Uus-Meremaa
1 pilt räägib rohkem, kui 1000 sõna!Tere kallid ReisiRaadio sõbrad!
Oleme nüüdseks liikunud veel kolm tundi varasemasse aega, nii et kalli kodumaaga on meil ajavahe 12 tundi. Hmmm... kas see siis tähendab, et me olene täpselt teisel pool maakera??? Tont teab, gloobust meil siin võtta pole ja maakaarti ka mitte, mida rulli keerata ja kontrollida.
Võtsime vabariigi aastapäeva vastu (Uus-Meremaa aja järgi) merepinnast 1070 meetri kõrgusel mägimajakeses, kuhu me olime eelmisel päeval roninud ja kust me täna taas alla matkasime. (Koos meiega oli sellesse majakesse ööbima ulnud veel üks Kanada paar, üks USA paar ja neli USA üliõpilasneiut. Soovitasime neilgi täna uhkel marsisammul matkata ja Eesti iseseisvuspäeva tähistada. Nad lubasid seda teha,tingimusel, et me neile meie hümni laulame. Meie neile laulsime - näikse, kas nad oma lubadusest ka kinni pidasid.). Kokku 25 km kahe päevaga pluss veel ühe mäe vallutamine ca 1500 m kõrgusel. Njah, selles pole midagi uut kui öelda, et Uus-Meremaa on väga ilus. Ja mis ma siin üldse seletan - oma viie päevaga oleme me siin ainult selle maa väikest varvast näinud!
Kõigepealt olime kaks päeva lõunasaare "pealinnas" Chtristchurchis. Elasime ühe Servase pere juures, kelleks oli 30ndates kiwide paar. Igaks juhuks neile selgituseks, kes esimest korda kuulevad, et uusmeremaalasi kutsutakse kiwideks. Miks? Sest neil on lühikesed ja harvad kartulikoore värvi juuksed ja nad on näost pisut rohekad.
...ei-ei-ei, sassi läks! Siinne rahvuslind on kiwi (naljakas peenikeste pikkade jalgade ja pika nokaga öise eluviisiga lind, ca sama suur kui kajakas) ja selle järgi siis kohalikke ka kutsutakse. Igatahes olid Felix ja Melissa väga vahvad noored - nad on üdini rohelise mõtteviisiga ja kasvatavad oma tagaaias tillukesel peenramaal kõiksugu juur- ja köögivilja ning nende maja ääres pole mitte värvikirevad potililled vaid hoopis kopsakad tomatitaimed. Veel oli neil eraldi osa aias, kuhu oli istutatud Uus-Meremaa põlistaimed ja -puud. Nende aed nägi välja nagu Sõrmuste isanda filmi kääbikute tagaõu. Lisaks on nad täiesti hullud matkamise järele ja kui me rääkisime neile oma plaanist tulla Arthur's Pass'i rahvusparki matkama (kohalikus keeles on selline matkamine "tramping"), otsisid nad kibekiirelt välja suure paki kaarte ja raamatuid just selle piirkonna kohta. ühtäkki olime kõik suure toe põrandal ja Tarmps ärevuses kõhuli meie esimese matka topograafilise kaardi peal.
Neljapäeval sõitsime bussiga Arthur's Pass'i, mis on ca 2,5 tundi Christchurchist läände. Päris mitmed soovitused ja õpetussõnad, mis me Felixi ja Melissa käest saime, on marjaks ära kulunud. Näiteks see, kuidas turvaliselt jõge ületada. Kui me eile saime terve päeva matkata nii, et me oma saapaid märjaks ei teinud (kuigi ületasime jõge vähemalt 10 korda), siis täna saime korraliku matkamise osa, ehk saabastes jõe ületamise kah ära teha. Vesi on siiski madal, nii et isegi meie lühikesed püksid märjaks ei saanud, aga saapad lirtsusid kohe päris mõnusalt. Enamus sellest rajast kulgeski kahe jõe sängis või selle kallastel olevas metsas (täiesti muinasjutumets! selline rohe-roheline, sammaldunud puud ja üle sammaldunud kivide vulisevad veed). Suurem osa matkamisest oli kividel hüplemine ja tasakaalu hoidmine. Viimane 2 km läks üle karjamaa, kus me pidime jätkuvalt hüplema, sedakorda lehmakookide vahel. Siinsed lehmad annavad Austraalia omadele küll silmad ette - ilusad ja rammusad. Tarmps vaatas ja imestas, et "Näe, kere neil ju peast märksa jämedam!" Mis teha, põuane Austraalia ja sealsed kehval toidul lehmad on maalapse puha ära rikkunud!
Ilm pidavat siin olema teema, mille üle nuriseda ei sobi. Vihma sajab siin mägede tõttu niikuinii pidevalt. Läänekaldal on kohti, kus sajab vihma kuni 12 meetrit aastas. Praegu on siin hilissuvi ja päeval sooja vast 20-24 kraadi. Neile, kes siia praegu Euroopast tulevad on mõnus suvi. Meie tulime ju Austraalia põuapiirkonnast, kus varjus oli 35-39 kraadi ja päikese käes peaaegu nii kuum nagu on minu sulamispunkt. õhtupoole läks üsna jahedaks ja ma arvan, et hommikul oli mägimajakeses ca 10 kraadi. Meie jaoks on siinne ilm ikka kodusem ja inimlikum kui Austraalia oma. Ja kui tore on metsas käia ilma, et peaksid mõtlema igal sammul sind varitsevatele surmavalt mürgistele ämblikele või ussidele! Siin pole mitte ühtegi ussi ja surmavaid ämblikke on nii vähe, et võid õnnelik olla kui mõne sellise käest hammustada saad.
Homme läheme uuele matkale, mis viib meid üle kahe mäesadula ja on 30 km. Sellele on plaanitud kaks päeva. Juhuks, kui marsruudi ümber teeme, võib see kolmepäevaseks kujuneda.
Oleme nüüdseks liikunud veel kolm tundi varasemasse aega, nii et kalli kodumaaga on meil ajavahe 12 tundi. Hmmm... kas see siis tähendab, et me olene täpselt teisel pool maakera??? Tont teab, gloobust meil siin võtta pole ja maakaarti ka mitte, mida rulli keerata ja kontrollida.
Võtsime vabariigi aastapäeva vastu (Uus-Meremaa aja järgi) merepinnast 1070 meetri kõrgusel mägimajakeses, kuhu me olime eelmisel päeval roninud ja kust me täna taas alla matkasime. (Koos meiega oli sellesse majakesse ööbima ulnud veel üks Kanada paar, üks USA paar ja neli USA üliõpilasneiut. Soovitasime neilgi täna uhkel marsisammul matkata ja Eesti iseseisvuspäeva tähistada. Nad lubasid seda teha,tingimusel, et me neile meie hümni laulame. Meie neile laulsime - näikse, kas nad oma lubadusest ka kinni pidasid.). Kokku 25 km kahe päevaga pluss veel ühe mäe vallutamine ca 1500 m kõrgusel. Njah, selles pole midagi uut kui öelda, et Uus-Meremaa on väga ilus. Ja mis ma siin üldse seletan - oma viie päevaga oleme me siin ainult selle maa väikest varvast näinud!
Kõigepealt olime kaks päeva lõunasaare "pealinnas" Chtristchurchis. Elasime ühe Servase pere juures, kelleks oli 30ndates kiwide paar. Igaks juhuks neile selgituseks, kes esimest korda kuulevad, et uusmeremaalasi kutsutakse kiwideks. Miks? Sest neil on lühikesed ja harvad kartulikoore värvi juuksed ja nad on näost pisut rohekad.
...ei-ei-ei, sassi läks! Siinne rahvuslind on kiwi (naljakas peenikeste pikkade jalgade ja pika nokaga öise eluviisiga lind, ca sama suur kui kajakas) ja selle järgi siis kohalikke ka kutsutakse. Igatahes olid Felix ja Melissa väga vahvad noored - nad on üdini rohelise mõtteviisiga ja kasvatavad oma tagaaias tillukesel peenramaal kõiksugu juur- ja köögivilja ning nende maja ääres pole mitte värvikirevad potililled vaid hoopis kopsakad tomatitaimed. Veel oli neil eraldi osa aias, kuhu oli istutatud Uus-Meremaa põlistaimed ja -puud. Nende aed nägi välja nagu Sõrmuste isanda filmi kääbikute tagaõu. Lisaks on nad täiesti hullud matkamise järele ja kui me rääkisime neile oma plaanist tulla Arthur's Pass'i rahvusparki matkama (kohalikus keeles on selline matkamine "tramping"), otsisid nad kibekiirelt välja suure paki kaarte ja raamatuid just selle piirkonna kohta. ühtäkki olime kõik suure toe põrandal ja Tarmps ärevuses kõhuli meie esimese matka topograafilise kaardi peal.
Neljapäeval sõitsime bussiga Arthur's Pass'i, mis on ca 2,5 tundi Christchurchist läände. Päris mitmed soovitused ja õpetussõnad, mis me Felixi ja Melissa käest saime, on marjaks ära kulunud. Näiteks see, kuidas turvaliselt jõge ületada. Kui me eile saime terve päeva matkata nii, et me oma saapaid märjaks ei teinud (kuigi ületasime jõge vähemalt 10 korda), siis täna saime korraliku matkamise osa, ehk saabastes jõe ületamise kah ära teha. Vesi on siiski madal, nii et isegi meie lühikesed püksid märjaks ei saanud, aga saapad lirtsusid kohe päris mõnusalt. Enamus sellest rajast kulgeski kahe jõe sängis või selle kallastel olevas metsas (täiesti muinasjutumets! selline rohe-roheline, sammaldunud puud ja üle sammaldunud kivide vulisevad veed). Suurem osa matkamisest oli kividel hüplemine ja tasakaalu hoidmine. Viimane 2 km läks üle karjamaa, kus me pidime jätkuvalt hüplema, sedakorda lehmakookide vahel. Siinsed lehmad annavad Austraalia omadele küll silmad ette - ilusad ja rammusad. Tarmps vaatas ja imestas, et "Näe, kere neil ju peast märksa jämedam!" Mis teha, põuane Austraalia ja sealsed kehval toidul lehmad on maalapse puha ära rikkunud!
Ilm pidavat siin olema teema, mille üle nuriseda ei sobi. Vihma sajab siin mägede tõttu niikuinii pidevalt. Läänekaldal on kohti, kus sajab vihma kuni 12 meetrit aastas. Praegu on siin hilissuvi ja päeval sooja vast 20-24 kraadi. Neile, kes siia praegu Euroopast tulevad on mõnus suvi. Meie tulime ju Austraalia põuapiirkonnast, kus varjus oli 35-39 kraadi ja päikese käes peaaegu nii kuum nagu on minu sulamispunkt. õhtupoole läks üsna jahedaks ja ma arvan, et hommikul oli mägimajakeses ca 10 kraadi. Meie jaoks on siinne ilm ikka kodusem ja inimlikum kui Austraalia oma. Ja kui tore on metsas käia ilma, et peaksid mõtlema igal sammul sind varitsevatele surmavalt mürgistele ämblikele või ussidele! Siin pole mitte ühtegi ussi ja surmavaid ämblikke on nii vähe, et võid õnnelik olla kui mõne sellise käest hammustada saad.
Homme läheme uuele matkale, mis viib meid üle kahe mäesadula ja on 30 km. Sellele on plaanitud kaks päeva. Juhuks, kui marsruudi ümber teeme, võib see kolmepäevaseks kujuneda.
3 comments:
Kallid matkasellid! Imeilusat naistepäeva teile seal kaugel mägede ja liustike vahel!!! Oeh, ma iga päev võitlen siin kadeduseussiga kui ma teie pilte vaatan :o).
Kalli ka!
Kadri
Hmm...et kas siis võiks Austraalia vahele jätta ja otse Uus-Meremaale kihutada?
Meil Gerdiga endiselt plaan septembris Austraalia poole teele asuda.
Marleenile: tasub ikka vist nii teha, et t66tad Austraalias ja Uus-Meremaale tuled v2hemalt 5ks n2dalaks puhkama-reisima.
Katariinale: Kallistused sulle juba ette synnip2eva puhul!
Post a Comment