Vol. 9 - jõulud Austraalia moodi

Taaskord tervitus ReisiRaadio eetrist! Täna, 11. jaanuaril 2007 on Youngis (koht kus me Tarmoga hetkel pesitseme) tulemas 37-kraadine leitsak, homseks lubas kuni 38 kraadi (varjus loomulikult). Selline palavus tahab kell 9 hommikul juba mõistust võtta ning parem on suurem osa päevast toas püsida. Seda saabki ära kasutada selleks, et lõpuks ometi kirjutada meie jõuludest ja aastavahetusest ja ometi jõuda niikaugele, et rääkida, mis me Youngis teeme ja miks enamus meie piltidel lambad ja traktorid figureerivad.

No ei tulnud jõulutunnet peale!

Paistab, et selleks, et jõulude ajal õige tunne tekiks, peavad olema täidetud teatud tingimused:
* lumi ja miinuskraadid — paistab, et nende kahe olemasolu on viimasel ajal ka Eestis palju soovitud.
* jõuluvanad ja päkapikud — no kuule! sa ei saa ju jõuluvana tõsiselt võtta, kui ta käib ringi laadaplatsil, kus päike kõrvetab. Ja päkapikud on siin hoopis teistsugustes riietes — selline ameerikalik roheline kostüüm puna-valgete triibuliste põlvikutega. Olgugi, et me enda arvates olime head lapsed olnud, et suvatsenud meil ükski päkapik käia, ei punases ega rohelises kuues.
* 24h raadiost tulevad jõululaulud a la "Last Christmas I gave you my heart" — raadiot me siin väga palju ei kuulanud. Telekast vaatasime üht jõulukontserti, siis hakkas küll tunne juba pisut sisse tulema. Aga seda jätkus ka vaid saate ajaks.
* Piiramatu söömine — eks söödud sai vast rohkem küll, aga polnud seda päris õiget menüüd mandariinide, piparkookide, verivorstide ja Kalevi kommidega. Sedan'd küll, et päris ilma me eestipärasest toidust ei jäänud. Hiljem räägin.
* Ostuhullus — ausalt öelda ei teinud me sel aastal ühtegi jõulukinki... Kohe kuidagi ei kippunud ostukarusselli peale, sest kes teab, kas oleks sealt jälle maha saanud. Austraallased ise võtsid seda üsna tõsiselt ja sel aastal pakkus siinne "Stockmann" nimega MYER välja uue kingiostmise viisi: drive-trhu-shopping, mis tähendab, et sõidad autoga spetsiaalse putka juurde ja ei pea autost välja tulemagi ning saad osta sobivas vääringus Myeri kinkekaardi. Osturallist pääsemine oli kahtlemata üks selle aasta jõulude plusse.
* Kingitused — saime Tarmpsiga mõlemad sel aastal ühe kingi. Ikka ilusasti pakitud ja puha. Suured tänud Tiiule ja Innole!
* Ehitud kuusepuud — kas mänd on samaväärne jõulupuu kui kuusk? Eestlase jaoks vist mitte päris. Enamuses osas olid ehitud puud kunstmaterjalist, ka need, mis ehtisid linnaväljakuid. Puud ise olid ilusad ja kenasti ehitud ja siinses kliimas on see ka igati õigustatud. Puude säästmise osas on hea, kui need 20 miljonit austraalast kõik metsast puud tooma ei lähe. Bensiinijaamades müüdi väikseid männipuid, aga kui hea minek neil oli, seda ei oska arvata.

*Sydney kesklinna esindus"kuusk"

* Jõulukaardid — seda võtsime üsna tõsiselt ja hea on kuulda, et enamus meie kaartidest ka kohale on jõudnud. Ma loodan, et need, kes meilt sel aastal kaarti ei saanud, hirmuskoleväga ei kurvasta. Järgmisel aastal tulevad jõulud jälle ja siis saame oma viga parandada.
* KALLID PERELIIKMED, SUGULASED JA SõBRAD — neist tundsime kõige rohkem puudust! Jõuluajal tahaks kohe eriti nendega koos olla. Muul moel ma koduigatsust siiamaani tundnud pole, aga jõulude ajal nägin igal öösel unes sõpru, tuttavaid ja töökaaslasi — ja mitte ükshaaval vaid kohe hulganisti. Küllap mõtted käisid sel ajal ka rohkem koduradasid pidi...

Austraallastel on pisut teistsugused nimetused jõuluaegsetele päevadele.
24. detsember on Christmas Eve, kuid see pole siin nii oluline, nagu Eestis. On tavaline täispikk tööpäev.
Tähtsam on 25. detsember, sest siis on Christmas Day. Sel päeval on enamus ärisid kinni ja kella 11-13 ajal on tänavad inimestest tühjad (v.a turistid jms), sest sel ajal söövad kõik peredega jõululõunat. Siis antakse üle ka kingitused, aga lahti neid ei tehta. Peale jõululõunat oma perega lähevad mõned külla sõpradele-sugulastele. Jõuluks süüakse siin enamasti kalkunit, sinki, puuviljakooki ja üldse palju puuvilju (kindlasti mangosid).
26. detsember on Boxing Day. Mind ajas esialgu see segadusse. Ma mõtlesin pikalt, et Austraalias on üks eraldi päev, kus toimub miskit poksimisega seoses. Mind lihtsameelset! Boxing = kingikarpide avamine (vist... kuid kõlab üsna loogiliselt). Sel päeval käiakse samuti palju külas.

Aga mis veel erilist vürtsi 26. detsembrile annab, on... BARGAINS!!! ...ehk maakeeli ALLAHINDLUSED!!! Uskumatu, milline möll siis linnas käib. Umbes nagu Stockmanni kollased päevad (või mis iganes nende nimi on — igatahes see aeg, kui pool Tallinna on suurte vetsupaberipakkidega ringikõndivaid inimesi täis.) Süsteem on siin selline, et kuni jõuludeni müüakse kõike tavahinnaga või siis sümboolse allahindlusega, aga 26. detsembrist lastakse hinnad "kolksti!" kõvasti alla. 50-70% on tavaline, varem olid mingid kaubad hinnatud alla lausa 90% aga see keelati seadusega ära kui inimeste petmine. Siin elades peaks oma peres süsteemi nii tegema, et kinke tehakse alles aastavahetuseks.
Tarmo oli see julge, kes läks sel päeval Myerisse, et meile soodsama hinnaga fotokat vaadata. Myer asub vähemalt viiel korrusel ja esimesel korrusel oli olnud selline rahvamass, et vaevu pääses liikuma. Inimesed olid nagu näljahädalised ühe leiva kallal — korralikud riided olid loobitud mööda laudu ja maad laiali ja naised rebisid käekotte justkui sõltuks nende elu sellest. Kui Stockmanni tuuakse allahindluseks mingi kehv kaup, siis siin hinnatakse alla ikka tavakaup, mille peale ka muidu normaalsetel inimestel juhe kokku jookseb. Uskumatu ikka, kuidas inimesed võivad sellistel puhkudel lausa pööraseks minna. Reet rääkis meile uuringust, kus küsitleti sellisel shopingul käinud inimesi ja uuriti, et mida nad osta tahtsid ja mis nad lõpuks vajalikku ära ostsid. Inimesed ei osanud vastata, et mida vajalikku nad ostsid, küll aga teadsid nad täpselt kui palju raha nad olid kokku hoidnud.
...Fotokat Tarmps tol korral ära ei ostnud. Ootasime, kuni rahvas pisut rahuneb ja läksime mõned päevad hiljem, kui oli märksa rahulikum.

Lühiülevaade ReisiRaadio jõuludest

Kui aga rääkida meie jõuludest, siis olid need omamoodi päris korralikud. 24. detsembril käisime Eesti jumalateenistusel, mis toimus Sydney Läti kirikus. Jumalateenistus oli selline nagu Eestis ikka. Tore oli näha, et rahvast oli päris hulga, vast ligi 80 inimest. Ja nendest juba päris suur hulk olid meile tuttavad — Reeda juurest, ENÜSi vilistlased ja Korp!Sakala vilistlased. Tänaseks tunneme juba veelgi enam Sydney eestlasi. Jumalateenistus oli eesti keeles, Syndey Eesti koguduse õpetaja Allan Taruste on Tartust ja kuuldavasti olnud siin juba 7-8 aastat.

Sel ajal, kui kirikus olime, sadas väljas vihma ja müristas. Ühel korral lõi välk sellise kärgatusega kohe kiriku kõrvale, et kõik võpatasid. Teadagi, — eestlased lätlaste kirikus — ega sellest saagi head nahka tulla! Aga täitsa tore oli — siis oli küll juba jõulutunnet, kui Püha ööd laulsime. Mulle meeldis see, kuidas Väino oma naisevennale häid jõule soovis (mõlemad Eesti juurtega ja oskavad eesti keelt, aga muidu räägivad omavahel inglise keelt): "Häid pühi, mate!"

24nda õhtul me midagi väga erilist süüa ei teinud, kala sõime vist. Aga tore oli koju helistada. Meil on selline komme, et kui koju helistama lähme (telefoniputkast tänaval), siis võtame kaasa õhukese madratsi istumise alla ja miskit head näksida või juua. Kodustega räägime ikka ligi tund aega korraga (seega kokku ligi kaks tundi kahe pere peale) ja seame ennast putkasse mõnusalt sisse. Jõuluõhtul võtsime kumbki ühe hea tumeda jõuluõlle. Nii õdus oli — justkui oleks omadega pubis istunud ja rääkinud.

25nda hommikul kella 10ks olime kutsutud Sulevi juurde. Tema praegune kodu asub uuest majast paarsada meetrit eemal paralleeltänaval. Seal tervitati meid vahuveiniga, lisaks Sulevi perele (tema abikaasa Barbara on austraallanna ja neil on neli last) oli tulnud ka Sulevi isa Raivo, kes on samuti Sakala vilistlane. Seal pakuti meile juba täitsa eestipärast jõulusööki — musta leiba, heeringat, hapukapsast ja piparkooke. Mul võttis esialgu nõks aega, et aru saada, mida perenaine ütles, kui ta küsis: "Would you like some kapsas?". (Lahe on kuulda, et erinevates Austraalia-eestlaste peredes, kus emakeelena räägitakse ingliskeelt, ütlevad lapsed isale "Isa" ja vanaisale "Vanaisa" või siis kutsuvad vanaema "Memme'ks". Või kui naine meest keset ingliskeelset juttu "tibuks" kutsub.) Sulevi juures saime teada, et Sydney teatud poodidest saab osta kaht sorti musta leiba — "Estonian black bread" ja "Estonian sweet and sour black bread". Seda teeb nüüd üks itaalia pagar vana Eesti retsepti järgi. Päris uhke, mis? Varem vandusime tulist kurja, et poes on "Latvian liverpate" ja Riia sprotid, aga kus must leib on?

26ndal ehk "poksimise päeval" läksime koos ülejäänud miljoni inimesega Sydney lahe ookeanipoolsesse tippu, kust pidi hea vaade olema algavale jahtide võidusõidu stardile. Igal aastal algab Sydneyst jahtide sõit, mis lõpeb Tasmaanias, Hobartis (Saar, mis asub Austraalia all, kagunurgas). Liiklus populaarsetesse vaatekohtadesse oli meeletu, tundus, et kogu linn läheb sinna kokku. Kuna neemetipud on kõrgemad, siis näeb hästi kaugele. Lisaks sajakonnale võistlusest osavõtvale jahile oli laht täis sadu suuremaid ja väiksemaid aluseid (suurtest mootorpaatidest kuni ühe-mehe-kajakkideni välja), mis tahtsid esimese otsa jahtidega kaasa sõita ja neile sealt kaasa elada. Muide, igal endast lugupidaval austraallasel, kel vähegi rahakott lubaba, on oma paat. Telekanalid tahtsid samuti oma osa saada ja selleks lendas ringi kümmekond helikopterit justkui uudishimulikud herilased. Hiljem kuulsime uudistest, et sel aastal oli ookean väga tormine ja karm olnud, nii et juba paari päeva pärast oli ühe jahi mast murdunud ja sealne meeskond tuli helikopteriga evakueerida ja teinegi jaht oli sunnitud katkestama. Lõpptulemustest polegi kuulnud, et palju neid siis Hobartisse kohale jõudis.
Peale jahisõidu algust läksin külla ENÜSi vilistlasele Tiiu Salasoole. Jõudsin sinna küll väikse hilinemisega, kuid saabusin parasjagu, et maitsta veel head ja paremat, mida lauale pandud oli. Lisaks varem maitstud "Eesti toitudele" oli seal rosoljet ja angerjat ja kohupiimakooki. Seal oli koos väga rahvusvaheline seltskond, kuid kelle juured kõik jooksid Eestisse. Kes Austraaliast, kes Kanadast, kes Uus-Meremaalt, kes Eestist.

Paar päeva enne aastavahetust kolisime Balmainist Reeda juurde, et siis uuel aastal sealt edasi liikuda. Reeda pool söödud sealiha ja verivorstid pohlamoosiga panid meie eestipärastele Austraalia jõuludele väärika punkti.