tagasi läksid mõlemad vabatahtlikena tööle Papua Uus-Guineasse. Töötasid seal neli aastat. Naine õpetas koolis inglise keelt ja mehe hooldada-majandada oli neli ümbruskonna koolimaja. Kohalikega tegelemine polnud just kõige kergem olnud. Esiteks ei usalda papua-uusguinealased kedagi ning seetõttu ei räägi pea kunagi tõtt (seda ei saa päris valetamiseks kutsuda, sest oma uskumuste tõttu teevad nad seda enese kaitseks halbade inimeste eest). Teiseks on neil komme pidevalt oma nime muuta. Proovi sa siis õpetaja olla ja koduseid töid parandada, kui sa iga paari nädala tagant saad kodutööd täiesti uute ja võõraste nimedega. Hakkad siis uurima ja tuleb välja, et Kalle ei olegi enam Kalle vaid ta on ennast uue nimega premeerinud ja palub ennast nüüd Eduardiks kutsuda. Peale seda läksid nad kaheks aastaks vabatahtlikuna Aafrikasse Malisse. Ja seda kõike oma kuuekümnendates. Imetlusväärne julgus ja pealehakkamine. See ongi siin (nii Uus-Meremaal kui Austraalias) teistmoodi, et inimesed hakkavad vanaks jääma kui nad on üle 80. Küllap see aeg on Eestis veel ees. Lihtsalt on lahe kuulda, kui meie 60-aastane perenaine Blenheimis kurdab, et ta ema, kes on 84, ostis endale hiljuti uue auto ja kipub kiirust ületama. Ja ongi nii – eakas proua võib poes liikuda käimisraami toel, aga siis läheb auto juurde, viskab raami tagaistmele, istub rooli ja kimab kummi vilistades minema.

Järgmisel hommikul arvasime aja küps olevat edasi liikuda. Pisut tibutas, aga taevas paistis selginevat. Viie tunni kaugusel teadsime mäe otsas ilusa ja väikse hüti olevat. Teadsime, et hütis on ahi, aga et see on ülalpool bushline’i, on seal küttepuid vähe ja peale vihma tõenäoliselt läbi vettinud. Pakkisime endale kaasa pisut kivisütt ja mõned kuivad puuhalud (mugavus nagu ilugi nõuab ohvreid, nagu vanasõna ütleb). Esimest korda saime matkata vihmast tilkuvas ja mõnusalt porises metsas. Mis viga metsas kõndida – ronimist ja laskumist oli vähe, kuid raja lõpuspurt hütini oli küll üle ootuste karm. Olime enamuse tees saanud nautida tasasel maal kõndimist, kuid hütt asub ülalpool puude piiri, järelikult... kogu tõus oli sik-sakitatud väga lühikese maa peale, sama hästi oleks võinud otse nõlva pidi üles minna – ma mõtlesin mitu korda, et annan otsad. No ja kellele sa neid otsi ikka annad? Tarmps pani nagu tank ees, ma ei saanud ka maha jääda. Kujutasin juba ette, et selline tee (vesi niriseb kõikjalt mööda rada alla, kidurad puutüved on niiskusest tumepruunid, sammal ripub laisalt okstelt ja puujuured on paljalt maapinnal nagu hoolikalt paigutatud astmed) peab küll kanajalgadel maja juurde viima.

Pean põnevil lugejaile pettumuse valmistama, hütt oli siiski tavaline, imeilusa vaatega mäetippudele, kuid sinna juurdev välitualett oli paigutatud nii, et sinna minnes (eriti pimedas) oleks vabalt võinud ära eksida või komistada ja kaela murda. Hüti korstnast tuli juba suitsu, järelikult polnud me esimesed. Ameeriklased Erica ja David olid ahju juba tule teinud ja end mõnusalt sisse sättinud. Korraks tundus, et olime nende omaette olemise ära seganud, kuid kui me oma kuivad küttepuud ja kivisöe kotist lagedale tõime, olime nende sõpruse võitnud. Järjekordselt võisime rõõmu tunda toredate hütikaaslaste üle. David rabas meid teadmistega, et teil on seal ju suusamaraton ja Visu suusad. Tuli välja, et ta sõber on suusafänn ning käib maratonidel üle maailma, sealhulgas ka Eestis ja Soomes ning väidab, et Visu suusad on ikka maru head ja Soome suusamäärded need kõikse vägevamad. Erica ja David töötavad California osariigis Sequoia rahvuspargis. Erica on „ranger” (mina küsisin kohe teadjalt, et: „Kas siis nagu Texas ranger?” Vastus oli, et põhimõtteliselt jah.) ja tema ülesandeks on selles tohutult suures looduspargis ringi matkata ja vaadata, et kõik oleks kontrolli all, kui vaja aidata inimesi info või esmaabiga jms. David töötab meeskonnas, kes looduspargis radu ehitab ja korras hoiab. Naljakas on, et nad tulevad puhkusereisile täpselt sama tegema, mis nende töö ja igapäevane elu on – matkama, telkima ja mägedes ronima.

Meie hytike. All paremas nurgas. Suitseva korstnaga.

Kiired otsused – kas ka õiged otsused?

Uus hommik paistis juba väga ilus olevat. Arvestasime, et nüüd peaks paar päeva ilusat ilma tulema. Planeerime oma marsruudi taaskord ümber – sel päeval liigume alla (ca 5 tundi), jääme ööseks Coldwater hütti, läheme järgmisel päeval üles teise mäe peal asuva Angelus hütini, puhkame seal pisut ja lähme Robert’s Ridge’ile ning siis tagasi St Arnaud külla. Tegevus kujunes aga plaanitust erinevaks. Olime rahulikus tempos mäest alla jõudnud ja pidasime raja veerel lõunapausi, kui meile tuli vastu looduspargi töötaja „ranger”. Uuris, kas me ikka hüttide eest maksnud oleme ja kuidas rada on. Meie küsisime vastu, et ega tal uuemat infot ilma kohta. Oli küll, samast hommikust. Ilmateate sõnul on parim päev mäeharja pidi matkata homme. Edasi oli jälle pilvine, tuuline ja lubas ka vihma. Kiire analüüsiga leidsime, et hülgame hommikuse plaani ja proovime enne pimedat üles 1700 meetri peale Angeluse hütti jõuda. Panime kõrgema käigu sisse ja hakkasime kiirelt astuma. Tee läks küll lauget maad pidi läbi metsa, aga paari tunni pärast oli võhm üsna väljas. Ristteele jõudsime kell kolm ja teeviit näitas, et hütini on neli tundi. Vastu tuli võtta otsus, kuhu minna. Kas turvaliselt Coldwaterisse või pingutada üles Angelusse, et homme hea ilmaga mööda mäeharjasid turnida? Vot need on need rasked hetked matkamisel. Mis on õige? Kas on ikka piisavalt jaksu veel nii mitu tundi ja tõusumeetreid minna? Kas jõuame enne pimedat?

Põhimõtteliselt oli see minu otsustada, sest Tarmpsil oli jaksu küll. Mõtlesin, pistsin kahe suupoolega pähkleid ja rosinaid ning lõpetuseks toeka tüki shokolaadi. „Okei, lähme! Ja kui mina enam ei jaksa, siis lükkad mind tagant.” Muidugi saime hakkama – läksime kahe ja poole tunniga kohale – aga milline rada see oli! Alguses metsas, kuid kogu aeg mõnusa tõsuga justnagu suuri astmeid pidi. Liikusime kogu aeg jõesängiga paralleelselt kuni kohani, kus puud lõppesid ja meid ümbritsesid kolmelt poolt mäeküljed. Ma ei suutnud järjekordselt uskuda, et kusagilt sealt seinast peame üles ronima. Suurem osa ronimisest oli mõõda kivist kohati lumega kaetud rada. Seekord olime üsna rõõmsad, et mägi petlik oli ja madalamana paitsis – mitu korda tundus, et kohe-kohe oleme kohal. Siis ronid aga edasi ja näed, et rada läheb veel kõrgemale, sest mäe järmine osa altpoolt lihsalt ei paistnud. Üks põnev osa rajal oli jõe ületamine seal, kus üks kosk just maandus ja järgmine algas (ületamiseks oli parasjagu lai voolava veega kaetud aste). Pärast mitmeid lühikesi puhkepeatusi ja toekaid shokolaadisuutäisi jõudsime üles. See oli veel mitmeid kordi ilusam kui ma ette kujutasin! Kindlasti oli oma roll ka õnnehormoonidel, mis minu kehas meeletul hulgal vallandusid kui ma mägijärve kaldal sooja kutsuvat hütti nägin. Olime kõndinud sel päeval kaheksa tundi, 1800m pealt alla 600m peale marssinud ja end jälle üles 1700m peale vinnanud.

Käime mägede katuseid mööda...

Hommikul nägime, kuivõrd õige otsuse me teinud olime. Ilm oli nii ilus, et paremat poleks tahta osanud – päike, pilvitu taevas ja peaaegu olematu tuul. Eelmisel õhtul rääkis meile Lõuna-Korea poiss Kimtshi väga värvikalt oma võitlustest loodusjõududega (ta liikus vastupidises suunas kui meie), ta ei saanud mööda mäeharja tulles praktiliselt kordagi peatuda, sest tuul oleks ta lihtsalt raja pealt ära puhunud. Meie saime tuult ainult alguses, ülejäänu oli meeldiv jalutuskäik (siiski piisava ettevaatusega, sest rada oli mitmetes kohtades väga kitsas ja osati ka lumine).

Robert Ridge’i matka soovitaks küll kõigile! Kirjeldamatult ilus ja põnev. Selle kroonisime oma lõunasaare lemmikmatkaks. Nüüd olime valmis lõunasaarega lõpparve tegema ja viimase nädala põhjasaarele pühendama. (Muide, järgmine päev oli jälle pilvine ja vihmane, sellise ilmaga poleks ma Robert’s Ridge’il kõõluda eriti tahtnud.)

Näljased pardid ja 90 aastat noor kala

õhtul tegime jalutuskäigu järve äärde, et päikseloojangut vaadata. Kui astusime paadisillale, ujusid pardid, kes olid juba pidzhaamad selga pannud ja pea tiiva alla peitnud, et magama jääda, suure lärmiga meie suunas. Neil on valem: inimene = saiapäts = meeldiv kõhutäis. No kes ütleks enne magamaminekut väiksest snäkist ära? Igatahes pidid pardid pettuma, sest nad tegid palju kära eimillestki. Polnud meil saia ega midagi muud põnevat. Kui nad pettunult eemale aerutasid, märkasime, et meilt ootas saiapudi veel keegi... nimelt suur must angerjas! Tarmpsi kui inseneri silmamõõt ütles angerja pikkuseks meeter-poolteist ja jämeduseks keskmise söögiisuga naisterahva käsivars. Väga kannatlik kala oli. Tiirutas tükk aega silla ümber ja varsti ilmusid vees oleva betoonplaadi ääre alt veel viis-kuus uudishimulikku vennikest. Need oli aga hallid (järelikult noored) ja vana kala hoidis end nende kohale kaitseks. Me polnud kumbki varem elusat angerjat näinud. Lugesime sillal olevat infosilti, et selles järves elavad Uus-Meremaa vanimad angerjad (nad on seal looduskaitse all) ning et angerjas saavutab suguküpsuse ehk saab täiskasvanuks alles 90-aastaselt! Kahju hakkas kohe, et meil saia polnud – pardid partideks, aga vahva oleks olnud kalu kostitada.

Mis siin enam passida, marss põhja!

Otsustasime järgmisel päeval proovida õnne hääletamisega, sest bussini oli jälle nii palju aega, pealegi polnud meil piletit ostetud. Maantee, mis pidi Blenheimi viima (kus ootas Servase pere), oli ebameeldivalt vaikne ja tühi. Olime kell 10 tee ääres arvestusega, et siis on enamasti hostelites väljaregistreerimise aeg. Ootasime ja hüplesime ja hääletasime neid väheseid autosid. Algul paistis, et keegi ei taha meid, aga siis peatus auto inglise paariga, keda olime Angeluse hütis kohanud. Nende sihtkohaks oli Nelson, mitte Blenheim. No kui Nelson, siis Nelson! Seal mõtleme, kuidas edasi saame. Selgus, et nemad on hoopis huvitavad maailmarändurid. Nad reisivad ümber maakera oma jahiga. Alustasid Inglismaalt, liikusid mööda Euroopa läänerannikut Hispaaniasse, sealt seilasid üle Atlandi ookeani, ootasid kaks nädalat, et saada luba Panama kanal läbida ja siis üle Vaikse ookeani Uus-Meremaale, sealt edasi Austraaliasse ja tagasi koju läbi Suessi kanali. Muidu kahekesi pardal, aga Vaikse ookeani ületamise ajaks 1ö päevaks liitusid nendega veel kolm sõpra. Vinged meremehed!

Nelsonis olime paar tundi. Tegime tavapärase tuuri kohalikku moemajja (aka second-hand), pistsime jõe kaldal nahka kaks liitrit jäätist ja läksime bussi peale. Sellest, et me Blenheimis toredas Servase peres elasime, ma juba kirjutasin.

Pictonist läksime kaks päeva hiljem praami peale ja sõitsime põhjasaarele. Pealinnas Wellingtonis ootas meid juba teine Servase pere. Perenaisel Tracyl on sõbranna, kes on teise põlve eestlane Uus-Meremaal. Selle tõttu oli ta väga huvitatud eestlaste võõrustamisest. Kiwid kutsuvad linna Windy-Wellingtoniks, sest seal on kogu aeg väga tuuline. Huvitav on Wellington mitmel põhjusel. Selle linna kodanikest on ligi kolmandik riigiametnikud, sest siin asuvad parlament ja ministeeriumid. Teine asi on Wellingtoni linnaplaan ja tänavad. Tracy versioon oli, et Wellington planeeriti ära paberil Inglismaal ilma, et kohta lähemalt vaadatud oleks. Seega ei arvestatud, et Wellington on mägine. Nüüd on nõnda, et kõik mäeküljed on paksult täis ehitatud, tänavad on kitsad ja käänulised ning on trobikond maju, mille juurde saab ainult köisraudteega. Tõsilugu –nägime mitut maja, mille juurde saad tänav allpool olevast putkast väljuva liftiga. Isegi treppi ei lähe maja juurde. Selleks, et sadam ja sinna kuuluvad ehitised ära mahutada, on ookeanilt n.ö maad juurde nõutud, ehk siis tohututele betoonpostidele toetuvat maad juurde ehitatud. Siin on pilt Tracy ja Doni majast, mille üks nurk on maa peal ja teine osa postide otsas.

Jalutuskäik läbi vulkaanikraatri

Wellingtonist suundusime paari päeva pärast külla nimega National Park. See oli stardikoht põhjasaare väidetavalt parimale ühepäevamatkale nimega Tongariro Crossing. Meie plaan oli teha kolmepäevane matk, kus Tongariro Crossing on esimesel päeval, teisel päeval kablutame üle Uus-Meremaa ainsa kõrbe ja kolmandal pöördume tagasi asulasse. Matka alguspaika hääletasime, jõudsime sinna kella üheksaks hommikul ning selleks ajaks oli suurem osa rahvast juba raja peal. Tongariro Crossingut, mis läheb kahe vulkaani, Tongariro ja Ngauruhoe (hääldus: nauruhoui), vahelt ja eemalt paistab kolmas - Ruapehu, läbib parematel päevadel kuni 3000 inimest. Justkui omamoodi palverännak, sest rahvast on palju ja sa näed neid eemal rajal tillukeste sipelgatena sibamas. Meie ees oli minemas suur hulk kooliõpilasi vanuses 10-15. Ma imetlen nende õpetajate julgust nii suure hulga lastega taolisele matkale tulla. (See selleks, et tegu on aktiivsete vulkaanidega – tänapäeva hoiatussüsteemid peaks piisavalt varakult vulkaanipurskest ette teatama – aga kohti, kust alla kukkuda oli jalaga segada.) Mulle meenutas see suurt avaõhu McDonaldsit, sest lapsed käratsesid ja kiljusid kõvasti, mitmel pool oli mahavisatud kommipabereid ja õunasüdameid ning kohas, kus me lõunaeineks istusime, oleks võinud maasleiduvast (pähklid, shokolaad jms) kena suutäie saada.

Aga see ei olnud tegelikult üldse oluline, sest ümbritsev loodus oli niivõrd eriline ja kordumatu – vulkaanid, värvilised liivad, kivistunud laava, erkrohelised Emeraldi järved, helekollane tahke väävel, punane, sinine ja must laava (millest me mõned tükid kaasa haarasime, sest tegu on ju ideaalse kannahõõrumiskiviga), maapinnast tulev aur, mis annab märku siinsamas meie jalge all podisevast katlast ja nii edasi ja nii edasi. Pildid on küll ilusad, aga nad ei suuda originaali piisavalt hästi edasi anda.

ööseks läksime hütti, millest paarsada meetrit eemal olid kuumaveeallikad. Juba eemalt paistis sealt tõusev suur ja paks aurupilv. Läksime lähemale (allikatele päris juurde minek on keelatud, sest see on maoorihõimu maa) ja kuulsime, millise mulinaga kuum vesi maa seest välja tuli. Ümbruses paistis palju kristalliseerunud väävlit ja õhus oli tunda tuttavat väävlilõhna.

Mis on kõrb? Kus on kõrb? Kus on kõrbe koht?

Järgmisel päeval jõudsime kohta, mida on kirjeldatud kui kuumaastikku. Kuu peale sattunud pole, aga kui see on kivistunud laavaga kaetud, seal kasvavad kidurad taimed ja ümberringi on laavatükid, mis on justkui suured skulptuurid, siis jah, oli nagu kuu peal. Ootasime juba, et millal me kõrbesse jõuame. Arutlesime omavahel, et mis see kõrbe valem nüüd oligi? Ühesõnaga, millised peavad tingimused olema, et saaks kohta kõrbeks kutsuda. Minu jaoks kõrb=liiv+kaamlid ja ei mingeid taimi. Okei, kaamleid ma näha ei lootnudki, aga kui me jõudsime paika, kus oli hulgaliselt sooja musta liiva, siis arvasin, et seep’ see ongi. Tegime pausi ja kõrbetasime (ehk viskasime liivale pikali, mõnulesime ja nautisime kõrbe).

Kuid nagu elu on näidanud, meie sellistes olukordades tavaliselt eksime. Hirmul on suured silmad, öeldakse. Meie puhul on ootusel suured silmad. Kõrb tuli alles tüki aja pärast. Paljas maa väheste taimeklumpidega. Hiljem kuulsime, et vihma saab see piirkond piisavalt, aga need on Austraalia poolt tulevad kuumad ja kuivad tuuled, mis ümber Ngauruhoe külje keerutavad, pinnase ära lennutavad ja niiskuse ära kuivatavad. Ellu jäävad vaid need taimed, mis suudavad oma juured piisavalt laiali ja sügavale ajada ja kümne küünega maas püsida. Üksiküritajatel suurt lootust pole, targemad püsivad kambakesi.

Ühe õhtuga opossumijahil, viktoriinil ja hasartmängus

Teise öö olime hütis, mille vaht oli omamoodi tegelinsk. Hallipäine aktiivne naljahambast naine, kellel olid huuled alati valge päikesekaitsega koos (kaheksakümnendatel oleks ta kindlasti laineid löönud). Ta kutsus huvilisi kaasa, et näidata, kuidas ta õhtul opossumilõksud üles paneb. Tarmps oli ainus mineja. Opossumilõksud näevad välja nagu kummuli keeratud ämbrid, millel auk külje peal. Auku pannakse midagi maitsvat ja kui opossum sinna pea sisse pistab, siis käib „klõps!” ja pimedus... Lisaks opossumitele võib sellega edukalt püüda rumalaid ja uudishimulikke inimesi. Üks inglane rääkis, kuidas ta vaatas, et: „Oo mis põnev ämber, huvitav miks tal küll auk sees on?” ja pistis käe sisse... Tal vedas, et lõks vinnastatud polnud, sest see pidavat üsna korralik kaadervärk olema.

õhtul tegi toosama vaht meile viktoriini, kus auhinnaks olid shokolaadikommid (matkal kullaväärtusega kraam). Küsimused olid a la „mis see on?” ja ta näitas põrandaharja peale. Ja „kes peab põranda ära pühkima, kui te hommikul siit lahkute?” jne. Meid oli hütis vast ca 15 täiskasvanud inimest ja vastused tulid tobedatele küsimusetele võrdväärsed: „sina pead pühkima”, „kõik peavad pühkima”. õnneks ta ikka sai kõigile küsimustele vastused (kui ma ei eksi, siis vastasin õigesti vähemalt kahele küsimusele, sest tädist hakkas kahju ja shokolaadiisu oli ka). Peale viktoriini tegi tädi ettepaneku, et kes tahaks temaga toredat mängu mängida. Njah...mis me oskasime temast oodata? Mina vastasin, et kui jooksma peab, siis ma ei viitsi. Ütles, et jooksma ei pea ja tegelikult ka on tore. Nagu ma juba öelnud olen, tuleb hütis püüda võimalikult kaua üleval olla, siis tuleb uni parem. Meie Tarmpsiga, üks inglanna ja üks horvaatia poiss olime nõus proovima. Tädi tõi välja kuus täringut ja Farkle-nimeline mäng osutus tõesti huvitavaks. Seal pead viskama täringuid, 1 ja 5 on head numbrid, teised on kasutud. Kogud punkte ja pead 5000 kokku saama. Pikemalt ei hakka seletama. Koju tuleme, siis mängime!

Kolmanda päeva matk oli mööda künklikku rohumaad ja üsna igav. Vihma hakkas ka sadama ja külm näpistas. Kui rajalt välja saime, kohtasime autoparklas poolakaid, kes samuti viimases hütis olid olnud. Jõime kohvikus tassi teed ja nad sõidutasid meid tagasi National Parki, kuhu olime osa oma varandusest jätnud. Edasi plaani polnud. Ilm oli kehvaks pööranud ja Mt Taranaki vallutamisest pidime loobuma (see läheb meie järgmise Uus-Meremaa reisi nimekirja). Otsustasime, et suundume järgmisel päeval Tauposse, mis on linn Taupo järve ääres. See õ00-ruutkilomeetrine järv on tegelikult endine vulkaanikraater, nagu kord juba varem mainitud. Kuna meil oli jäänud veel vaid viimased viis päeva, ei tahtnud enam suuri seiklusi ette võtta vaid kusagil puhata ja vaikselt Aucklandi poole liikuda. Seal ootas meid Servase pere ja Austraalia poole minev lennuk.

Welcome to Jamaica!

Jälle oli bussini liiga palju aega. Otsustasime Turangisse hääletada. Sinna oli vast 60 km. Nii kui tee äärde jõudsime, viskasin näpu püsti ja üks auto peatus. Kuulsime, et saame 10 km edasi. See sobis, sest asulast on vähem lootust peale saada. Kui autosse istusime, oleksime justkui Uus-Meremaalt Jamaicale sattunud. Roolis oli tume rastapatsidega ja harvade hammastega rõõmsameelne mees. Meie lõhnasensorid ütlesid, et härra autojuht oli just lõpetanud joint’i tõmbamise. Tarmps istus ees ja mina taga suure tolmuimeja kõrval. Seega klappis, et ta oli teel tööle hotelli, kus ta põrandaid imeb. Saab siis talle ette heita, et ta igavat tööd enda jaoks pisutki huvitavamaks teeb? Mis ma talle aga ette heitnud oleksin, oli, et ta Tarmpsiga vesteldes talle kogu aeg otsa tahtis vaadata. Mitte et ma kade oleks, aga tal jäi maantee jaoks silmi väheseks. Korra kaldus ta teeveerele üsnagi lähedale. Mina olin tagaistmel ja palvetasin, et me ikka elusa ja tervena kohale jõuaksime. Mõtlesin siis, et mulle hääletamisest varsti aitab ka. Tarmps ütles pärast, et ta püüdis võimalikult vähe rääkida, sest talle tundus, et sellest on vähe, kui tema tee peale vaatab, autojuht võiks ka vaadata. Nii kui autost maha saime, jõudsime vaid kergendatult ohata ja ilma, et me oleks kätt tõstnud, pidas meie juures kinni suur reisibuss. Selgus, et koolibuss, mis lapsed ekskursioonilt koju viib. Naljakas, kuidas kaks äärmuslikku transpordivahendit nõnda järjestikku satuvad. Nemad viskasid meid maha ristteel, kust arvasid, et me peaks küll lihtsamalt peale saama, sest autosid on palju. Oli rohkem küll, aga meie vastu keegi huvi ei tundnud. Vihma sadas, nii et olime läbimärjad. Samas risti peal läks lahti huvitav aktsioon – tulid kollastes vestides onud, panid liikuse kinni ja aitasid farmeril vast ligi tuhat lammast üle tee teise rohumaa peale ajada. Üks meestest ütles, et kui te Turangisse lähete, siis see on siinsamas üle mäe, vast nii 10 km. OK, kui keegi meid ei taha, siis läheme jala. Kõndisime vast kolm kilomeetrit, kui meid üks minibuss peale võttis. Turangis ostsime kohe pileti Tauposse ja olimegi varsti kohal.

Elektriline hambahari, Mr. Bean, kuumaveeallikad ja nõiaudu

Need on vast märksõnad, millega saaks meie Taupo puhkust kirjeldada. Tegime investeeringu ja ostsime endale lõpuks elektrilise hambaharja. Seda loomulikult selleks, et koju tulles saaksime kallitele sugulastele-sõpradele säravvalge naeratusega rõõmu teha. Kui palju meil selleks ajaks hambaid alles on, arvata ei oska, sest enne ju hambaarstile ei saa, kui Eestis. Aga peaasi, et need, mis alles on, ikka valged ja läikivad oleks!

Kinos vaatasime Mr. Beani uut filmi ja siis läksime kuumaveeallikaid otsima. Ilm oli külm ja pilvine – just õige kuumas vees vedelemiseks! Ja oligi nii, et jõe ääres oli koht, kust maa seest mulises välja kuum vesi, vast nii 45-40 kraadi soe. Esimestesse allikatesse minna ei saanud, need olid liiga kuumad, aga seal, kus allikas jõkke voolas, oli superhea istuda. Kivid olid vee poolt vanni kujuliseks voolitud, kuuma vett voolas muudkui juurde ja kui varba vannist välja jõkke pistsid, oli seal külm vesi. Naljakas, istud seal ujukates, rahvas jalutab/sörgib mööda ja raha ei küsi selle mõnu eest keegi.

Viimasel Taupo-päeval vantsisime läbi vihma sinna, kus pidi olema termaal-ala. Ega me täpselt teadnud mis see on. Meie üllatuseks tuli välja, et see on tasuline ja pannakse 45 minuti pärast kinni. Küsisime piletionu käest, et kas me saame oma viimase dollaripuru eest sisse, sest nii palju, kui vaja oli, meil polnud. Ütles, et saame küll ja kui meil on vaja küüti tagasi linna, siis saame temaga. Juhuu, muidugi tahtsime kuivas autos koju sõita! Pildi pealt näete, et see oli nagu nõia-udus kõndimine.

Maa sees visises ja mulises ning ajas auru välja. Olid ka podisevad mudaallikad. 45 minutit oli parasjagu piisav, et kõik need huvitavad asjad üle vaadata. Onu juba ootas meid. Pugesime tema tillukesse ute’i (ehk siis ä-kohalisse kastiga sõiduautosse) kahekesi ühele toolile koos suure hunniku tema kraamiga. Kui ta meid linnas maha pani, andis meile suure peotäie aedube kaasa, et me need oma õhtusöögile lisaks. Tema lahkus on vast seotud tema Armeenia-päritoluga.

Ehh... Auckland oli suurlinn nagu ikka. Väga palju aega meil seal ringi vaadata polnud ja meie südameid see linn võita ei jõudnud. Ülikooli ümbrus oli lahe – justkui eraldi linnake üliõpilastele oma poodide ja kohvikutega. Üks mu Taani ülikooliaja sõbranna Gesa (sakslane) töötab selles ülikoolis ja nii tore oli temaga kokku saada. Uskumatu, et sellest on juba 7 aastat, kui me koos Aarhusis olime... Tarmps oleks peaaegu teda kõnetanud nimega Käse, mis on sulaselges saksa keeles „juust”. õnneks sai sõnasabast kinni.

Jep. Aitab küll Uus-Meremaast! Kokkuvõtteks ütleks vaid niipalju, et kui juba sinna minna, siis alla nelja nädala ei tasu planeerida. Tegelt ka – näha ja teha on palju ja kui nii kaugele juba sõita, siis ikka korralikult nautida. Sabad seljas ringi joosta pole mõtet.

Meie arvates on Uus-Meremaa Lõuna-Eesti järel kõige ilusam riik maailmas!