vol.10 Tarmps ja Ria lambafarmis

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama üsna aasta algusest.

2007. aasta sai vastu võetud Sydneys. 3. jaanuar oli see päev, kui meie Tarpsiga pidime sõitma Youngi Reeda tütre Linda ja tema pere juurde. Olime lubanud nende farmi ja 800 lammast karjatada kuni nad kaks nädalat kodust ära on. Samal päeval pidi Suu sõitma enam-vähem samas suunas, aga paar-kolmsada kilomeetrit veel lõunapoole, et koos nelja eestlasega tööle minna. Meile jäi auto, sest Suu pidi viis nädalat hiljem Eesti sõitma. Suu on nüüd juba nädal aega kodumaa pinnal olnud ja ReisiRaadio Austraalia toimetus kaheliikmeliseks kahanenud. Loodame oma Eesti korrespondentidelt samuti uudiseid kuulda, et neistki oma eetris teada anda.

Igatahes sai Suu tookord jaanuaris tööle ühte tomati-shed'i (tomatite pakkimise alal) ja oli oma tööga ja elukohaga mugavas karavanpargis väga rahul. Meie pakkisime kõik oma kodinad auto peale ja olime 400 km pärast kohal Ashbury nime kandvas talus. See osutuks üheks ütlemata mõnusaks kohaks, kus meid kohe väga sõbralikult ja soojalt vastu võeti. Esimesteks tervitajateks olid lambakoerad Jack ja Digga ning tilluke taskukoer Suzi, kellest meile järgnevaks kaheks nädalaks lahutamatud sõbrad said. Ashbury perekonna koosseis on järgmine: ema Linda (Sydney-Reeda tütar ja ta räägib väga hästi eesti keelt), isa Cav (päritolult iirlane, pärisnimi on Paul, aga kõik kutsuvad teda perekonnanime Cavanagh järgi Cav'iks) ja nende neli last Mak (13), Patrick (11), Annika (8) ja Albert (4).

Nemad läksid kõik Austraalia-eestlaste iga-aastasesse Sõrve laagrisse. Selline nädal aega kestev lastelaager (millest kaa täiskasvanud suurima rõõmuga osa võtavad) on Austraalias toimunud juba üle 50 aasta. "Sõrve" laagri asukoht on Sydneyst ca 150 km põhjapool. Nende pere puhul on see juba kolmas põlvkond, kes samas laagris käib. Kõigepealt oli Reet laagri-ealine laps, siis käis ta seal koos oma laste Linda ja Erikuga ning nüüd on Linda kord oma lapsi sinna viia. Ja Reet käib Sõrvel siiamaani, sest kõik täiskasvanud on ka sinna oodatud.


ReisiRaadio lambakarja!

Jõudsime Ashbury'sse 3. jaanuaril. Meile näidati ära, kuidas asjad toimivad, kellele millal ja kui palju süüa ja juua anda ja 5. jaanuaril pidid nemad juba ära sõitma. Lahe oli vaadata, et Linda ja Cav laagrisse minekut sama ärevalt ootasid kui lapsed, sest nemad kohtusid seal ka vanade heade sõpradega, keda ainult Sõrvel näeb. Lapsed on laagris laagrijuhtide hoole all ja seni saavad lapsevanemad omaette mõnusalt puhata. Kuna meil kuhugi kiiret polnud, siis otsustasid Linda ja Cav sama soojaga ka oma sugulastel külas käia ja nende juures ookeani ääres puhata (Ashbury talu asub Youngis, mis on kuiv ja kuum sisemaa).

Me olime väga rahul. Ja miks me poleks pidanud olema - ühtäkki oli meil maja, kaks autot, ATV, traktor, bassein, tenniseplats, kolm koera, kaks kassi, kanad, pardid, 800 lammast ja paarkümmend hektarit maad, millel silm peal hoida. Kõige tähtsamad olidki lambad. Nad olid küll karjamaal, aga mitte rohelist rohtu vitsutamas vaid hoopis hallist tolmust tillukesi rohuliblesid otsimas. Esimese hoobiga ei näegi lambaid karjamaal sest nad on sama värvi kui tolmune maapind. Seal on juba mitu aastat põud olnud ja korraliku vihma pole sadanud. Lambaid toitsime siloga, mis on 13 aastat tagasi tehtud ja kile alla konserveeritud. Mõtlesin algul, et kuidas need lambad küll sellist asja süüa saavad, aga Cav ütles, et see on umbes nagu hapukurk. No siis ma mõistsin lammaste vaimustust kui me söögiga läksime. Tarmpsi ülesanne oli yhe masinaga teise traktori kasti tõsta silo, siis me sõitsime karjamaale. Mina sõitsin jeep'iga ees, tegin väravad lahti ja läksin lammaste tähelepanu hajutama. uskumatu on, et lambad iga kord (toitsime neid vast 8 korda) sama asja õnge läksid. Sõitsin autoga nende juurde ja nad arvasid, et ma tulen neile süüa tooma. Samal ajal sõitis Tarmps traktoriga eemal oleva aia juurde, mille äärde silo puistatakse (vt meie pilte). Kaua ma lambaid siiski lollitada ei suutnud ja kui neist keegi juba Tarmpsi traktoriga märkas, siis läks alles möll lahti! Kogu see kari kappas tulistvalu traktori juurde. Tarmps oli sel hetkel nende Karjane ja nad jumaldasid teda. Ta oli oma jüngritega üsna hädas, sest nad võtsid traktori piiramisrõngasse. Tarmps sai kogeda, mis tunne on Brad Pitt'il, kui ta kusagil liigub ja naiste piiramisrõngasse satub. (Sellel karjamaal olid kõik nais-lambad. Oinad ja uted olid teisel karjamaal, kus ka päris rohtu kasvas.)

Cav'il on selja taga päris soliidne lambakasvataja minevik. Nimelt on tema oma perekonna seitsmenda põlve lambakasvataja. Kaks põlve pidasid lambaid Iirimaal, viis viimast on seda Austraalias teinud. Huvitav on ka fakt, et Cav'i vanaisa omas maad praeguse pealinna Canberra alal. Tollal seal pealinna veel polnud ning vanaisa lambad nosisid rohtu just sealsamas kus praegu parlamendihoone on. Reet täpsustas, et aeg on küll edasi läinud, aga lambaid tõmbab ikka samasse kohta :) Kahjuks oli tollal riigiisadega leping, et maa on neil vaid rendil ning selle äravõtmisel Cavanagh'dest miljonäre ei saanud.

Koerad oli kahtlemata üks parim osa meie elust seal. Niipea kui me hommikul end toast välja ajasime, andsid koerad häälekalt mõista, et nüüd on nende kord. Lasime nad ketist lahti ja siis järgnes lambakoer Jacki ja taskukoer Suzi hoogne karglemine, mis tähendas, et nad olid ülikoleväga õnnelikud, et me tulime ja me olime lihtsalt kõige ägedamad sõbrad neil ja kes-teab-mis-veel. Digga on vana koer ja tema oli juba märksa väärikam. Karglemine oli rohkem noorte teema. Tilluke Suzi, kes oma välimuse poolest midagi erilist ei ole, osutus tohutult visaks ja armastavaks sõbraks. Ta käis meil igal pool kaasas ja sibas oma tillukestel jalgadel kaasa pika maa, kui me käisime oinaste joogiküna kontrollimas. Ilm oli tapvalt kuum, pool maad tuli Suzil kõndida karjaamaal, kus taimed olid temast kõrgemad, aga ta ei jäänud meist sammugi maha. Solidaarsusest kandsin teda vahepeal osa maast süles ja siis peksis tema tilluke süda nii-nii kõvasti. Lõpuks hakkas ta meile isegi siis järele tulema, kui me autoga sõitsime karjamaale künakontrolli tegema. Tarmps läks autost välja väravat lahti tegema ja näeb eemal väikest valget keravälku Suzit meile järele tormamas. Kui Suzi oli rohkem minu koer, siis Jack oli Tarmo koer. Jack on noor töökoer, kelle ülesandeks on lambaid peremehe tahte kohaselt ajada kas karjana kuhugi või vajadusel üht konkreetset lammast kinni püüda.

Tennis, tants ja tagaajamine

Kuna Young asub sisemaal, siis kliima on seal juba midagi kõrbele sarnast. Päevad olid tohutu kuumad - mõned päevad näitas kraadiklaas varjus 40 kraadi, aga päikese käes on see vast juba ligi 50. Tuul oli kuum ja kuiv, justkui oleks praeahju astunud. Käisime kaks-kolm korda päevas basseinis end jahutamas ja tennist saime mängida alles kella 19-20 paiku õhtul. Algul polnud meil kummalgi aimu, millised need tennise reeglid ja punktisüsteem on. Lugesime punkte nii nagu võrkpallis. Siis käisime aga naabrite juures õhtusöögil ja seal olid kaks 12-14 aastast last, kes meile õpetasid, kuidas asi päriselt käib. Samal ajal toimus Melbourne'is tennise Open, kus Kaia Kanepi ka mängis. Naabrinaine helistas meile kui Kanepi just oma teises ringis austraallannaga mängis ja saime ka sellele mängule kaasa elada. Kahjuks Kaia küll kaotas... Aga lahe on see, et järjest enam tekib juurde inimesi, kes nüüd Eestit ehk Estonia't tähele panevad. Ega me ju eriti armu ei anna ja jahvatame kalli kodumaa kohta nii, et miskit me uutele tuttavatele ikka meelde jääb. Meil on siin kaasas Eesti lipu värvides väiksed rinnamärgid, kuhu on Estonia peale kirjutatud. Oleme neid kinkinud siinsetele headele sõpradele ja nüüdseks on meie "medalitega" ringi kõndimas juba päris mitme rahvuse esindajaid: Jaapanist, Saksamaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Koreast, Austraaliast, Iirimaalt. Needsamad naabrid Richard ja Jenny kutsusid meid kaasa vaatama hobuste võiduajamist Albury's. Seal pidi osalema ka nende isiklik hobune nimega "Keys To The Kingdom". Pikk sõit (kumbki ots 3 tundi) oli seda väärt. Meil oli väga põnev, saime oma rahanatukest duubeldada. Vaatasime infovoldikust, et milllised hobused osalevad ja millised nende saavutused on olnud ja pidime siis otsustama, et millise peale ja kui palju raha panna. 1-5 dollarit oli selline hea piisavalt väike summa. Siis said panustada kas võidu peale või sellele, et su hobune tuleb kolme sekka. Kokku vaatasime kolme võiduajamist. Esimeses võitsin mina 16 dollarit, teises võitis Tarmo 18 ja mina 3, kolmandas kaotasime. Igatahes arvestasime, et kokkuvõttes jäime ikka 4 dollariga plussi. Richardi hobune kahjuks esimese kolme sekka ei tulnud, oli vist kuues. Cav arvas hiljem, et vast sellele hobusele polnud öeldud, et tegu on VÕIDUajamise mitte TAGAajamisega.

Ashbury's jälgisime pidevalt ilmaennustusi (netileht, kus saab ilmateate võtta oma asukoha pikkus- ja laiuskraadile vastavalt) ja ootasime vihma. Paistab, et meie vihmatantsud mõjusid, sest saime vihma kokku kolmel päeval. ühel õhtul lausa 25 mm! Siis õu ujus lausa. Maapind oli nii kuiv, et ei võtnud algul vett sissegi. Hiljem kuulsime, et naabrid (ca 5 km eemal) said samal ajal 3 mm vihma. Ja iga millimeeter on seal kulda väärt! Vihmaga kaasnes ka suur torm. Üks põhjusi, miks me majavalves olime, oli, et kui on äikesetormid ja elektrikatkestus tuleb, siis saame selle suhtes miskit ette võtta. Torm oli ikka korralik. Välgusähvatused on siin mitu korda võimsamad (ja hirmsamad) kui Eestis, müristamine samuti. Tuul oli nii kõva, et järgmisel hommikul avastasime, et üks suur kuivanud mänd oli maha murdunud (koertel vedas, sest puu kukkus neist kõigist üsna låhedalt mööda) ja teine Jacki kuudi kõrval täiesti vildakil. Ega's midagi - panime tööriided selga, kindad kätte ja hakkasime siis puid langetama ja lõikama ja ära vedama. Tarmps tõi kopp-Dorothy maja juurde, lõikas suured oksad väiksemaks, mina laadisin need kopa sisse ja Tarmps viis need ära. Kõige raskem töö oli siiski basseinivee puhta ja ilusa sinisena hoidmine. Selleks tuleb osata sinna piisavalt kloori jms panna. Nii et kui meie ajal Ashbury maad märksa rohlisemaks muutusid, siis tegi seda ka bassein. Vahepeal olin ma juba päris ahastuses, et saime basseini ja tagasi anname tiigi. Aga Linda oskas tagasi tulles selle taas ilusaks muuta.

Loobumine neljarattalises sõbrast

Üks väga raske otsus tuli meil Youngis samuti vastu võtta. Nimelt kas auto maha müüa või mitte. Olime Klausile ja Karinile lubanud auto mõistliku hinnaga maha müüa. Olime kaalunud asja üht- ja teistpidi ja saanud aru, et meil kahel pole mõtet seda endale jätta, seda enam, kui tahtsime vahepeal veel Uus-Meremaale minna jne. Youngis meie mobiilil levi polnud, aga Cav oli meile oma mobiili jätnud, mis pisut isegi toanurgas levis. Saatsime Klausile ka selle numbri. Tarmps lootis, et Klaus ja Karin tuleks auto ostmiseks Youngi ja oleks meil kasvõi päevakese külas. Siis aga tuli meil sms, kus Klaus teatas, et ta on homme see-ja-see kell Canberra lennujaamas. Me ei saanud temaga enam ühendust ka, et asja veel arutada ning teadsime, et peame järgmisel päeval 200 km kaugusele Klausile vastu minema, ta Youngi tooma ja talle oma auto ära müüma, sest tema on selleks hetkeks juba 900 km kauguselt kahe erineva lennukiga kohale lennanud. Kaks tundi sõitu ja saime Klausi üllatavalt lihtsalt kätte. Samal ajal kui Klaus meile autosse hüppas, helistas mulle Pleix, kes on Raineriga Cairns'is (ca 2600 km Canberrast). Naljakas seetõttu, et Klaus-Karin ja Pleix-Rainer tulid Austraaliasse koos, nüüd on erinevais paigus ja siis sel hetkel olid kõik koos (kes autos, kes telefoniliinil).

Raske oli Falconit ära anda seetõttu, et kui pidime nii äkki ta käest ära andma, tundus ta kohe nii armas ja hea ja tore auto. Meil oli kahju, et Klaus meile külla jääda ei saanud, vaid kohe poolteist tundi peale Ashburysse saabumist sealt autoga minema pidi põrutama. Samas oli see mõistetav. Oli laupäev, tal oli sõita 1200 km ja ta tahtis esmaspäeval tööle minna. Neil oli autot juba esmaspäevaseks töölesõiduks vaja. Me üritasime teda veenda, et jäägu ikka ööseks meile, kus ta vastu õhtut sõidab ja et jätku esmaspäev tööle minemata. Aga ta oli otsustanud. Söötsime tal kõhu täis ja tahtsime teha pildi, kus me talle maanteede kaardi ja autovõtmed üle anname. Laua peal olid Cav'i jeep'i võtmed, andsin need pildil poseerimiseks Klausile. Siis andsime Klausile auto üle, tegime veel mõned pildid, andsime talle Fordi varuvõtmed ka ja ta istus autosse ja asus teele.
Meie lehvitasime veel pikalt, arutasime, et kui kurb meil ilma Fordita on, asjatasime ja otsustasime oma õhtusele künakontrollile minna. Tahtsime jeep'iga minna ja järsku ma avastan, et võtmed kadunud! Hetk mõtlemist ja me saime aru, et peale pildi jaoks poseerimist oli Klaus meie jeep'i võtmed automaatselt omale taskusse pannud, sest arvas, et need on Fordi omad. Fordi istudes aga olid sellel võtmed juba ees ja ta ei mõelnudki pikemalt. OI VANAHALB (nagu Laurits ikka tavatseb öelda)! Üritasin talle mobiilile helistada, aga see oli välja lülitatud. Klausil oli mobiil üsna tühi ka ja Tarmps arvas, et küllap ta selle välja lülitas, et akut säästa. Mul kukkus süda saapasäärde - kuidas ma ütlen pererahvale, et meie sõber sõitis teie autovõtmetega 1200 km kaugusele, kas teil varuvõtmeid on? Saatsin Klausile igaks juhuks sms-i ka. Läksin kanu söötma ja Tarmps koeri jalutama. Tagasitulles nägin, et Klaus on helistanud. Helistasin uuesti ja küsisin, et kui kaugele ta juba sõitnud on. Ta oli juba meie juurest 65 km kaugusele jõudnud, aga sai levisse, nägi meie sms-i ja keeras otsa ringi. Leppisime kokku, kus kokku saame, õnneks oli meil teine auto, millega saime talle vastu sõita. 30 km pãrast saime autovõtmed kätte ja saime Klausile anda tema ujukad, mis ta maha jättis. Naljakad on need siinsed vahemaad - Klaus oleks Euroopa mõistes justkui Saksamaal autot toomas käinud ja meie talle Tartust Tallinna vastu.

Tahaks juba palgatööle!

Lisaks talutöödele tegelesime nende kahe nådala jooksul aktiivselt töö otsimisega. Netist ja ajalehest. See oli jube! Me saatsime hunnikute viisi CV-sid ja helistasime ja kirjutasime. Täiesti lootusetu! Algul saatsime tõeseid CV-sid ja siis hakkasime juba igasuguseid asju juurde ja vähemaks luiskama, aga see ka ei aidanud. Hiljem saime aru, et oleksime tõenäoliselt pidanud esimese asjana eemaldama fakti, et oleme ülikooli haridusega. Lõpuks helistasin numbril, mille sain Bowenis töötades ühelt Hong Kongi tüdrukult. See oli õunafarmi töödejuhataja (supervisor'i) number. Tuli välja, et sinna saaksime tööle küll. Ja see koht asus kõigest 200 km kaugusel Youngist. Cav viskas meid autoga 50 km kaugusele Cootamundrasse, kust me bussiga Tumutisse sõitsime. Seal ootas meid supervisor Yin ja töö õunte harvendamise näol! ... mis iganes see harvendamine ka on...