Hei-Hopsti!
ReisiRaadio soovib oma s6pradele v2gevat aastavahetust ja unistuste t2itumist uuel aastal. Meie viimased n2dalad on kulgenud Sydney hyperlinnas. Kohad backpackeri hostelites on reeglina kolm kuud varem broneeritud kuna j6ulud ja aastavahetus on meelisaeg r2nduritele. Meie majutame endid Sydney eestlaste juures. Hea Sakala vilistlane pakkus meile 2 n2dalat tagasi, et me v6iks tema renoveeritavas majas elada kui soovi on. Kaks korda me seda 6elda ei lasknud. Hetkel oleme end taaskord kylalislahke Reeda juurde sisse seadnud ja ootame p6nevusega aastavahetuse tulev2rki.
Pean kindlasti mainima, et meiega koos on linna peal vembutamas maailmakuulus illusionist, filmistaar, lembelaulja Paris Hilton.
Samas ootame uudiseid Tartust Liiva t2navalt :)
V2ikene meenutus heast Boweni ajast farmeri Suu silmade l2bi:
Mul oli esimene tööpäev 31 juuli, esmaspäev. Hosteli köögi juures seina peale ilmub õhtuti nimekiri, kus on sinu nimi on kas rohelisel või valgel taustal. Roheline – sul on homme töö, valge – arvake ise. Ühesõnaga pühapäeva õhtul oli minu nimi esimest korda rohelisel taustal. Juhhuu, homme tööle, aga kuhu v mida, polnd õrna aimugi. Läksin meloneid korjama. Raske oli. Kogu aeg kummarda, palav on ja sada muud häda. Kõik rääkisid, et harjud ära, esimesed päevad ongi rasked. Hoolimata sellest, oli silme eest ikkagi must. Noh, mis teha, seadsin vaimu valmis, et homme jälle sama jama. Järgmine hommik tuli aga scott (hosteli administratsiooni jõulisem pool) minu ja veel kahe venna juurde, kellel samamoodi oli esmaspäeval esimene päev ja ütles, et teid enam põllule ei taheta. Mind lasti lahti. Mida ja%#?”&, mõtlesin, no nii kehv korjaja ma ka ei olnd. Ja segadus puges organite vahele, et mis edasi, mis ma nüüd teen, 4 sekundit hiljem aga scott ütles, et nad ei taha mind põllule vaid sama firma shedi (kuur, katusealune, tootmishoone, võta kuidas tahad, eesti keeles head vastet sellele pole) tööle. Uh, vedas. Tundsin ennast natuke solvatuna. Oot oot, mina ei väärigi kuuma käes higistamist, seljavalusid ja päikesepõletusi. Aga mis seal ikka, vähemalt on töö. Peale seda minu elu muutus, olen truu shedi tööline juba viiendat nädalat, ei ole kordagi sealt puudunud, isegi kui eelmisest päevast veel veider tunne sees on, kuna õhtu oli pikaks veninud ja uni lühikeseks jäänud. Kõik oma oad olen ilusti ära kaalunud ja pakkinud, melonikastid täis pannud ja virna ladunud. Nüüd hiljem kuulsin ka põllult vallandamise tagamaid. Just enne mind oli hostel väidetavalt 6 venda välja visanud, kuna mõni pidu oli tsipa käest ära läinud (paprikavaip terrassipõrandal, aktiivne suguelu telekatoas, narivoodiga rongi mängimine kell kaks öösel hostelitoas). Kõvad peoloomad olid need kuus noort meest, aga sama kõvad töövennad samuti. Prices farm (asutuse nimi, kus töötan) oli hosteli peale solvunud/vihane v mida iganes ja lasi meid seetõttu lahti, miks mind aga shedi suunati ja teisi mitte, ei tea. Ju neil hakkas must lihtsalt hale.
Umbes veerand hostelirahvast töötab samas asutuses. Pricest peetakse parimaks, kuna suurim tööandja ja tööd on ka neil kõige rohkem pakkuda. Vahel on küll juba tsipa ebainimlik. Tööpäev on 13 tundi, kui koju jõuad, on poed kinni, süüa osta ei saa v veel hullem on see, kui juba ühisköök on kinni pandud ja isegi kui sul süüa on, ei pääse sa sellel ligi. Seda on minuga õnneks vaid korra juhtunud, aga ikkagi, 13 tundi, hea raha, aga kuskil on piir. Meid töötab shedis u 45 inimest. 20 tüdrukut sorteerib liini peal ube. Nende töö on minu arvatas kõige raskem üldse võrreldes kõigi töödega k.a. põllutööd. Sa seisad näiteks 11 tundi liini taga ja silme eest on kogu aeg roheline, liikuda ei saa, aint näpud peavad koolibrikiirusel liikuma. Ja muidugi on pricese omanikud veel õelad ka, vähe sellest, et oad on rohelised, on nende alune pind, kus nad peal on, ka roheline. Kui juba, siis juba, pole ime et tsikid öösiti rohelisi unenägusid näevad. Osa tüdrukuid pakib aegajalt meloneid v sorteerib neid. Ülejäänud, n.ö. normaalsed tööd on meeste kandaJ Priceses on selline ?ovinistlik poliitika, et tüdrukutel aint tüdrukute tööd ja poistel poiste omad, isegi tööpinnad, mida hiljem koristama peab, on rangelt ära jagatud. Niiet seda muret pole, et mind ube sorteerima pannakse. Poisid kas kaaluvad tüdrukute poolt kasti pandud ube, laovad neid läbi spetsiaalsest jahutussüsteemist tulnuna aluse peale (see on stackimine, üks normaalsemaid töid. Üks kast 10 kilo. Kuus kasti kihis, 12 kihti kõrge torn), laovad melonikaste torni, on auto juures, kus oad liinile lastakse ja vaatavad, et kõik sujuks, pesevad suuri oasodi jaoks mõeldud kaste vms. üks päev pesin näiteks bossi rohelist opelit ja oaautot oodates mängisime jalgpalli. Olen suht rahul. Kuigi praegu, kui seda kirjutan on mul 2 vaba päeva järjest, kuna meloneid praegu suurt pole ja töökäsi shedi seetõttu vähem vaja. Tavaliselt on seal poistel aga 6 päeva nädalas ja 55-65 töötundi. Tunnipalk on u. 13 taala, üle 38 tunni -14 taala. Üks taal on 9,3 eesti krooni umbes, niiet arvutage ise. Töökaasalsed on toredad, prantslane guillaume, annab pidevalt kifte mõistatusi, millega oma aju vaevata, et ubadega tegelemisest pea lolliks ei läheks, stuart londonist (toakaaslane), saksalne chris, kellega laagerdunud viinamarjapõhist vedelikku reede õhtuti manustame, veel paar sakslast, aga need näod vahetuvad, eile oli just ühel viimane päev, töötas seal 2 nädalat, iirlane mary, kes õpetab mulle iiri ja ma talle eesti keelt jpt. Teine osa on teisest hostelist, reefers. Mõned sakslased ja üks eestlane tanel. Kari prantslasi ja muid tegelasi. Lisaks veel mõned kohalikud vanakesed. Seltskond on kirju ja tihti on uusi nägusid, sest suht muserdav on see ubadevärk inimese vaimule.
Kokkuvõtteks. 5 nädalat on kohe läbi, ei tea kaua veel, ehk paar kuud, töö on ok ja palk on hea, saab raha kõrvale panna, et hiljem reisida saaks.
31.08.2006
suu
ReisiRaadio soovib oma s6pradele v2gevat aastavahetust ja unistuste t2itumist uuel aastal. Meie viimased n2dalad on kulgenud Sydney hyperlinnas. Kohad backpackeri hostelites on reeglina kolm kuud varem broneeritud kuna j6ulud ja aastavahetus on meelisaeg r2nduritele. Meie majutame endid Sydney eestlaste juures. Hea Sakala vilistlane pakkus meile 2 n2dalat tagasi, et me v6iks tema renoveeritavas majas elada kui soovi on. Kaks korda me seda 6elda ei lasknud. Hetkel oleme end taaskord kylalislahke Reeda juurde sisse seadnud ja ootame p6nevusega aastavahetuse tulev2rki.
Pean kindlasti mainima, et meiega koos on linna peal vembutamas maailmakuulus illusionist, filmistaar, lembelaulja Paris Hilton.Samas ootame uudiseid Tartust Liiva t2navalt :)
V2ikene meenutus heast Boweni ajast farmeri Suu silmade l2bi:
Mul oli esimene tööpäev 31 juuli, esmaspäev. Hosteli köögi juures seina peale ilmub õhtuti nimekiri, kus on sinu nimi on kas rohelisel või valgel taustal. Roheline – sul on homme töö, valge – arvake ise. Ühesõnaga pühapäeva õhtul oli minu nimi esimest korda rohelisel taustal. Juhhuu, homme tööle, aga kuhu v mida, polnd õrna aimugi. Läksin meloneid korjama. Raske oli. Kogu aeg kummarda, palav on ja sada muud häda. Kõik rääkisid, et harjud ära, esimesed päevad ongi rasked. Hoolimata sellest, oli silme eest ikkagi must. Noh, mis teha, seadsin vaimu valmis, et homme jälle sama jama. Järgmine hommik tuli aga scott (hosteli administratsiooni jõulisem pool) minu ja veel kahe venna juurde, kellel samamoodi oli esmaspäeval esimene päev ja ütles, et teid enam põllule ei taheta. Mind lasti lahti. Mida ja%#?”&, mõtlesin, no nii kehv korjaja ma ka ei olnd. Ja segadus puges organite vahele, et mis edasi, mis ma nüüd teen, 4 sekundit hiljem aga scott ütles, et nad ei taha mind põllule vaid sama firma shedi (kuur, katusealune, tootmishoone, võta kuidas tahad, eesti keeles head vastet sellele pole) tööle. Uh, vedas. Tundsin ennast natuke solvatuna. Oot oot, mina ei väärigi kuuma käes higistamist, seljavalusid ja päikesepõletusi. Aga mis seal ikka, vähemalt on töö. Peale seda minu elu muutus, olen truu shedi tööline juba viiendat nädalat, ei ole kordagi sealt puudunud, isegi kui eelmisest päevast veel veider tunne sees on, kuna õhtu oli pikaks veninud ja uni lühikeseks jäänud. Kõik oma oad olen ilusti ära kaalunud ja pakkinud, melonikastid täis pannud ja virna ladunud. Nüüd hiljem kuulsin ka põllult vallandamise tagamaid. Just enne mind oli hostel väidetavalt 6 venda välja visanud, kuna mõni pidu oli tsipa käest ära läinud (paprikavaip terrassipõrandal, aktiivne suguelu telekatoas, narivoodiga rongi mängimine kell kaks öösel hostelitoas). Kõvad peoloomad olid need kuus noort meest, aga sama kõvad töövennad samuti. Prices farm (asutuse nimi, kus töötan) oli hosteli peale solvunud/vihane v mida iganes ja lasi meid seetõttu lahti, miks mind aga shedi suunati ja teisi mitte, ei tea. Ju neil hakkas must lihtsalt hale.
Umbes veerand hostelirahvast töötab samas asutuses. Pricest peetakse parimaks, kuna suurim tööandja ja tööd on ka neil kõige rohkem pakkuda. Vahel on küll juba tsipa ebainimlik. Tööpäev on 13 tundi, kui koju jõuad, on poed kinni, süüa osta ei saa v veel hullem on see, kui juba ühisköök on kinni pandud ja isegi kui sul süüa on, ei pääse sa sellel ligi. Seda on minuga õnneks vaid korra juhtunud, aga ikkagi, 13 tundi, hea raha, aga kuskil on piir. Meid töötab shedis u 45 inimest. 20 tüdrukut sorteerib liini peal ube. Nende töö on minu arvatas kõige raskem üldse võrreldes kõigi töödega k.a. põllutööd. Sa seisad näiteks 11 tundi liini taga ja silme eest on kogu aeg roheline, liikuda ei saa, aint näpud peavad koolibrikiirusel liikuma. Ja muidugi on pricese omanikud veel õelad ka, vähe sellest, et oad on rohelised, on nende alune pind, kus nad peal on, ka roheline. Kui juba, siis juba, pole ime et tsikid öösiti rohelisi unenägusid näevad. Osa tüdrukuid pakib aegajalt meloneid v sorteerib neid. Ülejäänud, n.ö. normaalsed tööd on meeste kandaJ Priceses on selline ?ovinistlik poliitika, et tüdrukutel aint tüdrukute tööd ja poistel poiste omad, isegi tööpinnad, mida hiljem koristama peab, on rangelt ära jagatud. Niiet seda muret pole, et mind ube sorteerima pannakse. Poisid kas kaaluvad tüdrukute poolt kasti pandud ube, laovad neid läbi spetsiaalsest jahutussüsteemist tulnuna aluse peale (see on stackimine, üks normaalsemaid töid. Üks kast 10 kilo. Kuus kasti kihis, 12 kihti kõrge torn), laovad melonikaste torni, on auto juures, kus oad liinile lastakse ja vaatavad, et kõik sujuks, pesevad suuri oasodi jaoks mõeldud kaste vms. üks päev pesin näiteks bossi rohelist opelit ja oaautot oodates mängisime jalgpalli. Olen suht rahul. Kuigi praegu, kui seda kirjutan on mul 2 vaba päeva järjest, kuna meloneid praegu suurt pole ja töökäsi shedi seetõttu vähem vaja. Tavaliselt on seal poistel aga 6 päeva nädalas ja 55-65 töötundi. Tunnipalk on u. 13 taala, üle 38 tunni -14 taala. Üks taal on 9,3 eesti krooni umbes, niiet arvutage ise. Töökaasalsed on toredad, prantslane guillaume, annab pidevalt kifte mõistatusi, millega oma aju vaevata, et ubadega tegelemisest pea lolliks ei läheks, stuart londonist (toakaaslane), saksalne chris, kellega laagerdunud viinamarjapõhist vedelikku reede õhtuti manustame, veel paar sakslast, aga need näod vahetuvad, eile oli just ühel viimane päev, töötas seal 2 nädalat, iirlane mary, kes õpetab mulle iiri ja ma talle eesti keelt jpt. Teine osa on teisest hostelist, reefers. Mõned sakslased ja üks eestlane tanel. Kari prantslasi ja muid tegelasi. Lisaks veel mõned kohalikud vanakesed. Seltskond on kirju ja tihti on uusi nägusid, sest suht muserdav on see ubadevärk inimese vaimule.
Kokkuvõtteks. 5 nädalat on kohe läbi, ei tea kaua veel, ehk paar kuud, töö on ok ja palk on hea, saab raha kõrvale panna, et hiljem reisida saaks.
31.08.2006
suu
