vol. 11 Tumuti õunavargad

Head alanud sea-aastat - soovime, et see tuleks teil sigalahe!

Tööle, kõik te loodrid!
(vt pilte albumist)
Tumut oli see koht, kuhu me tööle läksime. Õunu harvendama. Sõitsime bussiga Tumutisse, mis meenutas pisut Bowenit. Eestis võiks sellele kohale vastata nt Järva-Jaani või Karksi-Nuia. Meile tuli minibussiga vastu meie tulevane supervisor Yin. Viis meid esimese asjana poe ukse ette ja ütles, et ostke endale süüa kaasa, sest poodi tuuakse teid teisipäeviti ja reedeti. Siis oli aga pühapäev. Läksime poodi ja imestasime, et mida see küll tähendama peab, et meid vaid kaks korda nädalas poodi "tuuakse". Selline orja tunne tuli peale - sõidad väikses pimedas kuudis ja niigi sõnaaher pilukas ütleb, et poodi tuuakse siis-ja-siis. Hiljem selgus, et asjad on nii kogu aeg käinud ja kõik on sellega rahul. Pealegi elasime Tumutist 5 km väljas karavanpargis.

Maksime kumbki 55 dollarit ja saime nädalaks omale toa. Nagu pildilt näha võib, on tegu väga askeetliku ruumiga. Narivoodi ja veel üks voodi 2x3-meetrises toas.
Õnn oli, et saime selle kahe peale ega pidanud seda kellegi kolmandaga jagama. Ühisköök oli tükk maad eemal, väike ja tundus üsna ülerahvastatud. Peale meie kahe oli selles karavanpargi töömeeskonnas veel vaid üks valge backpacker, poiss Inglismaalt. Hiljem liitus ka saksa tüdruk. Ülejäänud 30 inimest olid asiaadid - Singapurist, Hong Kongist, Lõuna-Koreast, Taiwanist, Jaapanist ja Indiast. Töödejuhatajad olid mõlemad Singapurist - Yin ja ta naine Sandy (kuigi meie oleks pakkunud, et Yang). Nad nägid välja ca 30-aastased, hiljem saime teada et nad on 40 ja 42.

Esmaspäeval startisime tööle kell 5.30 hommikul kui oli alles kottpime. Äratus oli 4.45. Olime Youngis kaltsuka-tiirul käinud ja endale taas tööriided muretsenud. Õmblesin meile veel sellised jalgade ümber käivad katted, mis ei lase rohusodil ja -seemnetel jalanõude sisse pugeda. Tarmps tegi oma tööpluusi veel eriti uhke ja õmbles sinna Eesti lipu varruka ja tasku peale. Tööle sõitsime 45 minutit ja tee oli nii kurviline ja künklik kui üldse võimalik. Püüdsime hommikuti magada, aga see oli rappumise tõttu üsna raske. Hommikuti nägime tee ääres kängurusid, üks püüdis omaarust auto eest pageda, aga kalpsas hoopis auto kõrval. Kiirus oli tal tol hetkel vast ca 60 km tunnis, pulss alla 130. Kas pole imeline elukas? Hommikul vara ja õhtuhämaruses on oht autoga sõites känguruga kokku põrgata. Meie bussil õnnestus ühel hommikul lambast üle sõita. Muidu näost kollane Yin oli korraga lubivalge. Mõni suurem känguru võib kokkupõrkel masinale sama palju liiga teha kui põder Eestis. Nad on sitked ja rasked nagu suured lihapallid.

Tööle mindi nii vara, sest päevad on väga kuumad ja taheti võimalikult palju ära kasutada jahedat aega päiksetõusu ajal. Kuumus oli tõepoolest metsik - kell 9 hommikul oli juba üle 30 kraadi ja keskpäeval oli päike otse pea kohal. Seega polnud enam ka varjusid, kust jahutust leida. Me jõime kumbki tööaja jooksul ära 3-4 liitrit vett ja ei pidanud kordagi vetsus käima. Tõsi, ega seal vetsu polnudki. Kaks korda võtsime kogemata ainult 3 liitrit vett kaasa ja kannatasime janu käes. Rääkisime siis Tarmpsiga ainult sellest, kuidas me õhtul poodi minnes arbuusi ja mahla ja apelsine ja VETT ostame. Ma pole vist elu sees kunagi sellises janus olnud ja mahlastest asjadest unistanud. Päikesest veel nii palju, et kuigi me kandsime pikavarrukaga meestesärke, siis minul oli läbi särgi rinnahoidja selja peale päevitanud ja Tarmpsi käekarvad olid sealt, kus käsi varruka ja kinda vahelt välja paistis, kuldblondiks pleekinud.

Esimene päev pidi meile töö eest tunnipalka makstama, edaspidi aga tükitöö eest vastavalt sellele, mitu puud jõudsime ära harvendada. Tarmps nimetas seda õgvendamiseks. Õgvendustöö seisnes selles, et pidime õunapuu otsast hulga tooreid õunu maha kakkuma. Väikeste puude otsas kasvas ühel oksal nt 40 õunapabulat, millest pidi vaid 8-9 alles jääma, need pidid siis ilusaks priskeks kasvama. Hea oli, et esimene päev tunnipalk oli. Me olime nii aeglased. Pidime puud üle lugema ja supervisori assistendile teada andma. Esimesel päeval tegime 103 puud kahe peale, samal ajal kui vanad olijad tegid 200 puud üksinda. Supervisor Yin patseeris ringi ning vaatas, et me tööd korralikult teeks ja kui vaja, kutsus meid tagasi ja näitas tokiga, et kuhu on liiga palju jäänud või kus liiga palju lehti maas. Päev läks vähemalt kiiresti, aga me olime surmväsinud esimese päeva lõpuks. Me ei suutnud kuidagi mõista, kuidas on võimalik sama tööd kellelgi meist neli korda kiiremini teha! Puud ja õunajunnid olid kaetud valge pulbriga (nende "päikesekreem"), mida me terve päeva hoogsalt sisse hingasime. Koju minnes nuuskasime koledaid kolle välja.

Teine päev oli juba parem. Tegime 240 puud, aga kuna nüüd oli tükitöö, siis polnud aega enam lõunapausiks rohkem kui 15 minutit raisata. Saime aru, et nende kõige kiiremate vendadega me kohe üldse võistelda ei suuda - nad panid puudereast läbi kui tuulispask ja hakkasime neid Rapsi-Robertiteks kutsuma. Nad rapsisid nii, et jube palju lehti oli maas. Meie oleks selle eest kõvasti võtta saanud. Teisel päeval otsustasime, et see töö pole ikka meie jaoks ja oleme siin vaid nädala. Töölepingus oli aga punkt, et peame neli päeva enne lahkumist oma plaanist teada andma, sest muidu jääb palk saamata. Süsteem oli kavalalt tehtud, nii et seda poleks enda kasuks kuidagi pöörata saanud. Nii siis oligi, et läksime juba teise päeva õhtul ja ütlesime, et nädala lõpus läheme ära.

Kolmandal päeval oli Tarmo enesetunne väga kehv. Ta kurtis, et on jõuetus ja peavalu ja vaevalt jaksas tööd teha. Minul oli sama häda neljandal tööpäeval ja mind ajas iiveldama ka lisaks. Tööpäev möödus rohkem puude vahel tuikudes. Õhtul saime aru, et see on kohaliku kraanivee (vihmavesi) joomisest. Siitpeale jõime ainult poest ostetud või korralikult läbikeedetud vett.

Jõudsime oma plaanid iga päev mitu korda ümber teha ja läksime kolmanda päeva õhtul ülemusele ütlema, et tahaksime ikka pikemaks tööle jääda. Yin'i vastus oli absoluutselt iga kord kui me ta jutul käisime, et: "I have to talk to my boss." Esialgu ütles ta, et me kahjuks ei saa pikemaks jääda, sest meie töökohad on juba kellelegi teisele lubatud. Järgmisel päeval teatas aga, et me ikka saame jääda. Meil oli plaan Tumutis kolm nädalat töötada ja Uus-Meremaale sõita. Eesmärk oli endale reisiraha teenida. Niimoodi oli päris mõnus tööd teha, et konkreetne siht silme ees. Rahu saabus meile alles siis, kui saime aru, et me liialt ette proovime mõelda ja hetke ei naudi. Võtsime asja rahulikult ja märkasime, et meie karavanpark on imeilusas kohas - ühel pool mäed ja teisel pool kaunis roheline jõesäng.
Käisime kiirevoolulises jões ujumas, mõnus oli ühest kohast sisse hüpata ja paarsada meetrit eemal jälle välja tulla ja uuele ringile minna. Tarmps käis paar korda kalal ka. Sai ühe alamõõdulise forelli kätte ka, aga lasi tolle vette tagasi. Kosuma.

Austraalias on vahva - siin on seltskond niivõrd kirju!

Seltskond osutus samuti väga toredaks. Tarmps oli algul eriti India poiste suhtes umbusklik. Nad tundusid kogu aeg igal pool olevat ja me ei saanud aru, mitu neid täpselt on, sest kõik olid sellised tumedad ja ühte nägu.
Tarmps arvas, et küllap üks vargarahvas ka. Mööda minnes naeratasid alati oma suurt naeratust ja kui dushi all käisid, kostis meestepoolelt hele jutuvada, nagu oleks kari naisi seal. Hiljem saime aru, et India poisse on viis ja lisaks neile olid tumedat verd ka kolm Singapuri poissi. Asiaadid olid ses mõttes meeldivad, et nad on rahulikud, sõbralikud ja hoolivad. Oleks seal proportsioonid vastupidi olnud, et enamus eurooplased ja mõned asiaadid, siis oleks karavanpark märksa lärmakam olnud ja oleks suur napsutamine ning praalimine käinud. Naabrimees oli meil Lõuna-Korea poiss Bumsik. Hiljem kolis ta inglise poisi Ed'i ja saksa tüdruku Pasca'ga ühte mugavamasse karavani elama. Nendest kolmest said meie sealsed parimad semud. Hakkasime igal õhtul nende juures sellist toredat saadet nagu "Australian Biggest Loser" vaatama. See on saade 14 ülipaksust inimesest, kes kolme kuu jooksul elavad eraldi majas kus nad näevad vaeva, et kaalust alla võtta ja saate võitjana suur summa raha ka koju viia.

Virsikute ja õunte korjamine oli ka päris huvitav. Nüüd saime õunu ja virsikuid süüa nii palju kui süda lustis. Õunu korjasime ainult kõige ilusamaid ja punasemaid. Korjamine on nii, et sul on kõhu peal riidest kott mille põhi käib konksudest lahti ja nii saad korjatud õunad suurde kasti poetada. Igal ühel on ka redel, sest ladvast vaja ka ju korjata. Uhh...küll see redel oli raske ja ebamugav tassida. Meie uus ülemus Sandy oli muidu tore, aga talle jubedalt meeldis õpetada. Tal oli vaja ju ka oma palk välja teenida! Korjata ta ei viitsinud ja nii ta siis käis meie kaheksa vahet ja rääkis kogu aeg sama juttu üle ja üle: "I vant moor kolor! Siksti prosent kolor ju nõu! Tis is tuu griin!" Talle vist Tarmo hirmsasti meeldis ja ta käis Tarmpsi ikka mitu korda õpetamas. See oli üsna subjektiivne otsustusprotsess niikuinii. Kus sa oskad öelda, kas õun, mille poole sa redelil tasakaalu hoides upitad, on nüüd 60% või ainult 50% punane. Tarmps küsis paar korda nõu Sandylt ja siis ta lõpuks ohkas, et: "Tarmo, ju riili dõunt anderstand kolor, duu juu?" Vahepeal tuli ikka üsna idioodi tunne peale, kui sulle kümnendat korda tullakse näitama, et mis on "siksti prosent guud kolor!". Aga meile kõigile tegi see palju nalja, nii et india poistega norisime, et kas ikka on "guud kolor" ja mis värvi keegi üldse korjab.

India poisid olid toredad vestluskaaslased. Nad rääkisid head (kuid siiski oma india aktsendiga) inglise keelt. Kahjuks enamus asiaate rääkisid inglise keelt üsna kehvasti ja pikemaid jutuajamisi nendega ette võtta oli raske. India poisid olid aga väga agarad meile oma maast, kultuurist ja perekondadest rääkima. Huvitav oli kuulda, et kuna nad on hindud, siis kannavad nemad ja ka kõik teised inimesed selles piirkonnas sama perekonnanime - Padel.
Meie viis hindut õpivad Melbourne'i ülikoolis ja loodavad Austraalia kodakondsust saada. Naiste peale ei pea nad oma aega üldse raiskama, sest nende vanemad valivad neile naise. Dexes, kes on praegu 22, lubas meid kahe aasta pärast oma pulma kutsuda, kus me siis saame olla koos ülejäänud paarituhande külalisega. Nad teevad samuti, nagu suur hulk teisi indialasi, et tahavad elama jääda mõnda välisriiki, kus nad kodakondsuse saavad. Seejärel lähevad Indiasse, võtavad seal naise ja tulevad koos naise ja mõlema vanemate ja lähemate sugulastega tagasi oma uuele kodumaale. Kodus Indias käivad nad iga päev hommikul templis palvetamas. Siin keetsid nad iga päev õhtusöögiks riisi ja india karrit, selleks oli neil kodust kaasas spetsiaalsed maitseained, spets leivarullimise alus ja Melbourne'ist ostetud 5-6 eri sorti ube. Nad pakkusid meile ka ükskord maitsta oma õhtusööki. Maitses huvitav, aga muidu hirmus vürtsine.

Uued naabrid

Meie kõrvaltuppa kolisid kolm Jaapani tüdrukut ja kaks Singapuri Rapsi-Robertit. Me ei saanud algul üldse aru, et mis neid ühendab. Üks poistest oli selline tiba ebameeldiva välimusega aktiivne vend, keda me hakkasime sutekaks kutsuma. Hiljem selgus, et palju mööda me ei pannudki. Tal olevat kodus Singapuris abikaasa ja kaks väikest last, Austraalias oli tal aga juba mitmeid pruute olnud ja nüüd üks nendest jaapanlannadest. Naljakas oli kuulata kuidas Singapuri poisid ja jaapani tsikid omavahel inglise keelt rääkisid - nad said oma 30 sõnaga kõik jutud räägitud ja kasutasid vist lisaks jaapani- ja mandariinikeelseid väljendeid. Me pidime Tarmpsiga mõlemad muiet tagasi hoidma kui kuulsime, et ühe tüdruku nimi on Saki.

Andke meile õhku!

Vahetasime oma askeetliku õhujahutuseta toa viimaseks kümneks päevaks õhujahutusega toa vastu. Üür oli 10 dollarit kallim ja esialgu saime neljase toa vaid kahe peale. Me ei suutnud enam praeahjus magada - isegi ööseks ei läinud jahedaks, kuigi uks ja aken olid lahti. Ventilaator ajas kuuma õhku lihtsalt niisama ringi. Meie uues toas seadis Tarmps aga üles õunakuivatustöökoja. Kuna õunu oli laialt käes, siis tuli valmistuda aegadeks, kus neid saada polnud, ja Tarmo otsustas oma vanaema eeskujul õunu kuivatada. Kuna meil ahju võtta polnud, siis tuli õunaviilud lihtsalt niidi otsa ajada ja voodi kohale riputada. Tarmps nägi oma paarinädalase habemega välja nagu lapsepõlve multikates nähtud siilipoiss kes talveks toitu varub. Kahjuks läksid enamus õuntest hallitama, sest nad ei kuivanud küllalt kiirelt sest õhujahutusega toas polnud enam seda mõnusat ahjusoojust. Ühe taskutäie õunanätsu sai ta küll ja nosis seda Sydney rongi peal.

Hüvasti, Tumut! Hallo, Sydney!

Eelmisel kolmapäeval, 14. veebruaril sõitsime Tumutist Sydneysse. Homme, 20. veebruaril sõidab ReisiRaadio Uus-Meremaale. Kuueks nädalaks. Sydney päevad möödusid kui nõiaväel, sest otsisime mööda linna matkapoode ja poodidest endale matkasaapaid, Tarmole jopet ja veel igasugust matkavarustust. Pisut tegime sporti ka ja käisime Eesti Majas Riigikogu valimas.

Lendame Uus-Meremaa lõunasaarele Christchurchi, tagasilend tuleb põhjasaarelt Aucklandist. Loodetavasti on meil aega mõned ReisiRaadio ülekanded ka sealt teha. Poole ajast planeerime matkata, sest Uus-Meremaal on väga hästi märgistatud matkarajad ja hütid ööbimiseks. Enamus matku ongi 3-4 päeva ja Tarmo on meile mõned üsnagi kenad rajad valinud (khmm... raja raskuse kohta on öeldud et demanding või moderate-demanding.)

Head vastlapäeva, kallid sõbrad! Palun sööge Ria eest paar vastlakuklit.

Head Vabariigi aastpäeva! Ehk sel aastal ei pühitseta seda võidupüha tervitustega :)