vol. 13 Ring Lōunasaarel

ReisiRaadio pilvepiiril
Link Uus-Meremaa lōunasaare kaardiga:

http://www.backpack-newzealand.com/mapofsouthisland.html

Täna on meie viimane ōhtu Uus-Meremaa lōunasaarel. Veedame selle Blenheimi nimelises linnakeses toredas Servase peres Jimi ja Frani hoole all. Siin on hea vōimalus űks korralikum ReisiRaadio űlekanne teha – Tarmps puges pōhku, peremees Jim on täna ōhtul bridzhi mängimas ja perenaine Fran läks ka magama. Mul on kōht mōnusalt head ja paremat täis ja lōunast saati väike veinivine peas. Meie vōōrustajad on nimelt viinamarjakasvanduse pidajad ja suured veinisōbrad. Tarmpsile vein eriti mokka mőőda pole, aga mina olen pűűdnud pererahva tegevuse vastu suuremat huvi välja näidata, mis tähendab iga sőőgikorra kōrvale paari klaasikest veini.

Mnjah... meie kaks viimast päeva on űpris erinevad olnud űlejäänust ajast, mis jääb tänase päeva ja ReisiRaadio viimase eetriaja vahele. Kirjutasime neljale erinevale Servase perele Blenheimis ja ōnneks űks oli valmis meid vastu vōtma. Niivōrd lahket, sōbralikku ja kűlluslikku vastuvōttu ei osanud me kohe kuidagi oodata. Meile tuldi autoga bussi vastu, sőődeti vōrratult hea toiduga silmini täis ja anti hubane tuba suure voodi ning elektriga soojendatava madratsiga. Ja oma vannituba! No mida rohkemat sa oodata oskad peale seda tulles backpackeri hostelitest ja jaganud tuba 4-ō inimesega. Viimased viis päeva hoopiski metsas ja mägedes hűttides veetnud. Viimased kaks hűtti olid väga toredad, aga űhel juhul tuli vetsu minnes ettevaatlik olla, et jalga ei murraks vōi mäest alla ei veereks ning teisel puhul tuli sinna läbi lume minna. Kohe pajatan meie matkaelust, kuid paar sōna enne veel meie tänasest päevast Blenheimis.

Kas merekarpe saab karjatada?

Reisimise juures on hea asi see, et päevad tunduvad väga pikad. Enamasti mahub űhte päeva mitu erinevat tegevust ja nōnda tundub nagu 24 tunni sisse mahuks rohkem kui űks päev. Täna hommikul alustasime űsna sportlikult – Fran pidi minema varakult kohalikku ujulasse vesiaeroobikat tegema ja me nihverdasime end kaasa, et samal ajal ujuda. Peale ujumist pakkisime end Jimi auto peale ja ta viis meid oma viinamarjaistandust vaatama. Siinne űmbruskond on kűmnete ja kűmnete kilomeetrite raadiuses viinamarju täis. Kuuldavasti on neid sadu, kes siin viinamarju kasvatavad ja veini teevad. Suurepärane koht veinisōpradele maitsmistuurile tulla. Jimi ja Frani viinamarjadel hoiab nende eest silma peal manager Peter, kuna nende jaoks on tegu pensionipōlve hobiga. Varem oli Jim merekarpide farmer (mussel farmer). Kōlab űsna totakalt, aga nōnda see siin on. Jim oli űks esimesi Uus-Meremaal, kes hakkas merekarpe kasvatama. Tänaseks on tegu selle kandi űhe suurema ekspordiartikliga. No kuidas neid karpe siis karjatatakse? Seda meiegi kűsisime. Lűhidalt őeldes käib nii, et rendid riigilt endale lapikese merd, paned sinna pika kőie, mille kűljes ripuvad teised kőied, kuhu kűlge merekarbid on haakunud ja aina priskemaks paisuvad. Tegelikult on asi pisut keerulisem, et kust nad need merekarbi pojad saavad ja kuidas nad suudavad veenda neid kőie kűlge haakuma, aga niivōrd peensusteni me siin laskuma ei hakka. Jees... igatahes täna anti meile neid vennikesi maitsta ka. Meie viimaste meremolluskite sőőmise kogemuse valguses oleks vōinud arvata, et moe pärast pistame űhe pōske ja poetame hiljem sellegi salvräti sisse. Aga vōta näpust! Päris sőődavad olid teised! Kűsisin neilt, et mis vahe on austritel ja merekarpidel (sest austrid olid ju ebameeldivad) ja Fran vastas, et see on sama kui kűsida, mis vahe on kana- ja veiselihal.
Peale seda, kui me olime viinamarja vao vahel veidi juttu puhunud — st nemad jututasid ja meie Tarmpsiga pistsime kahe suu poolega hapukaid viinamarju — läksime lähedal asuvasse restorani lōunale.

Vabatahtlikuna veinikeldris

Peale lōunasőőki läksime me Franiga kaasa vabatahtlike talgutele. Nimelt on paari päeva pärast siin űks suur 2500 osalega rattaralli ja selleks ajaks on vaja valmis komplekteerida 2500 kilekotti osavōtjate numbri jms-ga. Rattaralli toimub vähktōve vastu vōitlemise organisatsiooni heaks ja suurim sponsor on űks kohalik veinitootja. Niisiis toimus pakkimine samas ruumis, kus huvilised käisid selle veiniistanduse veine maitsmas. Päris lōbus oli seal eakate, kuid paistab, et ka jōukate vabatahtlike prouade ja härradega koos sűsteemi järgi ringiratast sebida: kōigepealt kilekott, siis numbrid, siis reklaamid, siis energiageel, siis jälle hunnik reklaame, siis toidutalong, siis shokolaad, siis haaknōelad ja päiksekreem. Ja niimoodi hea mitu korda. Tarmps arvestas välja, et kui on vaja 2500 kotti pakkida ja iga ring vōtab meil 75 sekundit ja pakkijaid on 10, siis läheb meil seal vähemalt kuus tundi. Fran tegi selle peale suured silmad ja otsustas, et kuna me nii suure tőőjōuga läksime, siis oleme ainult pool ajast. Meil Trampsiga on see juba teine talgute kogemus. Kui me Austraalias Servase peres olime, siis pakkusime ennast sealsele perenaisele kaasa tema kiriku koristamise talgutele, mis tähendas, et aitasime paar tundi plastiktoole ōues pesta ja kuivatada. Huvitavad kogemused mōlemad. Seda enam, et me seni oleme olnud need, kes maratonile vōi vōistlusele minnes kilekoti saab — seekord sai lihtsalt teise poole tőőd teha.
Nagu őeldud, on meie 60ndates peremees kōva bridzhi-hai ning ega perenainegi kehvem pole, tema suureks kireks on strateegiat nōudvad arvutimängud ja praeguseks lemmikuks on Age of Empires III.

Aga see kōik on ju täiesti hiljutine tegevus. Vahepeal on palju toimunud. Kōike ei jōua kirja panna, aga mōned huvitavamad seigad tahaks talletada kűll.

Halvaa, kunksmoor ja Nissan Varivalge

Viimane sissekanne sai tehtud siis, kui olime veel jalamehed ja Arthur's Pass'is. Käisime ära ka tookord mainitud teisel matkal. Minnes oli Tarmps pisut tōbine ja mul ka erilist vaimu peal polnud, aga otsustasime, et läheme esimese hűtini, oleme seal őőd ja vaatame siis, kas me läheme edasi ja oleme veel űhe őő rajal vōi hoopis marsime tagasi. Meie őőbimispaigaks sai 1953. aastal ehitatud ahjukűttega hűtt. Tegime ahju tule, Tarmo viskas siruli, tegin teepervelt leitud raudrohuōitest teed ja olemine oli vägagi mōnus. Vaja oleks olnud veel "Reis űmber maakera" mängu ja me oleks justkui kunksmoori multikas olnud. Avastasime sel päeval veel űhe toreda asja – nimelt kui sűűa pähklivōid (peanut butter) kűpsistega, siis sőőks justkui halvaad. Kui me Tumutis veel tőőtasime, siis nägin maas űht puidujuppi, mis nägi välja täpselt nagu vana hea halvaa (selline pealt laineline) ja näitasin seda Tarmpsile ka. Sellest hetkest peale on meid hirmus halvaa-isu vaevanud. Kaalusime vahepeal isegi kodustele abipalve saatmist, et nad meid halvaaga varustaksid. Kuna me kokkuleppele ei jōudnud, et kas peaks laskma saata viis vōi kűmme pakki, siis jäi asi katki. Kuid nagu Tarmo ikka őelda tavatseb: "Kui see halvaa peab sinuni jōudma, siis ta ka jōuab!". Poleks arvanudki, et ta meile 1200 meetri kōrgusele järele tuleb.

Ja siis olime me vahepeal 10 päeva autoomanikud! Esimest korda elus sai rendifirmalt neljarattaline sōber laenutatud. Otsustasime, et vōtame kōige odavama – vana, manuaaliga ja űle 200 000 km sōitnud Toyota. Taaskord oli ōnn meie ōuel, kui meile űle anti automaatkäigukastiga 101 000 sōitnud Nissan. Eks ta oli oma elus nii mōndagi juba näinud, aga meile käis kűll. Ristisime ta Sōrmuste Isanda eeskujul Nissan Varivalgeks. Tegime oma reisiplaanid űmber ja otsustasime minna enne läänerannikut vallutama, sest Arthur Pass'is kohatud Austraalia eestlased mainisid, et seal on maru mōnusad mineraalveebasseinid. See oli absoluutselt ōige otsus, sest läänerannik on mägine ja imeilus. Greymouthi ja Franz Josefi vaheline tee pidavat olema űks ilusamaid sōite maailmas. See pakkus vägagi palju silmailu. Ja Tarmpsile, kes oli meie autojuht oli see kaks űhes – kaunis sōit ja pōnev ralli. Űhel pool vihmamets ja kaljud, teisel pool ookean. Tee oli käänuline ja muudkui mäest űles ja mäest alla. Lisaks veel pidev pōiklemine teel vedelevate opossumilaipade vahel. Neid on iga kahe kilomeetri tagant ja rahvas on väga rōōmus selle űle, et opossumeid alla aetakse. Opossumid toodi siia sisse Austraaliast ja nad valmistavad kohalikele palju peavalu. Nagu jänesedki. Nad pűűavad opossumite pealt veidi teenida ka ja műűvad opossuminahast sisetaldu ja kindaid jms. Mulle on Onu Remuse juttudest ikka meelde jäänud et Opossumionu oli selline tore vennike, kel mokad pidevalt rasvased, aga vōta näpust, igavesed tűűtused on.

Pōlvekompress väävlivannis

Hanmer Springs oli see koht, kuhu me mōnulema sōitsime. Kōigepealt käisime lähedalasuva mäe otsas, et vees mōnulemine ära teenida. Sinna minnes nägime huvitavat asja – enamus puid eritasid musta imala lōhnaga vedelikku, mille peale herilased maru meelad olid. See nägi űsna hirmus välja – metsatäis musti puid ja nende űmber tiirutavad sajad herilased – täitsa nagu surmahaigusega nakatatud mets. Hiljem lugesime kusagilt, et see ongi must pőők ja herilastele hirmasti meeldib sellel elutseva seene nektar. Mäe otsast alla minnes tundus rada nii mōnus olevat, et tulime kohe jooksuga. Päris hoogne oli see tulek kui űhtäkki käis karmauh ja mina olin kōhuli maas. Tarmps oli esimese hooga ehmatanud ja kui vaatas, et ma ikka űhes tűkis olen, tuli tal near peale. Mul endal ka. Käed on maatőőst nii tugevad, et peopesad katki ei läinudki, ainult pōlv oli verine. Mōtlesin, et äkki mind nűűd ei lastagi kuumaveevannidesse. Lasti kűll ja ma liikusin välgukiiruselt űhest basseinist teise, et keegi ei näeks, et ma haavatud olen.

Oehh… seal oli nii mōnus! Alustasime 37-kraadise basseiniga, siis 38 ja 39-kraadisesse. Need olid juba űpris kuumad, aga väävlilōhnalised vannid olid 40 ja 41 kraadi. Seal oleks justkui pōrgukatlas keenud. Mitte niivōrd kuuma pärast, aga see jäle lōhn! Arutasin omaette, et mida mu katkine pōlv sellest kűll arvab. Samal ajal kōnetas meid űks inglise vanahärra, et: “Kas polnud maoorid mitte targad? Hakkasid kuumades mineraalvee allikates end ravimas käima.” No nűűd polnud mul enam mingit pōhjust muretseda, kui juba siinse maa pōlisrahvas sellest veest tervist taga ajas.

Järgmisel päeval peale vannikuuri oli plaanis White Water Rafting’ut teha. Mis see on? Kummipaadiralli kärestikusel jōel. Jōed on tavaliselt jagatud vastavalt selle kiirusele ja ohtlikkusele kategooriatesse 1-6. Number 6 pole sōidetav, 5 juba päris karm, 1-2 titekas jne. Meile soovitati, et 4 peaks paras olema ja piisavalt pōnevust pakkuma. Buller’i jōel käisime. Muidu igati tore päev, aga me mōlemad tundsime, et oleks rohkem action’it tahtnud. Hiljem vaatasime mägijōgesid peale tugevat vihma – need on täiesti metsikud – ja saime aru, et vōibolla sellest kiirusest, mis me saime, meile siiski piisas. Lisaks paadis sōitmisele saime muid lahedaid asju ka teha. Esiteks algas asi sellega, et me pidime täies varustuses (wetsuit, vest, kiiver jne) vette hűppama. Vesi on pärit mägedest ja enamasti niipalju soe kui ta űlevalt lumest sulades alla voolates soojenenud on. Űhesōnaga lumesulavesi. Teine lahe asi oli, kui meid űhes väiksemas kärestikus vette kupatati. Hōljusime läbi kärestiku oma vestides ja pärast kangutas grupijuht meid jälle paati. Lisaks oli kalju pealt vette hűppamine. Madalam kalju oli vast kuus meetrit veepinnast ja kōrgem kaheksa meetrit. Tarmps plartsatas vette kokku kolm korda – kaks korda madalamalt ja korra kōrgemalt.

Varivalgega rannikut pidi alla kihutades

Autosōidul läänekaldal olid kaks meie kōige vastandlikumat hostelit järjestikku. őő Charlestoni asulas on kindlasti meie eriliseim. Ma olin ette helistanud ja meile kohad reserveerinud. Vaatasime spetsiaalsest NZ raamatukesest, kus on kōik backpackerite hostelid nimetatud (asukoht, hind, voodikohtade arv, kundede hinnang ja koha lűhikirjeldus) ja veendusime, et paistab tilluke majutuskoht, űsna odav ning pakub ka kajakke laenutada. Tundus hea koht, kus saame aega sisukalt veeta ja lootsime toredat hostelit eest leida. Kui kohale läksime, oli pilt ettekujutatust märksa erinev. Sōitsime maja ette, mille juures oli suur silt „Backpackers“, seega kohaga me eksida ei saanud.

Aga see oli eramaja, mis oli remondis! Kila-kola kōikjal űmber maja. Siis tuli omanik, kes oli vaatepilt omaette — vend oli űpris napsuse välimusega, kuid mäletas, et me tuleme ja kutsus edasi. Hetkeks arutasime, et mis teha, aga otsustasime koha űle vaadata. Meile anti oma tuba, kus oli hiigelsuur nari — selline kuhu mahuks ristipidi nii űles kui alla kuus inimest magama. Űlejäänud maja oli jälle kōiksugu kolaga űle puistatud ning igal pool vedeles tőőriistu. Ruumis, kust pääses vetsu, kasvasid akende peal tomatid ja maasikad ja keset pōrandat seisis Harley Davidson. Omaniku elukaaslaseks oli temast ca 20 aastat noorem jaapanlanna. Väääga kummaline...

Otsustasime siiski jääda. Saime selle mehega jutu peale ja asjaolud hakkasid selginema. Tuli välja, et ta ostis maja pooleteise aasta eest ja renoveerib seda parasjagu. Nad on puusepaga kōvasti tőőd teinud ja plaanisid tol päeval samuti kätel käia lasta. Aga sattus nii, et lasid hommikul kumbki űhe ōlle. Ja teise. Ja kolmanda. Tont teab mitu nad neid lasid, igatahes pidi meister oma auto sinna jätma ja neil tuli ta koju magama toimetada. Tőőst ei tulnud sel päeval tuhkagi välja. Maja oli veidi omamoodi juba seetōttu, et ta oli kunagi politseijaoskonnaks ehitatud. Charleston, mis tänasel päeval on űlipisike kűla, oli 1860-1880ndatel 40 000 elanikuga lōunasaare suurim asula. Seal toimus kibe tőő kullakaevandustes, linnas oli kűmneid hotelle ja tervelt 28 ōllepruulitőőkoda! Charlestoni taheti tol ajal Uus-Meremaa pealinnaks teha. Űhel päeval sai aga kuld otsa, kaevurid liikusid edasi teistesse kullakaevandustesse, linn suri samahästi kui välja ja loodus vōttis ohjad oma kätte. Mul pole aimugi, kuhu kōik tollased majad said, sest väidetavalt oli meie őőmaja 1912. aastal ehitatud ja praegu selle kűla vanim ehitis. Tollaseid tänavaidki pole näha, sest need on lihtsalt vōssa kasvanud. Kűll on alles űks kaevanduse osa, mis nűűd muuseum on. Vōiks arvata, et see jutt linna kunagisest edust on väljamōeldis, aga selliseid paiku on siin veelgi ning oleme näinud pilte uhketest linnatänavatest kohas, kus praegu pole mitte midagi, ainult vōsa! Uskumatu. Taolises paigas leidis omal ajal ōnne tähe all sűndinud iirlane Uus-Meremaa suurim kullakamakas – ca 2,5 kg raske.

Peremees näitas tagaaias olevat tillukest trellidega maja — see olevat kartser olnud. Kűsisime reklaamis lubatud kajakkide kohta. Tahtsime jōe peale sōitma minna, sest toas polnud suurt midagi teha. Mees űtles, et saab ikka ning otsis maja tagant kuurist muu sodi alt oma täispuhutava kahelise kajaki välja. Kuna tal oli niikuinii plaanis oma kalapaadi uut mootorit katsetama minna, siis laadis ta meie kajaki oma paadi peale, mis oli tema auto slepis ja sōitsime paarsada meetrit eemale jōe äärde. Ta nägi nűűd juba pisut värskem välja, sest oli dushi all käinud. Kahjuks oli mōōn juba alanud ja jōgi hirmus madalaks jäänud. Asusime kohe ookeani ääres, kust mōōna ajal vesi eriti suure hooga jōest välja voolab. Natuke siiski saime ringi uhada. Lootsime seal elutsevaid väikseid siniseid pingviine näha, aga neid ei olnud vist kodus. Vōi olid nad hoopis rohelised ja puu otsas meie eest peidus.

Meie vastupidine őőbimiskogemus oli järgmisel őől Greymouthis, mis asub paarsada kilomeetrit lōuna pool samuti läänerannikul ookeani kaldal. Hosteli nimi oli Global Village ja see on siiani kōige mōnusam ja ōdusam koht kus olnud. Selle omanikud on keskealine reisihimuline paar. Hostel on kujundatud värvilise ja maitsekana — palju aasia mustreid ja joonistusi, väiksed superarmsad toakesed ja palju toredaid detaile. Mulle meeldisid näiteks koridori seinal rippuvad soojakotid (sellised kummist, nagu neid Eestiski apteekides műűakse). őőd on siin űsna jahedad, nii et igaűks vōib endale kuumaveepudeli voodisse vōtta. Meie jaoks parim oli aga see, et neil oli olemas soome saun. Vaid viie dollari eest saime selle pooleks tunniks ja saime űle pika-pika aja sauna. Kuumaga polnud peremees kűll liialdanud, aga sellest vähesest kuumusest piisas, et meid hirmsal kombel higistama panna. Järgmisel hommikul vōtsime maja tagant kumbki kajaki ja käisime sealsamas oleva jōe peal sōitmas. Sattusime Global Village kőőgis jutu peale űhe Jaapani poisiga, kes oli hirmus huvitatud, et kus ikka Eesti on ja kes eestlastest kuulus on. Proovisime esimese hoobiga Arvo Pärti ja Carmen Kassi pakkuda, aga siis tuli Tarmpsil meelde kűsida, et kas ta meie sumokat Barutot ei tea. Teadis kűll ja oli maru rōōmus! Nii rōōmus kohe, et andis meile kummalegi pakikese jaapani kiirsuppi, mis mekkis veidi nagu mererohu tűkkidega vűrtsitatud kuivikleiva leotisvesi.

Meie poolt on jää, kes viski vōtab?

Pidime siiski toreda Greymouthi selja taha jätma ja oma Nissan Varivalgega edasi sōitma. Meil oli plaanitud matk Franz Josefi liustiku peale. Franz Josefi asula on tilluke ja otsast lōpuni kommertslik. Ta on seal selleks, et turistidele liustikku näidata ja neid igat pidi teenindada (ja loomulikult selle eest ka raha kasseerida). Űle kűla kostvaks pidevaks heliks on ōhkutōusvad, ringivuravad ja maanduvad kopterid. Kuuldavasti käib Franz Josefis IGA PäEV 4000 inimest, enamus neist ka jala vōi helikopteriga liustikul. Kui me oma matka eest maksime, tuli kűll pisar silma, sest see tundus nii kallis. Kahtlesime sűgavalt, kas see seda väärt on ja kas me ise ei saaks liustikku vaatama minna. Meile lubati vihmast ilma ka ja olime űsna kindlad, et terve päev kallihinnalise giidi sabas vihmas műtata on űks suur pettumus. Selgus aga hoopis vastupidine. Ilm keeras krutski ja oli ilmateatele vastupidiselt ilus ja päiksepaisteline, meie grupp 1ä-liikmeline (seega parasjagu väike) ning meie grupijuhiks vahva savipotitobi moodi poiss, kirka kelmikalt ōla peal.

Nägime ärakui kaugele saavad tulla turistid ilma giidita (liustikust űpris eemal)­­­­ ja meile seletati ära, mis vōib juhtuda, kui ilma asjatundjata liustikule liialt lähedale tűkid. Paar nädalat tagasi olid kaks noormeest läinud omapead keelutsooni, kui parasjagu suur tűkk jääd lahti murdus ja űhe poisi jala kaasa rebis. Käijat vist sellest poisist enam ei saa ja liustikul tőőtavatele inimestele tekitas kogu lugu mōttetult palju paksu pahandust. Liustik liigub nimelt meeter päevas, mis tähendab, et űlevalt poolt tekib seda kogu aeg juurde ning altpoolt sulab ja lagunebg. Aastaid tagasi oli liustiku űlemises osas helikopteriōnnetus, kus inimesed päästeti, aga masin jäi lume alla. Kopter sulas liustiku alumises osas välja űheksa aastat hiljem ning oli liikunud selle aja jooksul mitu kilomeetrit. Liustik on selles osas, kus meie műttamas käisime, ca ä00-300 meetrit paks ning nagu meie piltideltki näha, sinakat värvi. Jää tekib, kui űlal liustiku suures osas (see on tennisereketi kujuline, kus lai osa on mägedes) sajab lund. Kui lumi on ca 20 meetri paksune, hakkab lumemassi surve mōjul alumine osa jääks muutuma. Saime ka sotti, miks liustikule minek nii kallis on. Selleks, et me sinna minna saaksime, on lisaks giididele tőől veel 6-8 inimest, kes varavalgest kuni ōhtuni liustikul tőőd teevad. Nende űlesanne on järsematesse kohtadesse treppe sisse raiuda, ohtlikud jääkamakad raja kohalt maha lűűa, tekkivatele pragudele vastavalt rada űmber kohandada jne. Nägime ise ka, et liustik muutus selle 5-6 tunniga, mis me ringi käisime. Auk, kuhu enne nii rōōmsalt vesi oli voolanud, oli hiljem kuidagi ummistunud, mitmeid kordi suuremaks uuristunud ja enda kohale järvekese kogunud. Meie giidil oli oma suur kirka kaasas, millega ta vahetevahel meile astmeid toksis ja suurest jääpraost sobiva raja läbi tegi. Poole päeva pealt anti meile kōigile ka kirkad kätte. Giid űtles, et ega teil neid tegeliskult vaja ei lähe, aga saate kätt proovida ja kena pildil poseerida. Nii naljakas oli, sest mulle oli see rohkem segavaks jurakaks, mida pidi kaasas vedama. Korra pani giid meid veerandtunniks ootama kuni ta rada ette valmistas ja siis me seisime seal kōik ja toksisime hoolsalt oma kirkadega. Mulle meenutas see lasterűhma, kellele on ka justkui-päris-kirkad-nagu-giidi-onul kätte antud. Vähemalt oli soe oodata, kuni tema päris tőőd tegi. Ja Tarmpsil ōnnestus lahe aken jäässe raiuda. Minu suurim saavutus oli vast voolavate vete űmberkujundamine űhest august teise. Seal oli ikka päris kűlm. Oleme űldse igavesed kűlmavaresed – peale 40-kraadist Austraaliat oleme igal pool poole suuremad kubujussid kui näiteks inglased, kes tulevad oma talvest siinset suve nautima. Meenub Portugali-reis, kus meie need opakad turistid olime, kes poolalasti ringi käisid, samal ajal, kui kohalikud juba sulejopedesse pugesid.

Franz Josefisse jäime lōpuks tervelt kolmeks őőks ning oma liustiku-matkaga jäime super rahule. Ilm keeras vastu őőd halvaks, hakkas sadama ja me tegime oma matkaplaanid pisut űmber. Veetsime űhe laisa päeva hostelis ja mängisime Tarmpsiga Monopoli. Meiega űhines űks lahe paar Suurbritanniast, keda me olime juba Greűmouthi hostelis näinud ja kes hiljem Wanakas meiega samas hostelis olid.

Ilmateade: „Heavy showers for the next 2 days”

Wanakasse sōit toimus suures paduvihmas. Meile tegi see ainult suurt rōōmu, sest olime siiani ainult kuulnud, kuidas jōed ja kosed vihmaga kűmneid kordi tavalisest suuremaks ja äkilisemaks muutuvad. Tahtsime seda oma silmaga ka näha. Tōepoolest tōsijutt – igal pool tee ääres voolas kaljudelt vett alla ning tavapärased väiksed kosekesed lausa purskasid tee ääres. Suured kosed, mida meie ōnneks oli just selle tee ääres tervelt kolm, olid nagu kosed tegelikult olema peavad – veerohked ja űlevoolavalt metsikud. Jōgi oli kiire ja vahutav – segaseima ekstreemsportlase unistus tōenäoliselt. Mu jutt kōlab vōibolla maru mahlakalt, aga nii see paistis. Seda enam, et vaatasime jōge sellise pilguga, et kui oleksime matkale läinud, oleksime pidanud paaril korral jōge űletama ning see oleks eluohtlik olnud. Jōgi, mis enne vihma on pōlvini, vōib tugeva vihma ajal sulle vőőni ulatuda ja űletamiseks vōimatu olla. ōnneks lähevad jōed sama kiirelt alla kui nad tōusevad, tuleb ainult oodata. Iseasi, kas ma tahaks kusagil puu all kilekotis istuda nii kaua kuni vesi alla läheb. Vōtsime űhe hääletaja peale. Ristisime selle sakslase omakeskis Hansuks. Nűűd oleme omalt poolt hääletajate heaks pisut teinud – muidu oleme ise Hansu rollis olnud. Siin on pőidlakűűt mōnikord ainus viis matkalt tagasi alguspaika ja oma mahajäetud asjade juurde saada. Seega on hääletajad siin väga tavalised ning kohalikud juba teavad seljakotirändureid űles noppida.

Wanakas, mis on armas järveäärne väike kuid hoogsalt arenev linnake, veetsime űhe őő, vallutasime űhe mäe ja kohaliku ujula ning alustasime naistepäeval sōitu meie kōige kaugemasse punkti, Milford Soundi (fjordi). Naistepäeva tähistamiseks ostsime kaasa suure tűki imehead porgandikooki ja asusime pikale sōidule. Ossa-poiss, kus see oli alles sōit! Kōigepealt mägedesse ja siis sealt alla mőőda teed, kus sik-sakitav tee pőőras praktiliselt 180 kraadi, et jälle allapoole sōita. Tarmpsil oli asi käpas, kuid vaadete vaatamiseks tal vist eriti palju aega ei jäänud. Osa teest läks lahedamalt ja jōudsime järgmistesse mägedesse. Nűűd tuli űlalt alla fjordi sōita, seega merepinnani. Parim osa teest oli Homeri tunnel, mis on ehitatud aastatel 1935-1953 läbi mäe ning selles puudub valgustus. Űhesuunalisse tunnelisse laseb autosid kummaltki poolt valgusfoor, kuid tunneli ainsaks märgistuseks on kummaski seinas olevad helkurid. Mina ei saanud sōidu ajal sellest arugi, aga Tarmo űtles, et tunnel on ehitatud nurga all, nii et terve tee sōidad allamäge. Laest tilkus autoaknale suuri veetilkasid ka — nagu päris, noh.

Kärbestena liimil. Turismimagnet Milford Sound.

Milford on teine suur lōunasaare turismimagnet. Seal käib samuti päevas vast kokku 4000 inimest. Suuri turismibusse tillukeste rōōmsate jaapanlastega vurab hommikul Milfordi poole ja ōhtul vastassuunas hunnikute viisi. Lisaks on Milford Soundi 4-päevane jalgsimatk kohalike ja välisturistide seas jube populaarne. Kunagi on see ristitud maailma ilusaimaks jalutuskäiguks ja nűűd on see paljude inimeste elu-jooksul-kindlasti-vaja-teha-asjade-nimekirjas. Hűtid selle raja peal on kuid ette reserveeritud ja suvel maksimaalselt täidetud. Aasta jooksul käib raja läbi ligi 12000 inimest. Selliseid Great Walk matku oleme meie pűűdnud vältida ja valinud just need, mis on samavōrd ilusad, kuid pole veel matkajate kiirteeks muutunud.

Milford Soundi otsustasime nautida kajakkidel. Selle vaatamiseks ongi pōhilised neli viisi – laeva pealt, eemalt kaldalt, lennuki pealt űlevalt vōi siis kajakkidel sōites. Omal käel jälle minna ei saa, seega pidime end gruppi mőllima. őőbisime sealses ainsas hostelis ning hommikul vara korjati meid űles, pakiti sobivatesse riietesse ja kupatati kahekaupa kajakki. Giidid olid elurōōmsad ja huumoriga vűrtsitatud noormehed, kes daamid lōbusalt naeru kōkutama panid. Meie lootsime taas, et saame suure ringi teha ja ikka täispäeva sōita vihtuda, kuid matk kujunes märksa rahulikumaks mitmete peatustega, kus grupijuht meile informatiivseid jutukesi pajatas. Ses mōttes huvitav. Arusaadav, miks nad suuremat seilamist meiega ette ei vōtnud – grupi sportlikkuse tase ja huvi oli erinev ning teadmisega, et kajakkide all on keset fjordi 300 meetrit vett, nad meid väga ohtlikesse olukordadesse panna ei tahtnud. Kuigi neil oleks vōinud ka suva olla – niikuinii olime enne alla kirjutanud, et kui sellel riskantsel ettevōtmisel me eluga ei pääse, siis me neid kohtusse ei kaeba. Siiski meile ōpetati, et kui peaksid űmber käima, siis kajakist saad välja nii-ja-nii ning veepinnale jōudes ära unusta naeratada, sest kōik teised naeravad niikuinii ja sa ei taha ju ometi teiste tuju rikkuda. Kajakisōidu vahvam osa oli see, et fjordis elavad hűlged meid endale täiesti ligi lubasid. Nad ujusid armsalt nagu vees rulluvad vorstikesed ja tundsid elust täiega mōnu.

Muide, sellele fjordile on kunagi eksikombel vale nimi antud – „sound” tähendab mageda veega täidetud fjordi, kuid tegelikult on tegemist soolase vee fjordiga. Milfordis vett maitstes on vesi tōesti mage, kuid seda vaid pōhjusel, et seal sajab aastas alla kaheksa meetrit vihma. Soolasele mereveele on lihtsalt mageda vee kiht peale tekkinud ja need, kes kunagi fjordile nime andsid läksid selle ōnge. Erinevalt Franz Josefist, mis on terve kűla turistide jaoks, on Milford Soundis kokku vist ainult 7-8 maja ning tegu väga isoleeritud paigaga. Rahvas tuuakse sinna lihtsalt hommikul kohale ja ōhtul tagasi viiakse.

Parim päevamatk Lōunasaarel

Samal päeval suundusime Milfordist tagasi. Tee peal otsustasime käia 4-tunnisel matkal Gertrudi orgu pidi ning ronida űles Gertrudi Sadula peale. Vot see pani alles päevale korraliku rasvase punkti! Autoparklas enne rajale minekut nägime rajalt tulnud inimesi. Nad soovitasid, et ilus ronimine, kahjuks pilvine ja sadulalt alla ei näe, aga űleval on kaunis mägijärv. Mainisid veel, et alguses on kaks korda vaja jōge űletada. Teadsime siis algul sandaalid jalga panna, sest märgade saabastega on ebameeldiv ronida. Oi vanahalb, kűll see vesi oli alles kűlm!!! Prrr... otse mägedest lumest sulanud ja ikka veel jäine. Mul tulid pisarad silma, sest selle lűhikese vees solberdamise peale valutasid jalad koledal kombel. Tarmps jälle ei suutnud naeru tagasi hoida, sest ma olin väidetavalt maru naljakas olnud. Olime űsna raja alguses – orus, kus kahel pool järsud ja kōrged mäenōlvad, tipus lumelaigud – kui käis eemalt kostev kōmin ja nägime kōrgelt mäharjalt kopsakat kivi alla kukkumas. ōigupoolest nägin mina ainult tolmupilve, mis oli tekkinud kohta, kus kukkuv kivi vastu nōlva pōrkas. Meie olime sellest kohast hea hulk maad eemal, kuid igaks petteks mōtlesime plaani välja, et kui veel tuleb kive, siis tuleb lihtsalt mōne alloleva suurema kivi taha sőősta. Kas see ka tőőtanud oleks, on iseasi, aga mulle sobib kaval tegevusplaan paremini kui olematu tegevusplaan. Marssisime edasi ja ronisime ja ei tulnudki rohkem kive alla. Jōudsime űles tillukese veesilma juurde. Arutlesime, et ei tea, kas me seda just järveks kutsuks, aga kűllap mägedes pole eriti ruumi suuremale järvele (no sama suur porilomp on sűgiseti igas endast lugupidavas Eesti linnas). Ronisime siis edasi ja jōudsime pisut kōrgemale ja seal oli eelmisest märksa suurem veesilm. Naersime ennast, et kűll me oleme ikka rumalad, et seda eelmist lompi järveks pidasime – see oli juba kaks korda suurem kui eelmine aga ikka veel umbes nii suur, et kui Tarmps sinna siruli viskaks, siis ulatuks kaldast kaldani. Ronisime nűűd juba űsna ärevalt, sest pidime kohe-kohe sadulale tōusma. Seal oli kőis ja puha, kust saime end űles upitada. Assa-mait, mis meid nűűd ees ootas! Vot see oli alles järv! Nűűd olime jōudnud ōige järveni ja enam ei saanud őelda ka, et me rumalad oleme, sest seda olime me endale korra juba kinnitanud. Ja nűűd alles algas tōeline sadulale ronimine. Ja see vaade oli tuhat korda ronimist väärt! Pilved, mis olid kaks tundi tagasi teistele matkalistele meelehärmi tekitanud, olid ära uhutud ja meie ees oli ilus org, kus űhel pool paistsid űksteise taga kuue mäe kontuurid ning teisel pool kolm mäeműhakat. Lumised tipud kahel pool. Istusime, krōbistasime kaasavōetud pähkleid ja nautisime vaadet.

Parimat oodates ja halvimaks valmistunud

Meid on siin ōpetatud, et Uus-Meremaa kliima vōib mägedes muutuda mōne tunniga päiksepaistelisest suveilmast lumetormiks, nii et käime sellistel lűhikestel matkadel ka jopede ning väikse sőőgi- ja veevaruga. Loodetavasti ei pea me kogema sellist drastilist muutust omal nahal, kuid sellist ilmamuutust oleme distantsilt kűll näinud. Nimelt kui me Queenstownis oma Nissan Varivalge rendifirmale tagastasime, suundusime viiepäevasele matkale Mt Aspiring rahvusparki. Plaan oli teha Rees-Dart nimeline matk mőőda Rees ja Dart jōgede orgusid ning űle Rees Sadula. Lisaks päev Cascade Sadulale, kus saab liustiku kōrvalt moreeni mőőda sadulale ronida ning űmbruskonna ilusat vaadet nautida.

Alustasime matka kell 9 hommikul, tulime matka alguspaika űhe minibussiga, mis tōi űmbruskonna metsadesse kaks jahimeest. Nad jahtisid ilusate sarvedega hirvi ja lubasid, et matkalisi ei lase. Lasime neil siiski enda ees ära minna. Kella 15-ks olime esimeses hűtis, kuhu oli plaan őőseks jääda. Lugesime hűtis seinalt lähipäevade ilmateadet, mis lubas järgmiseks päevaks kōva vihma, mis tähendas, et űle sadula minek on ohtlik ja raske, sest snowgrass, mida mőőda osa rajast läheb, on märjalt väga libe. Kiirelt tuli otsus teha, kas liigume veel samal päeval järgmisesse hűtti, kuhu pidi 4-5 tunni tee olema. Kell 20 on aga juba pime. Sōime natuke ja otsustasime edasi minna. Astusime ja astusime ning jalad hakkasid juba väsimuse märke andma. Ja siis ma vaatasin ette ja seal paistis ainult kōrge mäenōlv meie ees. Kűsisin Tarmpsilt, et ei tea, kus see sadul kűll on. Kui ma aru sain, et me peame űle sellesama kōrge seina ronima, lipsas mul űks kole ebatsensuurne sōna suust... see tundus millegipärast uskumatu ja vōimatu. Otsustasime, et läheme sadulani, kui ilm pűsib, siis läheme űle ja jōuame vast kenasti ka järgmise hűtini enne pimedat. Kui hakkab sadama, siis saame alati tagasi pőőrduda eelmisesse hűtti, sest tee oli lihtne ilma suuremate űles-alla ronimisteta (rajad on hästi märgitud ja űsna ära käidud, nii et kaarti pole praktiliselt vajagi). Kui me päris mäenōlva alla jōudsime, oli näha, et ronimine on väga väsitav, kuid lűhike ja konkreetne (ca 100 meetrit kōrgemale — sik-sak edasi-tagasi, nagu treppi mőőda). See oli tore sadul, ei trikitanud nagu mōni teine, kus arvad, et kohe oled kohal, aga tuleb aina edasi kōrgemale ronida. Ja űlesse jōudes kukkus mul sűdame pealt kivi sama suure kolksuga nagu Gertrudi orus päriskivi kukkus. Me jōudsime järgmisesse hűtti kolme-poole tunniga ja kenasti enne pimedat. Dart hűtt oli rahvast täis – seal oli vast 30 inimest ja voodeid 36. Esimest korda olime hűtis kus oli ka hűtivalvur. Ristisime selle pika, blondi ja väga loodus-karastunud naise Rumcajs’iks. Seadsime end sisse, venitasime oma väsinud ihuliikmeid ja tegime endale sűűa. Mul olid jalad nii väsinud, et ma pűűdsin vōimalikult vähe pűstijalu olla. Istusin laua taga, limpsisin rummi ja meega teed ja olin väga rahulolev. Pűűame matkal olles hűttides vōimalikult kaua űleval olla. Seal elektrit pole ja kűűnlavalgusel olemine teeb uniseks, aga kui pikali viskad, siis und ikka pole ja niisama väherda on mōttetu. Parim viis űleval olla on kaasmatkalistega juttu puhuda, kaarte taguda (kui hűtis need juhuslikult olemas on) vōi laevade pommitamist mängida. Lugeda eriti nii pimedas ei näe.

Järgmisel hommikul saime värske ilmateate (Rumcajs hankis selle raadio teel), mis űtles, et saame hulga vihma ja järgmisel päeval langeb kűlmumistase 700 meetrini, mis tähendab, et juba 700 meetri peal hakkab lund sadama. Enamus meie rajast oli kōrgemal kui 700 meetrit ja sellise ilmateate peale oli teada, et Cascade sadula peale meil asja pole. Seadsime siis end minekule järgmisesse hűtti. Matk oli palju igavam kui eelmisel päeval – polnud enam uhkeid liustikega mägesid (need olid pilvedes) ja kogu tee oli rohumaal. Vihma sadas enamuse teest, aga soe oli, nii et jopet me peale ei pannud. Viimasel päeval oli tee jälle pōnevam ning hommikupoole oli ilm vōrratult ilus – päiksepaistega. Viimasel päeval kōndisime jōeorus, kus on filmitud Sōrmuste Isanda filmi Sarumani lossi(torni) asupaik. Jōudsime raja lōppu vast tunnike enne bussi ja siis tahtsid kohalikud vereimejad – sandflies ehk väikse kärbse moodi kohutavad elukad – meid koos saba ja sarvedega ära sűűa. Uhh... kui sandfly sind hammustab, siis on see palju valusam kui sääsehammustus ja vōib sűgeleda veel mitu-mitu päeva hiljem.

Kobisime bussi ja meid sōidutati kōigepealt Glenorchy-nimelisse kűlakesse. Tee peal saime huvitava vaatepildi osaliseks, sest sealsamas teekōrval metsas toimusid parasjagu filmivōtted „The Stories of Narnia. The Witch, The Lion and The Wardrobe“ teise osa tarbeks. Esimene osa jooksis Eestis kui me veel seal olime. Inglismaal on tegu laste jaoks űsna populaarsete seiklusjuttudega, eestlased neid eriti vist ei tea. Glenorchis otsustasime, et jääme őőks sinna. Palju odavam ja kenam koht kui Queenstown, mis on rohkem mőllu ja adrenaliiniseikluste pealinn (siin saab bungű’t, langevarjuhűpet jpm taolist ette vōtta). Glenorchy’s kogesime, mida tähendab muutlik ilm mägedes – paduvihm ja paksud pilved ning päikesepaiste ja selge taevas vaheldusid pooletunniste vahedega. Űhtäkki avastasime, et kui ōhtul vihm harvemaks jäi ja mäed selgelt paistsid, olid mäed poolenisti värske lumega kaetud. See andis ettekujutuse ka talvisest Uus-Meremaast. Aga mägedes ja Rees sadula peal poleks tahtnud sellise ilmaga kűll olla. Hiljem kuulsime, et hűttide űmber, mis on mägedes ca 1500 meetri peal, oli peale seada sadu meetrine lumi. Kōlas uskumatult, aga kui me nädal hiljem kahes sellises hűtis őőbisime, siis lumelaigud olid veel mōlema juures.

Olime űsna nōutud Tarmpsiga, et mis me peale hakkame, kui siin ilm nii kehvaks keerab ja talv peale tuleb. Glenorchy karavanpargi űhiskőőgis sattusime jutu peale űhe vanemapoolse uusmeremaalastest paariga ja űhe rattahullu inglise naisterahvaga, kes kui űhest suust kinnitasid, et Nelson Lakes’i űmbrus on vōrratult ilus ja seal on head matkarajad. Juba järgmisel päeval olid meil piletid ostetud suunal Queenstown-Christchurch ja Christchurch-St Arnaud (ehk Nelson Lakes’i kűlakese).

See, kuidas parajalt paks ja parimates aastates Alex meid oma kosmoselaevaga Queenstowni sōidutas ja mida tähendab mäeharjal tasakaalu hoidmine jääb juba järgmisesse ReisiRaadio sarja.

Meile pakkus omamoodi elevust valimiste jälgimine meeldivalt kauge distantsi pealt. Kena kevade algust ja palju ōnne armsatele sűnnipäevalistele!