vol.12 Uus-Meremaa seiklus

Uus-Meremaa

1 pilt räägib rohkem, kui 1000 sõna!

Tere kallid ReisiRaadio sõbrad!

Oleme nüüdseks liikunud veel kolm tundi varasemasse aega, nii et kalli kodumaaga on meil ajavahe 12 tundi. Hmmm... kas see siis tähendab, et me olene täpselt teisel pool maakera??? Tont teab, gloobust meil siin võtta pole ja maakaarti ka mitte, mida rulli keerata ja kontrollida.

Võtsime vabariigi aastapäeva vastu (Uus-Meremaa aja järgi) merepinnast 1070 meetri kõrgusel mägimajakeses, kuhu me olime eelmisel päeval roninud ja kust me täna taas alla matkasime. (Koos meiega oli sellesse majakesse ööbima ulnud veel üks Kanada paar, üks USA paar ja neli USA üliõpilasneiut. Soovitasime neilgi täna uhkel marsisammul matkata ja Eesti iseseisvuspäeva tähistada. Nad lubasid seda teha,tingimusel, et me neile meie hümni laulame. Meie neile laulsime - näikse, kas nad oma lubadusest ka kinni pidasid.). Kokku 25 km kahe päevaga pluss veel ühe mäe vallutamine ca 1500 m kõrgusel. Njah, selles pole midagi uut kui öelda, et Uus-Meremaa on väga ilus. Ja mis ma siin üldse seletan - oma viie päevaga oleme me siin ainult selle maa väikest varvast näinud!

Kõigepealt olime kaks päeva lõunasaare "pealinnas" Chtristchurchis. Elasime ühe Servase pere juures, kelleks oli 30ndates kiwide paar. Igaks juhuks neile selgituseks, kes esimest korda kuulevad, et uusmeremaalasi kutsutakse kiwideks. Miks? Sest neil on lühikesed ja harvad kartulikoore värvi juuksed ja nad on näost pisut rohekad.
...ei-ei-ei, sassi läks! Siinne rahvuslind on kiwi (naljakas peenikeste pikkade jalgade ja pika nokaga öise eluviisiga lind, ca sama suur kui kajakas) ja selle järgi siis kohalikke ka kutsutakse. Igatahes olid Felix ja Melissa väga vahvad noored - nad on üdini rohelise mõtteviisiga ja kasvatavad oma tagaaias tillukesel peenramaal kõiksugu juur- ja köögivilja ning nende maja ääres pole mitte värvikirevad potililled vaid hoopis kopsakad tomatitaimed. Veel oli neil eraldi osa aias, kuhu oli istutatud Uus-Meremaa põlistaimed ja -puud. Nende aed nägi välja nagu Sõrmuste isanda filmi kääbikute tagaõu. Lisaks on nad täiesti hullud matkamise järele ja kui me rääkisime neile oma plaanist tulla Arthur's Pass'i rahvusparki matkama (kohalikus keeles on selline matkamine "tramping"), otsisid nad kibekiirelt välja suure paki kaarte ja raamatuid just selle piirkonna kohta. ühtäkki olime kõik suure toe põrandal ja Tarmps ärevuses kõhuli meie esimese matka topograafilise kaardi peal.

Neljapäeval sõitsime bussiga Arthur's Pass'i, mis on ca 2,5 tundi Christchurchist läände. Päris mitmed soovitused ja õpetussõnad, mis me Felixi ja Melissa käest saime, on marjaks ära kulunud. Näiteks see, kuidas turvaliselt jõge ületada. Kui me eile saime terve päeva matkata nii, et me oma saapaid märjaks ei teinud (kuigi ületasime jõge vähemalt 10 korda), siis täna saime korraliku matkamise osa, ehk saabastes jõe ületamise kah ära teha. Vesi on siiski madal, nii et isegi meie lühikesed püksid märjaks ei saanud, aga saapad lirtsusid kohe päris mõnusalt. Enamus sellest rajast kulgeski kahe jõe sängis või selle kallastel olevas metsas (täiesti muinasjutumets! selline rohe-roheline, sammaldunud puud ja üle sammaldunud kivide vulisevad veed). Suurem osa matkamisest oli kividel hüplemine ja tasakaalu hoidmine. Viimane 2 km läks üle karjamaa, kus me pidime jätkuvalt hüplema, sedakorda lehmakookide vahel. Siinsed lehmad annavad Austraalia omadele küll silmad ette - ilusad ja rammusad. Tarmps vaatas ja imestas, et "Näe, kere neil ju peast märksa jämedam!" Mis teha, põuane Austraalia ja sealsed kehval toidul lehmad on maalapse puha ära rikkunud!

Ilm pidavat siin olema teema, mille üle nuriseda ei sobi. Vihma sajab siin mägede tõttu niikuinii pidevalt. Läänekaldal on kohti, kus sajab vihma kuni 12 meetrit aastas. Praegu on siin hilissuvi ja päeval sooja vast 20-24 kraadi. Neile, kes siia praegu Euroopast tulevad on mõnus suvi. Meie tulime ju Austraalia põuapiirkonnast, kus varjus oli 35-39 kraadi ja päikese käes peaaegu nii kuum nagu on minu sulamispunkt. õhtupoole läks üsna jahedaks ja ma arvan, et hommikul oli mägimajakeses ca 10 kraadi. Meie jaoks on siinne ilm ikka kodusem ja inimlikum kui Austraalia oma. Ja kui tore on metsas käia ilma, et peaksid mõtlema igal sammul sind varitsevatele surmavalt mürgistele ämblikele või ussidele! Siin pole mitte ühtegi ussi ja surmavaid ämblikke on nii vähe, et võid õnnelik olla kui mõne sellise käest hammustada saad.

Homme läheme uuele matkale, mis viib meid üle kahe mäesadula ja on 30 km. Sellele on plaanitud kaks päeva. Juhuks, kui marsruudi ümber teeme, võib see kolmepäevaseks kujuneda.

vol. 11 Tumuti õunavargad

Head alanud sea-aastat - soovime, et see tuleks teil sigalahe!

Tööle, kõik te loodrid!
(vt pilte albumist)
Tumut oli see koht, kuhu me tööle läksime. Õunu harvendama. Sõitsime bussiga Tumutisse, mis meenutas pisut Bowenit. Eestis võiks sellele kohale vastata nt Järva-Jaani või Karksi-Nuia. Meile tuli minibussiga vastu meie tulevane supervisor Yin. Viis meid esimese asjana poe ukse ette ja ütles, et ostke endale süüa kaasa, sest poodi tuuakse teid teisipäeviti ja reedeti. Siis oli aga pühapäev. Läksime poodi ja imestasime, et mida see küll tähendama peab, et meid vaid kaks korda nädalas poodi "tuuakse". Selline orja tunne tuli peale - sõidad väikses pimedas kuudis ja niigi sõnaaher pilukas ütleb, et poodi tuuakse siis-ja-siis. Hiljem selgus, et asjad on nii kogu aeg käinud ja kõik on sellega rahul. Pealegi elasime Tumutist 5 km väljas karavanpargis.

Maksime kumbki 55 dollarit ja saime nädalaks omale toa. Nagu pildilt näha võib, on tegu väga askeetliku ruumiga. Narivoodi ja veel üks voodi 2x3-meetrises toas.
Õnn oli, et saime selle kahe peale ega pidanud seda kellegi kolmandaga jagama. Ühisköök oli tükk maad eemal, väike ja tundus üsna ülerahvastatud. Peale meie kahe oli selles karavanpargi töömeeskonnas veel vaid üks valge backpacker, poiss Inglismaalt. Hiljem liitus ka saksa tüdruk. Ülejäänud 30 inimest olid asiaadid - Singapurist, Hong Kongist, Lõuna-Koreast, Taiwanist, Jaapanist ja Indiast. Töödejuhatajad olid mõlemad Singapurist - Yin ja ta naine Sandy (kuigi meie oleks pakkunud, et Yang). Nad nägid välja ca 30-aastased, hiljem saime teada et nad on 40 ja 42.

Esmaspäeval startisime tööle kell 5.30 hommikul kui oli alles kottpime. Äratus oli 4.45. Olime Youngis kaltsuka-tiirul käinud ja endale taas tööriided muretsenud. Õmblesin meile veel sellised jalgade ümber käivad katted, mis ei lase rohusodil ja -seemnetel jalanõude sisse pugeda. Tarmps tegi oma tööpluusi veel eriti uhke ja õmbles sinna Eesti lipu varruka ja tasku peale. Tööle sõitsime 45 minutit ja tee oli nii kurviline ja künklik kui üldse võimalik. Püüdsime hommikuti magada, aga see oli rappumise tõttu üsna raske. Hommikuti nägime tee ääres kängurusid, üks püüdis omaarust auto eest pageda, aga kalpsas hoopis auto kõrval. Kiirus oli tal tol hetkel vast ca 60 km tunnis, pulss alla 130. Kas pole imeline elukas? Hommikul vara ja õhtuhämaruses on oht autoga sõites känguruga kokku põrgata. Meie bussil õnnestus ühel hommikul lambast üle sõita. Muidu näost kollane Yin oli korraga lubivalge. Mõni suurem känguru võib kokkupõrkel masinale sama palju liiga teha kui põder Eestis. Nad on sitked ja rasked nagu suured lihapallid.

Tööle mindi nii vara, sest päevad on väga kuumad ja taheti võimalikult palju ära kasutada jahedat aega päiksetõusu ajal. Kuumus oli tõepoolest metsik - kell 9 hommikul oli juba üle 30 kraadi ja keskpäeval oli päike otse pea kohal. Seega polnud enam ka varjusid, kust jahutust leida. Me jõime kumbki tööaja jooksul ära 3-4 liitrit vett ja ei pidanud kordagi vetsus käima. Tõsi, ega seal vetsu polnudki. Kaks korda võtsime kogemata ainult 3 liitrit vett kaasa ja kannatasime janu käes. Rääkisime siis Tarmpsiga ainult sellest, kuidas me õhtul poodi minnes arbuusi ja mahla ja apelsine ja VETT ostame. Ma pole vist elu sees kunagi sellises janus olnud ja mahlastest asjadest unistanud. Päikesest veel nii palju, et kuigi me kandsime pikavarrukaga meestesärke, siis minul oli läbi särgi rinnahoidja selja peale päevitanud ja Tarmpsi käekarvad olid sealt, kus käsi varruka ja kinda vahelt välja paistis, kuldblondiks pleekinud.

Esimene päev pidi meile töö eest tunnipalka makstama, edaspidi aga tükitöö eest vastavalt sellele, mitu puud jõudsime ära harvendada. Tarmps nimetas seda õgvendamiseks. Õgvendustöö seisnes selles, et pidime õunapuu otsast hulga tooreid õunu maha kakkuma. Väikeste puude otsas kasvas ühel oksal nt 40 õunapabulat, millest pidi vaid 8-9 alles jääma, need pidid siis ilusaks priskeks kasvama. Hea oli, et esimene päev tunnipalk oli. Me olime nii aeglased. Pidime puud üle lugema ja supervisori assistendile teada andma. Esimesel päeval tegime 103 puud kahe peale, samal ajal kui vanad olijad tegid 200 puud üksinda. Supervisor Yin patseeris ringi ning vaatas, et me tööd korralikult teeks ja kui vaja, kutsus meid tagasi ja näitas tokiga, et kuhu on liiga palju jäänud või kus liiga palju lehti maas. Päev läks vähemalt kiiresti, aga me olime surmväsinud esimese päeva lõpuks. Me ei suutnud kuidagi mõista, kuidas on võimalik sama tööd kellelgi meist neli korda kiiremini teha! Puud ja õunajunnid olid kaetud valge pulbriga (nende "päikesekreem"), mida me terve päeva hoogsalt sisse hingasime. Koju minnes nuuskasime koledaid kolle välja.

Teine päev oli juba parem. Tegime 240 puud, aga kuna nüüd oli tükitöö, siis polnud aega enam lõunapausiks rohkem kui 15 minutit raisata. Saime aru, et nende kõige kiiremate vendadega me kohe üldse võistelda ei suuda - nad panid puudereast läbi kui tuulispask ja hakkasime neid Rapsi-Robertiteks kutsuma. Nad rapsisid nii, et jube palju lehti oli maas. Meie oleks selle eest kõvasti võtta saanud. Teisel päeval otsustasime, et see töö pole ikka meie jaoks ja oleme siin vaid nädala. Töölepingus oli aga punkt, et peame neli päeva enne lahkumist oma plaanist teada andma, sest muidu jääb palk saamata. Süsteem oli kavalalt tehtud, nii et seda poleks enda kasuks kuidagi pöörata saanud. Nii siis oligi, et läksime juba teise päeva õhtul ja ütlesime, et nädala lõpus läheme ära.

Kolmandal päeval oli Tarmo enesetunne väga kehv. Ta kurtis, et on jõuetus ja peavalu ja vaevalt jaksas tööd teha. Minul oli sama häda neljandal tööpäeval ja mind ajas iiveldama ka lisaks. Tööpäev möödus rohkem puude vahel tuikudes. Õhtul saime aru, et see on kohaliku kraanivee (vihmavesi) joomisest. Siitpeale jõime ainult poest ostetud või korralikult läbikeedetud vett.

Jõudsime oma plaanid iga päev mitu korda ümber teha ja läksime kolmanda päeva õhtul ülemusele ütlema, et tahaksime ikka pikemaks tööle jääda. Yin'i vastus oli absoluutselt iga kord kui me ta jutul käisime, et: "I have to talk to my boss." Esialgu ütles ta, et me kahjuks ei saa pikemaks jääda, sest meie töökohad on juba kellelegi teisele lubatud. Järgmisel päeval teatas aga, et me ikka saame jääda. Meil oli plaan Tumutis kolm nädalat töötada ja Uus-Meremaale sõita. Eesmärk oli endale reisiraha teenida. Niimoodi oli päris mõnus tööd teha, et konkreetne siht silme ees. Rahu saabus meile alles siis, kui saime aru, et me liialt ette proovime mõelda ja hetke ei naudi. Võtsime asja rahulikult ja märkasime, et meie karavanpark on imeilusas kohas - ühel pool mäed ja teisel pool kaunis roheline jõesäng.
Käisime kiirevoolulises jões ujumas, mõnus oli ühest kohast sisse hüpata ja paarsada meetrit eemal jälle välja tulla ja uuele ringile minna. Tarmps käis paar korda kalal ka. Sai ühe alamõõdulise forelli kätte ka, aga lasi tolle vette tagasi. Kosuma.

Austraalias on vahva - siin on seltskond niivõrd kirju!

Seltskond osutus samuti väga toredaks. Tarmps oli algul eriti India poiste suhtes umbusklik. Nad tundusid kogu aeg igal pool olevat ja me ei saanud aru, mitu neid täpselt on, sest kõik olid sellised tumedad ja ühte nägu.
Tarmps arvas, et küllap üks vargarahvas ka. Mööda minnes naeratasid alati oma suurt naeratust ja kui dushi all käisid, kostis meestepoolelt hele jutuvada, nagu oleks kari naisi seal. Hiljem saime aru, et India poisse on viis ja lisaks neile olid tumedat verd ka kolm Singapuri poissi. Asiaadid olid ses mõttes meeldivad, et nad on rahulikud, sõbralikud ja hoolivad. Oleks seal proportsioonid vastupidi olnud, et enamus eurooplased ja mõned asiaadid, siis oleks karavanpark märksa lärmakam olnud ja oleks suur napsutamine ning praalimine käinud. Naabrimees oli meil Lõuna-Korea poiss Bumsik. Hiljem kolis ta inglise poisi Ed'i ja saksa tüdruku Pasca'ga ühte mugavamasse karavani elama. Nendest kolmest said meie sealsed parimad semud. Hakkasime igal õhtul nende juures sellist toredat saadet nagu "Australian Biggest Loser" vaatama. See on saade 14 ülipaksust inimesest, kes kolme kuu jooksul elavad eraldi majas kus nad näevad vaeva, et kaalust alla võtta ja saate võitjana suur summa raha ka koju viia.

Virsikute ja õunte korjamine oli ka päris huvitav. Nüüd saime õunu ja virsikuid süüa nii palju kui süda lustis. Õunu korjasime ainult kõige ilusamaid ja punasemaid. Korjamine on nii, et sul on kõhu peal riidest kott mille põhi käib konksudest lahti ja nii saad korjatud õunad suurde kasti poetada. Igal ühel on ka redel, sest ladvast vaja ka ju korjata. Uhh...küll see redel oli raske ja ebamugav tassida. Meie uus ülemus Sandy oli muidu tore, aga talle jubedalt meeldis õpetada. Tal oli vaja ju ka oma palk välja teenida! Korjata ta ei viitsinud ja nii ta siis käis meie kaheksa vahet ja rääkis kogu aeg sama juttu üle ja üle: "I vant moor kolor! Siksti prosent kolor ju nõu! Tis is tuu griin!" Talle vist Tarmo hirmsasti meeldis ja ta käis Tarmpsi ikka mitu korda õpetamas. See oli üsna subjektiivne otsustusprotsess niikuinii. Kus sa oskad öelda, kas õun, mille poole sa redelil tasakaalu hoides upitad, on nüüd 60% või ainult 50% punane. Tarmps küsis paar korda nõu Sandylt ja siis ta lõpuks ohkas, et: "Tarmo, ju riili dõunt anderstand kolor, duu juu?" Vahepeal tuli ikka üsna idioodi tunne peale, kui sulle kümnendat korda tullakse näitama, et mis on "siksti prosent guud kolor!". Aga meile kõigile tegi see palju nalja, nii et india poistega norisime, et kas ikka on "guud kolor" ja mis värvi keegi üldse korjab.

India poisid olid toredad vestluskaaslased. Nad rääkisid head (kuid siiski oma india aktsendiga) inglise keelt. Kahjuks enamus asiaate rääkisid inglise keelt üsna kehvasti ja pikemaid jutuajamisi nendega ette võtta oli raske. India poisid olid aga väga agarad meile oma maast, kultuurist ja perekondadest rääkima. Huvitav oli kuulda, et kuna nad on hindud, siis kannavad nemad ja ka kõik teised inimesed selles piirkonnas sama perekonnanime - Padel.
Meie viis hindut õpivad Melbourne'i ülikoolis ja loodavad Austraalia kodakondsust saada. Naiste peale ei pea nad oma aega üldse raiskama, sest nende vanemad valivad neile naise. Dexes, kes on praegu 22, lubas meid kahe aasta pärast oma pulma kutsuda, kus me siis saame olla koos ülejäänud paarituhande külalisega. Nad teevad samuti, nagu suur hulk teisi indialasi, et tahavad elama jääda mõnda välisriiki, kus nad kodakondsuse saavad. Seejärel lähevad Indiasse, võtavad seal naise ja tulevad koos naise ja mõlema vanemate ja lähemate sugulastega tagasi oma uuele kodumaale. Kodus Indias käivad nad iga päev hommikul templis palvetamas. Siin keetsid nad iga päev õhtusöögiks riisi ja india karrit, selleks oli neil kodust kaasas spetsiaalsed maitseained, spets leivarullimise alus ja Melbourne'ist ostetud 5-6 eri sorti ube. Nad pakkusid meile ka ükskord maitsta oma õhtusööki. Maitses huvitav, aga muidu hirmus vürtsine.

Uued naabrid

Meie kõrvaltuppa kolisid kolm Jaapani tüdrukut ja kaks Singapuri Rapsi-Robertit. Me ei saanud algul üldse aru, et mis neid ühendab. Üks poistest oli selline tiba ebameeldiva välimusega aktiivne vend, keda me hakkasime sutekaks kutsuma. Hiljem selgus, et palju mööda me ei pannudki. Tal olevat kodus Singapuris abikaasa ja kaks väikest last, Austraalias oli tal aga juba mitmeid pruute olnud ja nüüd üks nendest jaapanlannadest. Naljakas oli kuulata kuidas Singapuri poisid ja jaapani tsikid omavahel inglise keelt rääkisid - nad said oma 30 sõnaga kõik jutud räägitud ja kasutasid vist lisaks jaapani- ja mandariinikeelseid väljendeid. Me pidime Tarmpsiga mõlemad muiet tagasi hoidma kui kuulsime, et ühe tüdruku nimi on Saki.

Andke meile õhku!

Vahetasime oma askeetliku õhujahutuseta toa viimaseks kümneks päevaks õhujahutusega toa vastu. Üür oli 10 dollarit kallim ja esialgu saime neljase toa vaid kahe peale. Me ei suutnud enam praeahjus magada - isegi ööseks ei läinud jahedaks, kuigi uks ja aken olid lahti. Ventilaator ajas kuuma õhku lihtsalt niisama ringi. Meie uues toas seadis Tarmps aga üles õunakuivatustöökoja. Kuna õunu oli laialt käes, siis tuli valmistuda aegadeks, kus neid saada polnud, ja Tarmo otsustas oma vanaema eeskujul õunu kuivatada. Kuna meil ahju võtta polnud, siis tuli õunaviilud lihtsalt niidi otsa ajada ja voodi kohale riputada. Tarmps nägi oma paarinädalase habemega välja nagu lapsepõlve multikates nähtud siilipoiss kes talveks toitu varub. Kahjuks läksid enamus õuntest hallitama, sest nad ei kuivanud küllalt kiirelt sest õhujahutusega toas polnud enam seda mõnusat ahjusoojust. Ühe taskutäie õunanätsu sai ta küll ja nosis seda Sydney rongi peal.

Hüvasti, Tumut! Hallo, Sydney!

Eelmisel kolmapäeval, 14. veebruaril sõitsime Tumutist Sydneysse. Homme, 20. veebruaril sõidab ReisiRaadio Uus-Meremaale. Kuueks nädalaks. Sydney päevad möödusid kui nõiaväel, sest otsisime mööda linna matkapoode ja poodidest endale matkasaapaid, Tarmole jopet ja veel igasugust matkavarustust. Pisut tegime sporti ka ja käisime Eesti Majas Riigikogu valimas.

Lendame Uus-Meremaa lõunasaarele Christchurchi, tagasilend tuleb põhjasaarelt Aucklandist. Loodetavasti on meil aega mõned ReisiRaadio ülekanded ka sealt teha. Poole ajast planeerime matkata, sest Uus-Meremaal on väga hästi märgistatud matkarajad ja hütid ööbimiseks. Enamus matku ongi 3-4 päeva ja Tarmo on meile mõned üsnagi kenad rajad valinud (khmm... raja raskuse kohta on öeldud et demanding või moderate-demanding.)

Head vastlapäeva, kallid sõbrad! Palun sööge Ria eest paar vastlakuklit.

Head Vabariigi aastpäeva! Ehk sel aastal ei pühitseta seda võidupüha tervitustega :)

vol.10 Tarmps ja Ria lambafarmis

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama üsna aasta algusest.

2007. aasta sai vastu võetud Sydneys. 3. jaanuar oli see päev, kui meie Tarpsiga pidime sõitma Youngi Reeda tütre Linda ja tema pere juurde. Olime lubanud nende farmi ja 800 lammast karjatada kuni nad kaks nädalat kodust ära on. Samal päeval pidi Suu sõitma enam-vähem samas suunas, aga paar-kolmsada kilomeetrit veel lõunapoole, et koos nelja eestlasega tööle minna. Meile jäi auto, sest Suu pidi viis nädalat hiljem Eesti sõitma. Suu on nüüd juba nädal aega kodumaa pinnal olnud ja ReisiRaadio Austraalia toimetus kaheliikmeliseks kahanenud. Loodame oma Eesti korrespondentidelt samuti uudiseid kuulda, et neistki oma eetris teada anda.

Igatahes sai Suu tookord jaanuaris tööle ühte tomati-shed'i (tomatite pakkimise alal) ja oli oma tööga ja elukohaga mugavas karavanpargis väga rahul. Meie pakkisime kõik oma kodinad auto peale ja olime 400 km pärast kohal Ashbury nime kandvas talus. See osutuks üheks ütlemata mõnusaks kohaks, kus meid kohe väga sõbralikult ja soojalt vastu võeti. Esimesteks tervitajateks olid lambakoerad Jack ja Digga ning tilluke taskukoer Suzi, kellest meile järgnevaks kaheks nädalaks lahutamatud sõbrad said. Ashbury perekonna koosseis on järgmine: ema Linda (Sydney-Reeda tütar ja ta räägib väga hästi eesti keelt), isa Cav (päritolult iirlane, pärisnimi on Paul, aga kõik kutsuvad teda perekonnanime Cavanagh järgi Cav'iks) ja nende neli last Mak (13), Patrick (11), Annika (8) ja Albert (4).

Nemad läksid kõik Austraalia-eestlaste iga-aastasesse Sõrve laagrisse. Selline nädal aega kestev lastelaager (millest kaa täiskasvanud suurima rõõmuga osa võtavad) on Austraalias toimunud juba üle 50 aasta. "Sõrve" laagri asukoht on Sydneyst ca 150 km põhjapool. Nende pere puhul on see juba kolmas põlvkond, kes samas laagris käib. Kõigepealt oli Reet laagri-ealine laps, siis käis ta seal koos oma laste Linda ja Erikuga ning nüüd on Linda kord oma lapsi sinna viia. Ja Reet käib Sõrvel siiamaani, sest kõik täiskasvanud on ka sinna oodatud.


ReisiRaadio lambakarja!

Jõudsime Ashbury'sse 3. jaanuaril. Meile näidati ära, kuidas asjad toimivad, kellele millal ja kui palju süüa ja juua anda ja 5. jaanuaril pidid nemad juba ära sõitma. Lahe oli vaadata, et Linda ja Cav laagrisse minekut sama ärevalt ootasid kui lapsed, sest nemad kohtusid seal ka vanade heade sõpradega, keda ainult Sõrvel näeb. Lapsed on laagris laagrijuhtide hoole all ja seni saavad lapsevanemad omaette mõnusalt puhata. Kuna meil kuhugi kiiret polnud, siis otsustasid Linda ja Cav sama soojaga ka oma sugulastel külas käia ja nende juures ookeani ääres puhata (Ashbury talu asub Youngis, mis on kuiv ja kuum sisemaa).

Me olime väga rahul. Ja miks me poleks pidanud olema - ühtäkki oli meil maja, kaks autot, ATV, traktor, bassein, tenniseplats, kolm koera, kaks kassi, kanad, pardid, 800 lammast ja paarkümmend hektarit maad, millel silm peal hoida. Kõige tähtsamad olidki lambad. Nad olid küll karjamaal, aga mitte rohelist rohtu vitsutamas vaid hoopis hallist tolmust tillukesi rohuliblesid otsimas. Esimese hoobiga ei näegi lambaid karjamaal sest nad on sama värvi kui tolmune maapind. Seal on juba mitu aastat põud olnud ja korraliku vihma pole sadanud. Lambaid toitsime siloga, mis on 13 aastat tagasi tehtud ja kile alla konserveeritud. Mõtlesin algul, et kuidas need lambad küll sellist asja süüa saavad, aga Cav ütles, et see on umbes nagu hapukurk. No siis ma mõistsin lammaste vaimustust kui me söögiga läksime. Tarmpsi ülesanne oli yhe masinaga teise traktori kasti tõsta silo, siis me sõitsime karjamaale. Mina sõitsin jeep'iga ees, tegin väravad lahti ja läksin lammaste tähelepanu hajutama. uskumatu on, et lambad iga kord (toitsime neid vast 8 korda) sama asja õnge läksid. Sõitsin autoga nende juurde ja nad arvasid, et ma tulen neile süüa tooma. Samal ajal sõitis Tarmps traktoriga eemal oleva aia juurde, mille äärde silo puistatakse (vt meie pilte). Kaua ma lambaid siiski lollitada ei suutnud ja kui neist keegi juba Tarmpsi traktoriga märkas, siis läks alles möll lahti! Kogu see kari kappas tulistvalu traktori juurde. Tarmps oli sel hetkel nende Karjane ja nad jumaldasid teda. Ta oli oma jüngritega üsna hädas, sest nad võtsid traktori piiramisrõngasse. Tarmps sai kogeda, mis tunne on Brad Pitt'il, kui ta kusagil liigub ja naiste piiramisrõngasse satub. (Sellel karjamaal olid kõik nais-lambad. Oinad ja uted olid teisel karjamaal, kus ka päris rohtu kasvas.)

Cav'il on selja taga päris soliidne lambakasvataja minevik. Nimelt on tema oma perekonna seitsmenda põlve lambakasvataja. Kaks põlve pidasid lambaid Iirimaal, viis viimast on seda Austraalias teinud. Huvitav on ka fakt, et Cav'i vanaisa omas maad praeguse pealinna Canberra alal. Tollal seal pealinna veel polnud ning vanaisa lambad nosisid rohtu just sealsamas kus praegu parlamendihoone on. Reet täpsustas, et aeg on küll edasi läinud, aga lambaid tõmbab ikka samasse kohta :) Kahjuks oli tollal riigiisadega leping, et maa on neil vaid rendil ning selle äravõtmisel Cavanagh'dest miljonäre ei saanud.

Koerad oli kahtlemata üks parim osa meie elust seal. Niipea kui me hommikul end toast välja ajasime, andsid koerad häälekalt mõista, et nüüd on nende kord. Lasime nad ketist lahti ja siis järgnes lambakoer Jacki ja taskukoer Suzi hoogne karglemine, mis tähendas, et nad olid ülikoleväga õnnelikud, et me tulime ja me olime lihtsalt kõige ägedamad sõbrad neil ja kes-teab-mis-veel. Digga on vana koer ja tema oli juba märksa väärikam. Karglemine oli rohkem noorte teema. Tilluke Suzi, kes oma välimuse poolest midagi erilist ei ole, osutus tohutult visaks ja armastavaks sõbraks. Ta käis meil igal pool kaasas ja sibas oma tillukestel jalgadel kaasa pika maa, kui me käisime oinaste joogiküna kontrollimas. Ilm oli tapvalt kuum, pool maad tuli Suzil kõndida karjaamaal, kus taimed olid temast kõrgemad, aga ta ei jäänud meist sammugi maha. Solidaarsusest kandsin teda vahepeal osa maast süles ja siis peksis tema tilluke süda nii-nii kõvasti. Lõpuks hakkas ta meile isegi siis järele tulema, kui me autoga sõitsime karjamaale künakontrolli tegema. Tarmps läks autost välja väravat lahti tegema ja näeb eemal väikest valget keravälku Suzit meile järele tormamas. Kui Suzi oli rohkem minu koer, siis Jack oli Tarmo koer. Jack on noor töökoer, kelle ülesandeks on lambaid peremehe tahte kohaselt ajada kas karjana kuhugi või vajadusel üht konkreetset lammast kinni püüda.

Tennis, tants ja tagaajamine

Kuna Young asub sisemaal, siis kliima on seal juba midagi kõrbele sarnast. Päevad olid tohutu kuumad - mõned päevad näitas kraadiklaas varjus 40 kraadi, aga päikese käes on see vast juba ligi 50. Tuul oli kuum ja kuiv, justkui oleks praeahju astunud. Käisime kaks-kolm korda päevas basseinis end jahutamas ja tennist saime mängida alles kella 19-20 paiku õhtul. Algul polnud meil kummalgi aimu, millised need tennise reeglid ja punktisüsteem on. Lugesime punkte nii nagu võrkpallis. Siis käisime aga naabrite juures õhtusöögil ja seal olid kaks 12-14 aastast last, kes meile õpetasid, kuidas asi päriselt käib. Samal ajal toimus Melbourne'is tennise Open, kus Kaia Kanepi ka mängis. Naabrinaine helistas meile kui Kanepi just oma teises ringis austraallannaga mängis ja saime ka sellele mängule kaasa elada. Kahjuks Kaia küll kaotas... Aga lahe on see, et järjest enam tekib juurde inimesi, kes nüüd Eestit ehk Estonia't tähele panevad. Ega me ju eriti armu ei anna ja jahvatame kalli kodumaa kohta nii, et miskit me uutele tuttavatele ikka meelde jääb. Meil on siin kaasas Eesti lipu värvides väiksed rinnamärgid, kuhu on Estonia peale kirjutatud. Oleme neid kinkinud siinsetele headele sõpradele ja nüüdseks on meie "medalitega" ringi kõndimas juba päris mitme rahvuse esindajaid: Jaapanist, Saksamaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Koreast, Austraaliast, Iirimaalt. Needsamad naabrid Richard ja Jenny kutsusid meid kaasa vaatama hobuste võiduajamist Albury's. Seal pidi osalema ka nende isiklik hobune nimega "Keys To The Kingdom". Pikk sõit (kumbki ots 3 tundi) oli seda väärt. Meil oli väga põnev, saime oma rahanatukest duubeldada. Vaatasime infovoldikust, et milllised hobused osalevad ja millised nende saavutused on olnud ja pidime siis otsustama, et millise peale ja kui palju raha panna. 1-5 dollarit oli selline hea piisavalt väike summa. Siis said panustada kas võidu peale või sellele, et su hobune tuleb kolme sekka. Kokku vaatasime kolme võiduajamist. Esimeses võitsin mina 16 dollarit, teises võitis Tarmo 18 ja mina 3, kolmandas kaotasime. Igatahes arvestasime, et kokkuvõttes jäime ikka 4 dollariga plussi. Richardi hobune kahjuks esimese kolme sekka ei tulnud, oli vist kuues. Cav arvas hiljem, et vast sellele hobusele polnud öeldud, et tegu on VÕIDUajamise mitte TAGAajamisega.

Ashbury's jälgisime pidevalt ilmaennustusi (netileht, kus saab ilmateate võtta oma asukoha pikkus- ja laiuskraadile vastavalt) ja ootasime vihma. Paistab, et meie vihmatantsud mõjusid, sest saime vihma kokku kolmel päeval. ühel õhtul lausa 25 mm! Siis õu ujus lausa. Maapind oli nii kuiv, et ei võtnud algul vett sissegi. Hiljem kuulsime, et naabrid (ca 5 km eemal) said samal ajal 3 mm vihma. Ja iga millimeeter on seal kulda väärt! Vihmaga kaasnes ka suur torm. Üks põhjusi, miks me majavalves olime, oli, et kui on äikesetormid ja elektrikatkestus tuleb, siis saame selle suhtes miskit ette võtta. Torm oli ikka korralik. Välgusähvatused on siin mitu korda võimsamad (ja hirmsamad) kui Eestis, müristamine samuti. Tuul oli nii kõva, et järgmisel hommikul avastasime, et üks suur kuivanud mänd oli maha murdunud (koertel vedas, sest puu kukkus neist kõigist üsna låhedalt mööda) ja teine Jacki kuudi kõrval täiesti vildakil. Ega's midagi - panime tööriided selga, kindad kätte ja hakkasime siis puid langetama ja lõikama ja ära vedama. Tarmps tõi kopp-Dorothy maja juurde, lõikas suured oksad väiksemaks, mina laadisin need kopa sisse ja Tarmps viis need ära. Kõige raskem töö oli siiski basseinivee puhta ja ilusa sinisena hoidmine. Selleks tuleb osata sinna piisavalt kloori jms panna. Nii et kui meie ajal Ashbury maad märksa rohlisemaks muutusid, siis tegi seda ka bassein. Vahepeal olin ma juba päris ahastuses, et saime basseini ja tagasi anname tiigi. Aga Linda oskas tagasi tulles selle taas ilusaks muuta.

Loobumine neljarattalises sõbrast

Üks väga raske otsus tuli meil Youngis samuti vastu võtta. Nimelt kas auto maha müüa või mitte. Olime Klausile ja Karinile lubanud auto mõistliku hinnaga maha müüa. Olime kaalunud asja üht- ja teistpidi ja saanud aru, et meil kahel pole mõtet seda endale jätta, seda enam, kui tahtsime vahepeal veel Uus-Meremaale minna jne. Youngis meie mobiilil levi polnud, aga Cav oli meile oma mobiili jätnud, mis pisut isegi toanurgas levis. Saatsime Klausile ka selle numbri. Tarmps lootis, et Klaus ja Karin tuleks auto ostmiseks Youngi ja oleks meil kasvõi päevakese külas. Siis aga tuli meil sms, kus Klaus teatas, et ta on homme see-ja-see kell Canberra lennujaamas. Me ei saanud temaga enam ühendust ka, et asja veel arutada ning teadsime, et peame järgmisel päeval 200 km kaugusele Klausile vastu minema, ta Youngi tooma ja talle oma auto ära müüma, sest tema on selleks hetkeks juba 900 km kauguselt kahe erineva lennukiga kohale lennanud. Kaks tundi sõitu ja saime Klausi üllatavalt lihtsalt kätte. Samal ajal kui Klaus meile autosse hüppas, helistas mulle Pleix, kes on Raineriga Cairns'is (ca 2600 km Canberrast). Naljakas seetõttu, et Klaus-Karin ja Pleix-Rainer tulid Austraaliasse koos, nüüd on erinevais paigus ja siis sel hetkel olid kõik koos (kes autos, kes telefoniliinil).

Raske oli Falconit ära anda seetõttu, et kui pidime nii äkki ta käest ära andma, tundus ta kohe nii armas ja hea ja tore auto. Meil oli kahju, et Klaus meile külla jääda ei saanud, vaid kohe poolteist tundi peale Ashburysse saabumist sealt autoga minema pidi põrutama. Samas oli see mõistetav. Oli laupäev, tal oli sõita 1200 km ja ta tahtis esmaspäeval tööle minna. Neil oli autot juba esmaspäevaseks töölesõiduks vaja. Me üritasime teda veenda, et jäägu ikka ööseks meile, kus ta vastu õhtut sõidab ja et jätku esmaspäev tööle minemata. Aga ta oli otsustanud. Söötsime tal kõhu täis ja tahtsime teha pildi, kus me talle maanteede kaardi ja autovõtmed üle anname. Laua peal olid Cav'i jeep'i võtmed, andsin need pildil poseerimiseks Klausile. Siis andsime Klausile auto üle, tegime veel mõned pildid, andsime talle Fordi varuvõtmed ka ja ta istus autosse ja asus teele.
Meie lehvitasime veel pikalt, arutasime, et kui kurb meil ilma Fordita on, asjatasime ja otsustasime oma õhtusele künakontrollile minna. Tahtsime jeep'iga minna ja järsku ma avastan, et võtmed kadunud! Hetk mõtlemist ja me saime aru, et peale pildi jaoks poseerimist oli Klaus meie jeep'i võtmed automaatselt omale taskusse pannud, sest arvas, et need on Fordi omad. Fordi istudes aga olid sellel võtmed juba ees ja ta ei mõelnudki pikemalt. OI VANAHALB (nagu Laurits ikka tavatseb öelda)! Üritasin talle mobiilile helistada, aga see oli välja lülitatud. Klausil oli mobiil üsna tühi ka ja Tarmps arvas, et küllap ta selle välja lülitas, et akut säästa. Mul kukkus süda saapasäärde - kuidas ma ütlen pererahvale, et meie sõber sõitis teie autovõtmetega 1200 km kaugusele, kas teil varuvõtmeid on? Saatsin Klausile igaks juhuks sms-i ka. Läksin kanu söötma ja Tarmps koeri jalutama. Tagasitulles nägin, et Klaus on helistanud. Helistasin uuesti ja küsisin, et kui kaugele ta juba sõitnud on. Ta oli juba meie juurest 65 km kaugusele jõudnud, aga sai levisse, nägi meie sms-i ja keeras otsa ringi. Leppisime kokku, kus kokku saame, õnneks oli meil teine auto, millega saime talle vastu sõita. 30 km pãrast saime autovõtmed kätte ja saime Klausile anda tema ujukad, mis ta maha jättis. Naljakad on need siinsed vahemaad - Klaus oleks Euroopa mõistes justkui Saksamaal autot toomas käinud ja meie talle Tartust Tallinna vastu.

Tahaks juba palgatööle!

Lisaks talutöödele tegelesime nende kahe nådala jooksul aktiivselt töö otsimisega. Netist ja ajalehest. See oli jube! Me saatsime hunnikute viisi CV-sid ja helistasime ja kirjutasime. Täiesti lootusetu! Algul saatsime tõeseid CV-sid ja siis hakkasime juba igasuguseid asju juurde ja vähemaks luiskama, aga see ka ei aidanud. Hiljem saime aru, et oleksime tõenäoliselt pidanud esimese asjana eemaldama fakti, et oleme ülikooli haridusega. Lõpuks helistasin numbril, mille sain Bowenis töötades ühelt Hong Kongi tüdrukult. See oli õunafarmi töödejuhataja (supervisor'i) number. Tuli välja, et sinna saaksime tööle küll. Ja see koht asus kõigest 200 km kaugusel Youngist. Cav viskas meid autoga 50 km kaugusele Cootamundrasse, kust me bussiga Tumutisse sõitsime. Seal ootas meid supervisor Yin ja töö õunte harvendamise näol! ... mis iganes see harvendamine ka on...