Hei hopsti!
Nagu näha, oleme vajunud mõneks ajaks talveunne. Sellest ka vaikus eetris. Austraalias on viimane kuu aega üsna talvine olnud ning nädal-paar tagasi oli Lõuna-Austraalia kahes maakonnas üsna krõbe külm koos lumesajuga. Loodetavasti on sealsed inimesed selleks paremini ettevalmistunud ja oma majad korralikumalt soojustanud ning küttekehadega varustanud kui siinsed. Okei, lund meil ei tulnud ja päeval oli sooja ikka 20 kraadi ringis, aga viimase kuu jooksul langes temperatuur öösiti 8-9 kraadini. Ühekordsed aknad ja olematu soojustus tähendas, et me pidime ellujäämiseks sihikindlalt tegutsema – töö juurest soojapuhuri laenama, magamiseks kolm tekki varuma ja second handist leidis endale uue kodu tore punases ruudulises flanellvestis kuumaveekott, kelle me Kilbuks ristisime. Uskumatu, et meie, põhjamaalased, sellised külmavaresed oleme. Mina eriti...prrrrr..... Hommikul tööle minnes on mul seljas jope ja käes kindad, sest rattasõidul hakkab sõrmedel jube külm.
Siiski paistab, et võime varsti puhuri tööle tagasi tuua ja Kilbu puhkusele saata, sest ilmateade lubab järgmiseks nädalaks öösiti juba 14-17 kraadi.
Varasemaga võrreldes on tänane ReisiRaadio ülekanne üsna napisõnaline. Üheks põhjuseks kindlasti see, et mõtted rändavad aina enam juba Eestimaa radu. Tõsi, meil on kojusõidu piletid olemas ja täna kuu aja pärast, st 21. augustil jõuame tagasi kodumaale. Juhuu! 7. augustil on meie viimane tööpäev ja siis pakime kodinad kokku, jätame Rõõmsakiviga hüvasti ja suundume Sydneysse. Sydneyst lendame välja 16. augustil, veedame mõned päevad Hong Kongis ja siis olemegi kodus nagu sipsti. Võib juhtuda, et me peame kallite sõprade abi paluma Eestisse integreerimisel. Lihtne retsept - väike suvelõpu ja kojusaabumispidu Moostes peaks küll leevendama taaseestistumise rasket kulgu. Eks paistab kuna täpsemalt :)
Töö rindel...
Enamuse oma ärkveloleku ajast veedame jätkuvalt töö juures. Muutunud on see, et kindlasti oleme mõlemad oma ametis osavamad ja kiiremad. Jenny ja Simeon said 6. juulil tütrekese (nimi oli maru keeruline ja minu kõrvale harjumatu, nii et isegi peale kolme korda üle küsimist ei jäänud meelde, lõppes igatahes „ria”-ga). See tähendas aga, et nemad mõlemad jäid koju – Jenny pikemaks, Simeon kaheks nädalaks. Vahepeal oli meile tööle tulnud tüdruk nimega Chenoa, aga tema jäi miski tundmatu ja salakavala haiguse küüsi. Kahju temast kohe, oli palju kõhnemaks jäänud ja näost ära, kui üheks päevaks vahepeal tööle tuli. Niisiis jäime laborisse kolmekesi – Tarmo, mina ja Trent ning Alex kontori poolele. Vana Alex töötab objektil ja Trendi ülesandeks jäi samuti objektilt-objektile uhada ja laborisse kraami testimiseks tuua. Meie Tarmpsiga olime kahekesi laborandid. Jube kiireks läks ühtäkki. Tarmps oli väga rahul ja hõõrus rõõmsalt käsi, et „Pole vähemalt karta, et töö otsa saaks!” Trent ja Alex aga oigasid, et: „Nii palju tööd, oi-oi-oi!”
Asi lõppes sellega, et me küsisime ülemustelt luba endale üks laborisell palgata. Saimegi loa ja võtsime hostelist Steve’i ehk Onu Bella siia tööle. Olime ühel hommikul näinud, kuidas ta suurt silti maalis WORK WANTED, millega ta tänava äärde terveks päevaks maha istus ja kõrval kitarri tinistas. Ta oli isegi paar vestlust kokku leppinud, aga polnud kindel, kas tööd saab. Leppisime temaga kokku, et ta tuleb tööle siis, kui meil kiired päevad on. Iga päev ei pruugi teda vaja olla. Ta oli sellega rahul. Eks see ole nagu Nipernaadi palkamine – Steve on paras hipi, lobamokk ja udupea, aga hommikuti on alati üleval ja krips-kraps tööl kui vaja. Tema on meie hosteli hommikune p2ikesekiir. Alati askeldab usinasti köögis kui teised alles tõusevad. Seda ma küll ei tea, kauaks ta Roadtest’i pidama jääb, aga meie jaoks on oluline, et seniks abikäsi oleks, kuni meie siin oleme. Ükspäev käis Tarmps koos Steve’iga autoga poes ja Steve näitas praktiliselt terve tee, millistes kohtades ta töötanud on. Paljudest kohtadest ise jalga lasknud ja paljudest lahti lastud. Ega lillelast saagi köidikuis hoida : )
Labor nagu kunstistuudio
Ütleme nii, et kui meie laborit kunstnikuateljeega võrrelda, siis on nõnda, et Steve on see sell, kes kunstnikule lõuendi ette valmistab ja värvid valmis paneb. Mina olen nõks tähtsam jumbu ja võin lõuendi põhja valmis maalida ja pilved peale joonistada. Tarmps on Michelangelo, kes joonistab jessukese ja inglid ja muu sellise tähtsa kraami. No ja labori manager kirjutab oma kraapsajalad alla ja kasseerib kliendilt raha. Suured kunstnikud pole kunagi rikkad olnud ja teevad kunsti ikka kunsti pärast, nii ka meie oma J. Aga päris uhke küll, et meil on nüüd oma alluv. Austraallane pealekauba.
Uued tuuled lammutasid töötutebande
Steve’i tööleminek oli samm uute aegade saabumiseks meie hostelis. Mäletate Leivaisa ja Telekameest, neid töötuid onusid, kes päev otsa teleka ees passisid? Njah, Leivaisa ehk ristinimega Ron sai samuti tööd. Kraanajuhina. Jäänud oli veel Telekamees Don – vahepeal me ei saanud enam aru, kust diivan lõppes ja Don algas, sest nad olid teleka ees niivõrd ühte saanud. Paar päeva tagasi kuulsime Steve’ilt, et Don oli ka tööd saanud. Uskumatu, aga tõsi. Meie paadunud tüütute töötute grupp oli laiali lammutatud. Tundus, et neil oli igav ühekaupa kodus passida. Peale esimest tööpäeva tuli Telekamees Don suure naeratuse ja punnis kilekotiga koju. Kuna uut raha oli lõpuks peale pahisemas, sai poes vabamalt ringi vaadata. Üheks ostuks oli tilluke Singeri Masinaõli, millega Don usinalt hakkas külmkapi ust õlitama. Järgmisel päeval parandas ta juba köögis sahtleid ja kapiuksi. See mees oli uuesti sündinud ja miski ei suuda teda enam peatada!
Eestlaste invasioon Rõõmsakivil
Eelmisel korral kirjutasin, et kohe-kohe tulevad külla Rainer ja Pleix. Käisidki ja on juba kuu aega tagasi Eestis. Tore oli neid näha ja muljetada. Ega meil väga palju aega koos polnudki – üks õhtu. Siin on igatahes fotosüüdistus, mille hommikul, enne hüvastijättu tegime.
Eestlased number seitse ja kaheksa, kes meil külas käisid, olid Väljaots ja Hanson Sakalast. Lahe ikka, et nii palju rahvast siit läbi sõitma satub. Nende reis oli üldse huvitav. Kuna nad on pikemalt Austraaliat, Uus-Meremaad ja Aasiat avastamas, oli neil plaanitud ca kaks nädalat Ausraalias. Nad maandusid Sydneys, rentisid sealt auto ja plaanisid siis „paariks päevaks Cairns’i sukelduma minna”. Hihii... mujalt tulles pole tõesti aimu, kui suur Austraalia on ja millised on siinsed vahemaad. See on umbes nagu Tallinnas otsustada, et läheks paariks päevaks Itaaliasse. Poiste kiituseks võib öelda, et nende plaan töötas ja nad nägid hulga, lihtsalt autosõitu oli vast nii palju, et terveks aastaks jätkub. õnn oli, et neil väljalend oli Brisbane’ist ja nad ei pidanud Sydneysse tagasi minema ja said ka meie juurest läbi põigata. Meie hostel oli pilgeni rahvast täis ja perenaine tahtis Hansoni ja Väljaotsa minema saata, aga nad sattusid mainima, et kas Tarmo ja Ria elavad siin. Nii oligi, et nad majutati meie tuppa, kus meil just parasjagu külaliste jaoks narivoodi on. Nii et, kel veel tahtmist ja aega on, siis võite meile enne 8. augustit siia külla tulla!
Esimese asjana viisime poisid Gladstone University juurde. Põhjus lihtne – seal on üks õppehoone nimega Martin Hanson Building. Ja mis on sakalanus Hansoni eesnimi? Tegime veel tiiru linnas ja tulime koju õhtust sööma. Väga lõbus õhtu oli.
Reis paradiisi
Meie argipäeva on vahepeal põnevust toonud reis Yeppooni Jimi ja Pati juurde (ehk siis meie firmaomanike ema-isa/ämm-äi). Nende lapselapsed Matt ja Lucas olid enamuse ajast seal ja nõnda mööduski kolm päeva kriketi, lauatennise ja Monopoli mängimise tähe all. Nalja kui palju - õppisime backyard kriketit mängima. Matt ja Luc olid vaimustused, et Tarmps kõva pallingu-mees on ja kutsusid järgmisel päeval sõbra ka külla, et: „Meil on siin külalised, kes mängivad hea meelega kriketit ja lauatennist ja Monopoli”, mille peale sõber oli vastanud, et „Yep, sounds like my kind of people!” Vanaisa Jim ei jää neile ka milleski alla. Vahepeal löödi mõned pallid enda ja naabermaja katusele, siis võttis 74-aastane Jim suure redeli ja oli vutt-vutt-vutt kahekorruselise maja katusel justkui teeks ta seda iga päev. Pallid läksid pidevalt üle naaberaia ka ja siis paar korda poisid palusid, et: „Viitsid, vanaisa, hüppa üle aia ja too meile pall tagasi”. Loomulikult läks – nagu karjapoiss kunagi.
Viimasel päeval käisime kogu perega, st Matti ja Lucase vanemad ka, nende kaatriga ookeani peal. Tarmps ja Jim veetsid suurema aja snorgeldades ja suuri kalu otsides, keda harpuuniga kõdistada ning lõunalauale tuua.
Samal ajal püüdsime me poistega õngega kala. Mul näkkas väga hästi. Sain kolm erinevat kala, millest küll vaid üks oli söödavat sorti. See eest nägid teised huvitavad välja. Üks oli ilus ja värviline ja teine oli piklik peopesasuuruse iminapaga. See kala on suckerfish ja ta imeb ennast nt hai külge ja tsillib siis seal mõnusalt, on kaitstud ja saab söögipoolist. Teised naersidki, et Ria on laisk, ei viitsi snorgeldama minna, et kalu vaadata, selle asemel tõmbab neid ükshaaval välja, et vaadata ja vette tagasi visata. 
Tarmpsil ja Jimil nii hästi ei näkanud. Ütleme nii, et mitmel kalal oli hea päev, sest Jim lasi mööda. Aga värsket grillitud kala oli laual ikka, sest Dianne püüdis ühe samasuguse söödava kala, nagu mina kätte sain ja need fileeriti-grilliti lõunalauale.Põrgumürgel Austraalia moodi
Eile käisime tiiru Rockhamptonis. See on siit 100km ja ümbruskonna suurim linn. Käisime õhtul motoshõul. Suured monstrumautod (need, mis üle teiste autode sõidavad), jetvan’id (ehk siis minibussid, millele on lennukimootor sisse pandud), mudaralli ja hüppavad mootorrattad.
http://www.youtube.com/watch?v=kczJHh6Wl6g Video meie lemmik Monster Truck’ist.
Very OZi! Minu jaoks oli pool shõud juba ümberringi austraallaste vaatamine. Eks neid on nähtud ka, aga huvitav ikka. Istud mugavalt pingi peal ja ümberringi elu käib. Just sellised tava-austraallased. Kõigil tekid kaasas, mis istumise alla ja jalgade peale panna. Rõõm oli näha, et enamustel olid kaasas ka soojad mütsid (sellised, millega me talvel käime). Varem polegi näinud inimesi siin neid kandvat. Aga naljakas oli ikka. Mul on meeles, et Eestis ikka püüad otsida mütsi, mis sobiks jne, aga siin olid inimesed küll pigem mütsi praktilisusest kui sobivusest lähtunud. Mis on muidugi igati eluterve suhtumine. Ütleme nii, et vähesed neist kandsid oma mütsi välja, aga soe oli kindlasti. Aga üldpilt meenutab väga seda, mis on Ameerika filmidest nähtud. Muuga ei oska võrrelda. Palju lapsi, palju rasvast kiirtoitu, palju SUURI inimesi (et diplomaatiliselt väljenduda).
Shõu ise venis veits, aga oli täitsa vaatamist väärt. 15000$ eest ilutulestikku ka ja puha. See oli küll märksa impoviseeritum ku aastavahetusel Sydneys, aga andis suurema elamuse, sest oli kohe peakohal ja paugud kõmistasid nii, et käis rinnust läbi. Ainult shampuse lõhna polnud, muidu oli mul täitsa aastavahetuse tunne.
1 comment:
Oi, konnapojukesed, ma juba nii ootan teid koju! :P
teie kaunis ja malbe Kadzake
Post a Comment