NB! HEA LUGEJA, ALUSTA PALUN REISIRAADIO PAJATUSTE LUGEMIST "REISIRAADIO VOL 1" LOOST, MIS ASUB LEHE ALLOSAS.
Niisiis, eelmisel korral jäi jutt pooleli kohal: „…ja 20 km enne Armidale’i...”
Meenutan, et olime sõitnud oma meeldiva reisiseltskonnaga välja Tamworthist, kus olime taas tasunud kenakese summa oma auto parandamise eest (seda Tarmo ja Rommi kaasabil). Viimased kümme kilomeetrit oli meie buss hakanud jubedalt vibreerima, mis tähendas seda, et parema külje aken ja tagaaken tegid juba väga nõudlikku häält, mida püüdsime vaigistada sinna paberinutsakute vaheletoppimise ja niisama käega vastusurumisega. Millest me aga aru ei saanud oli see, et kuidas on võimalik, et üks tee niivõrd konarlik on, et bussi nõnda vibreerima paneb. Olime teinud peatuse ühes bensiinijaamas, kus poisid vaatasid autorattad üle (seda vaatlus- ja togimismeetodil, kuna selgus, et tööriist, mille tore automüüja John meile kaasa oli pannud, ei sobinudki üldse meie bussi ratastele J). Arvestades, et kohalikud siinseid olusid paremini peaksid teadma, küsisime ka ühelt aussie’lt (ehk austraallaselt), et kas teed ongi sellised. Tema vastas meile ülitüüpilisel aussie viisil, et „No worries!”. Meest sõnast, härga sarvest, mõtlesime, ja jäime saadud vastusega rahule ja asusime teele. Ja siis 20 km enne Armidale’i, kus meid ootas meie esimene Servase pere (Barbie ja David), käis üks pauk ja buss hakkas teel vibama ja osav juht Rommi juhtis bussi kenasti kiirtee äärde ohutumasse kohta. Lisame veel asjaolu, et väljas oli kottpime ja üpris-üpris külm. Otsmikulambiga Tarmo ja teised poisid tegid kindlaks, et meil oli lõhki läinud parem tagumine kumm. Milline seis meil siis oli? Hmm… meil oli kottpimedas, kiirtee ääres katki läinud autokumm, mille vahetamiseks polnud meil sobilikku tööriista, kuigi varukumm oli olemas. Tore. Minul (Rial) oli juba kõigest eelnevast üsna ärevus sees, nagu ka kõigil teistel, sest kogu aeg oldi valmis mingiteks jamadeks, kuid selliseks asjaks me valmis polnud. Õnneks olime eelnevalt telefonis Davidile rääkinud, et meil auto jupsib, seega helistasin neile ja ütlesin, et seis selline, et oleme üsna lähedal, aga tööriistu pole, et ratast vahetada. David ütles, et püsigu me sealsamas (mitte et me ise liikuda oleks saanud, aga seda ka juhul, kui mõni möödasõitja meid aitama peaks), ta võtab tööriistad ja tuleb meile järele. (Mul võttis jube pikalt aega, et seletada, millist tööriista meil vaja on ja millist numbrit). Paarikümneminutise ootamise järel saabus meid päästma lausa kaks autot – peremees ühe ja perenaine teise autoga juhuks, kui me peame bussi sinnapaika jätma ja me kõik viis linna viidud saaks. Barbie ja David olid meeldivad 60-ndate alguses austraallased, kes elavad linnast pisut väljas ja kasvatavad oma 4000-aakrisel (khmm… see võis olla ka 40000, ma täpselt ei mäleta) maalapil suurt hulka merino lambaid. Igatahes aitas David poistel ratta ära vahetada ja me asusime väga uhke eskordi saatel (üks auto ees ja teine taga) Armidale’i teele.
Tegelikult ootasid David ja Barbie meid endale külla juba 4 päeva varem, sest plaan oli sinna juba esmaspäeval jõuda, kuid autojamas seda ei võimaldanud. Neil oli tolleks õhtuks tehtud meile õhtusöök ja kutsutud külla mõned sõbrad (kellest üks oli juba Eestis käinud). Kahjuks jäi tookord õhtusöögile meil minemata ja nad vabandasid, et neil nüüd (reede õhtul) õhtusööki pakkuda pole. Meie olime üliõnnelikud juba selle üle, et meid oli ootamas voodi, dušš ja pisut harjumuspärasemad tingimused kui bussis ööbimine ja autoremonditöökojad. Meile anti päris oma maja, kus oli vannituba ja köök ja 2 tuba ja küdev kamin. Mõnus! Jõime õhtul suures majas veel teed, sõime küpsiseid ja tutvusime pererahvaga lähemalt. Tuli välja, et nende tütar oli oma mehega Eestis käinud ja et nad ise muidu suured reisijad on (käinud ka Tromsö’s, kus meiegi Tarmoga 2 aastat tagasi käisime). Sel õhtul kukkusime kõik surmväsinult voodisse ja magasime nagu kotid. Järgmisel päeval pidid Barbie ja David minema oma lapselapse 4-aastasele sünnipäevale ja meie linna omale uut tagavarakummi ostma. David tahtis hirmsasti meiega kaasa tulla ja meid vajadusel aidata. Ilm, muuseas, oli sajune, mida siin maal väga harva kohtab. Sõitsime mitu töökoda läbi ja tuli välja et samasugust ratast (kasutatud ja seega odavamat) me ei saa, ostsime siis uue. Ilma tagavararattata ka ei saanud, sest siis oleks mingi metalljupp mööda maad lohisenud, kuhu tagavararatas sisse käib. David igatahes ei kippunudki väga sinna sünnipäevale ja käis veel ja ostis meile kingituseks puuduoleva tööriista (see noh, millega ratta polte lahti saab keerata). Ta viis meid ka ühe mehe juurde, nimega John Cannon, kes autoaeda peab. Küsisime, kas ta meie bussi osta ei tahaks. Ütles et ei taha, kui, siis ainult juhul, kui me talle lisaks bussile 1000 dollarit sularaha anname ja siis saame selle eest teise auto. (Üks pilk sellele ütles, et tegemist on täieliku rondiga, ja me loobusime.) Siis aga soovitas seesama Kahuri Juhan (seda ta nimi ju tähendab J), et võtku me Brisbane’is tema sõbra Mick’iga ühendust, kes backpackeritega tihti autoäri ajab. Lisaks andis ta meile kaasa pudeli punast Austraalia vahuveini, et me selle siis ära jooks kui õnnelikult selle bussiga kohale jõuame. (Brisbane’i oli ca 600 km maad, mis meie bussile tundus ületamatu vahemaa). Jätsime Davidiga hüvasti ja arutasime pisut asju. Mina olin seda meelt, et selle bussiga mina enam edasi ei sõida – kui palju vihjeid peab inimene saama, et aru saada, et talle seda sõiduriista pole määratud??? Meil oli neid mitu: 1) katkine toru, mistõttu buss tegi põrguhäält, 2) pidevalt keev vesi, 3) lõhkenud veetoru, 4) katkine kumm.
Teades aga, kui kallis on bussipilet Brisbane’i, otsustasime siiski oma bussiga jätkata. Ja nii uskumatu kui see ka pole, viis meid buss ilma ühegi jamata otsemaid Brisbane’i kohale!!! Kui me olime linnast ca 200 km kaugusel, otsustasin helistada ühele Servase inimesele, et küsida, kas me võiksime järgmiseks ööks sinna minna. Sama õhtu kohta küsida ei tihanud, sest kell oli juba ca 16 ja varsti-varsti hakkas pimedaks minema. Teel Brisebanesse sõitsime senimaani kõige hullemates oludes – laussadu, kottpime ja käänulised mägiteed. Helistasin mehele nimega Ken (kas pole huvitav, eelmise öö olime just Barbie juures olnud… J) ja küsisin, et mis ta arvab. Ta oli väga lahkelt nõus ja uuris, et kui me linnale nii lähedal oleme, miks me siis samal õhtul sinna ei võiks minna. See oli kui muusika meie kõrvadele! Loomulikult tahtsime me juba samal õhtul inimese kombel magada (olime ikka veel üsna solvunud oma bussi peale) ja linna sisse sõita, sest igasugune liigne seiklemine selle bussiga tundus saatuse narrimisena. Meeldiv oli ka see, et Kenil polnud midagi tervelt 5 külalise vastu ning seletas, kuidas jõuda bensiinijaamani, kuhu ta meile vastu tuleb.
Ooo, kui tore, lõpuks ometi olime jõudnud kohta, kus oli ka peale päikse loojumist soe! Siin oli kohe hoopis teine õhk. (Mis muidugi ei tähendanud, et me hiljem Keni juures siiski külmetanud poleks. See on hämmastav, kui külmaks õhtul ja öösel majad lähevad! Õhtuti tuli istudes tekk ümber võtta ja öösel soojast voodist vetsu minek oli omaette ettevõtmine.)
Kohtumine Keniga oli tore – ta on 49-aastane vallaline mees, kes reisib kohe hästi palju, on kiilakas ja näeb oma vanuse kohta noorem välja ning töötab farmatseudina apteegis 60 km oma kodust eemal. Ta elab majas, mis on talle ilmselgelt suur – kahekordne nelja magamistoa, suure elutoa ja ruumika alumise korrusega. Samas oli maja sisemus väga lihtne. Tal on väga vähe asju, sest need pole talle tähtsad – ta reisib palju ja hoiab raha pigem selle jaoks – lisaks on tema reiside ajal ta majja paar korda sisse murtud, seega pole tal mõtetki miskit väga kallist soetada. Me saime enda käsutusse tervelt kolm tuba, kuhu me ennast ka mõnusasti sisse seadsime. Esimese asjana pakkus Ken meile külma õlut ja küsis, kas meil ka kõhud tühjad on. Esiteks oli väga mõnus peale selliseid vitsutusi esimest korda Austraalia õlut maitsta (meie jaoks liiga kallis, et me seda ostma hakkaks – meil juba üks kallis hobi on, nimelt meie Nissan Nomad J). Teiseks olid kõhud ka parasjagu tühjad – ütlesime ausalt, kuidas asi on ja Ken tellis meile 5 pitsat. Istusime pärast sööki laua ääres, ägasime punni söödud kõhu all ja vestsime Kenile värvikaid seiku meie reisist sinnamaani. Ken oli väga osavõtlik, mis oli temast väga tore. Üks pitsa oli seafoodiga, Suu tungival nõudmisel, kuna brunei õhuliinidest oli see harjumus külge jäänudJ.
Järgmisel päeval, mis oli pühapäev, mõtlesime koos Keni ja meie bussiga, mis oli viimse päeva ennast ebaharilikult hästi ülal pidanud, minna linna ja vaadata pargis toimuvaid rahvuskultuuri päevi, kus pidid aafriklased esinema. Pakkisime ennast kõik bussi ja sõitsime kodu juurest välja. Aga oh üllatust! Umbes-täpselt kilomeeter pärast väljasõitu hakkas taas üks suur mulin ja meie bussimootorist hakkas tulema juba ammututtavat imalat lõhna, mida me kõik juba vihkama (ja kartma) olime hakanud. Poisid tsekkasid mootorit, valasid jahutussüsteemi vett juurde ja meie väljasõit suundus sama targalt kodu poole tagasi. Kartsime, et buss ei pea niigi kaua vastu, et saaksime ta sõidukorras bussina maha müüa.
Selle päeva veetsime kodus Keniga suheldes, tema dial-up internetti piinates ja automüügi mõtteid mõlgutades. Käisime ostsime lähedalolevast poest eelmise päeva lehe, kus oli suur hulk automüügi kuulutusi. Õhtul tegi Ken meile veel mõnusa õhtusöögi, mille juures ta absoluutselt meie abist keeldus. Vestlustes Keniga saime temaga veelgi rohkem tuttavaks. Ta on üks kummaline inimene, tal on oma veidrad arvamused (näiteks ei saa ta aru, miks inimesed jooksmas ja jalutamas käivad – jube moodne asi, kus ühte kätte võetakse veepudel ja minnakse siis kohalikku parki maha valatud betooni peale kõndima ja jooksma – miks inimesed ennast siis paksuks söövad, kui nad peavad pärast niimoodi vaeva nägema!) Tõepoolest, Austraalias on palju tüsedaid inimesi, Keni sõnul on nad USA järel teisel kohal, aga tema juttu ei saa puhta kullana võtta, sest ta räägi asjadest omal emotsionaalsel moel. Lisaks on Kenil komme, nagu enamustel aussie’del hoida kõike külmkapis. Näiteks sai käis sel vennal sügavkülmas ja ka supermarketites saab seda nisuprodukti osta otse jääkapist. Siin peavad joogid kõik ülikülmad olema (isegi klaase hoitakse pubides külmkappides). Ühel päeval otsis Tarmo liimi ja ma naljapärast soovitasin tal seda külmkapist otsida – otse loomulikult leidiski ta selle sealt! Veel üks naljakas asi oli see, et Keni kapid olid täis üle aja läinud sööki. 3 aastat üle aja läinud pähkleid, paar nädalat üle aja väiksed jogurtid jms. Ken oli enamast väga rõõmsameelne, naeris kõva häälega meie naljade peale, pidas Rommi üheks kummaliseks mehikeseks ja küsis, kas kõik eestlased on sama „kreisid” kui meie. Ta ütles, et võime jääda sinna pikemaks ajaks, kui tahame. Oli näha, et talle meeldis fakt, et tal olid kodus välismaised ja eksootilised külalised, kellega tal oli huvitavam, kui argipäevadel üksi elades. Talle meeldis oma külalistest oma töökaaslastele rääkida, sest need ei mõistnud kuidagi, et kuidas sa saad enda juurde võõraid elama võtta ja neid veel oma majja jätta ajaks, kui sind ennast kodus pole. Tundub, et Ken nautis oma töökaaslaste „šokeerimist”. Sel ajal, kui Ken tööl oli, olime maja peremehed. Ta oli meile jätnud külmkappi odavat pakiveini, mida olime eelmisel õhtul õhtusöögi juurde joonud. Igatahes tundsime me end seal hästi ja tundub, et ka Kenile meie kohalolu meeldis.
Esmaspäeval ootas meid uus väljakutse - buss maha müüa. Alustasime mehest, kelle numbri saime Kahuri Juhanilt Armidale’is. Tema mobiil oli kogu hommikupooliku välja lülitatud, seega helistasime paljudesse erinevatesse autoaedadesse, et küsida, kas nad autosid ka ostavad, või ainult müüvad neid. 99% juhtudel saime eitava vastuse – lisaks ühe „võib-olla ostame”. Arutasime pidevalt ka seda, et kui palju oleks meil lootus auto eest saada. Ühel hetkel lootsime saada 2000, teisel juhul 1000. Romm oli meist kõige optimistlikum – tema lootis ikka rohkem saada. See oli omaette lõbus asi, et kui autoga mingi jama oli, vandus Romm, nagu kõik teisedki, nii et maa must, aga igal uuel päeval tuli koos päikesetõusu ja sellega kaasneva soojusega temasse uus usk ja optimism tagasi ning ta kaitses bussi meie negatiivsete arvamuste eest lausega stiilis „tegelikult on see meil ikka väga hea buss”. Hihiii… Tarmo pakkus vahepeal Rommile, et ostku meie käest bussi osakud välja, millega Romm oleks oma hoogsas optimismis ka kaasa läinud, kui Kätu poleks teda kõrvalt maha jahutanud ja mõistusele kutsunud. Sellest sai teema, mille juurde poisid veel mitmel korral päeva jooksul tagasi pöördusid ja meile sellega palju nalja tegid. Pärast seda, kui olime autoaiad läbi helistanud paistis, et meil pole lootustki oma bussi maha müüa ja kartsime, et peame juba peale maksma, et see meie juurest ära viidaks! Helistasin igaks juhuks ka mõnda sellisesse kohta, kust autole järgi tullakse ja see romulasse viiakse. Sealt öeldi, et maksavad meile 50 dollarit!!!!! Oi plinn, see kõlas eriti masendavalt! Tead, selline tunne oli, nagu oleks see auto üks paha koll, mida näpu otsast kuidagi lahti ei saa, raputa kätt nii kõvasti kui suudad.
Otsustasime siiski üritada. Käisime autoaias, kust meile „võib-olla” vastati, näitasime bussi ja pakkusime müügiks. Nad olid huvitatud, kuid tahtsid enne proovisõitu teha. Meie hoidsime kõik hinge kinni, et buss ometi proovisõidu vastu peaks. Nad ei saanud meiega aga enne tegeleda, kui nende autoaiast politseinikud, kes sealt varastatud autosid vms otsisid, olid ära läinud. Kaks politseinikku filmisid kõiki sealseid autosid, kirjutasid midagi üles ja hoidsid aia omanikke oma kohaloluga üsna ärevuses. Samal ajal oli meil aega selle aiaga tutvuda. Tegemist oli täiesti keset Brisbane’i kesklinna asuva autoaiaga, kus 70% juhtudel olid sellised autoromud, et nad olid sinna n.ö „autosurnuaeda” toodud, lisaks kümmekond korralikumat autot. Kõige selle juures oli huvitav fakt, et mööda autoaeda vudis ringi hulk kanu J - ei ole just kaks asja, mis omavahel kuidagi seotud peaks olema. Igatahes läks koha omanik (vanem meeldiva olekuga mees) koos Suuga proovisõitu tegema. Vahepeal oli välja ilmunud mees, kelle numbri meile Kahuri Juhan andis, sest tuli välja, et ta on kuidagi selle kohaga seotud. See ajas meid ärevusse, sest talle oli tõenäoliselt juba räägitud Kahuri Juhani vahendusel, mis meie autol häda on. Proovisõidult tulles oli vanamees valmis meile 1500 dollarit maksma, mis oli ülihea hind. Rõõmustasime juba, kuid mõne aja pärast, kui Kahuri Juhani sõber (nägi välja kui keskeas poisilik maffiamees, kes meenutas nii ahvikest kui ka aborigeeni), oli talle miskit rääkinud, pakkus ta omapoolseks hinnaks vaid 1000 dollarit. Pähhhhh… Olime pettunud. Otsustasime, et pakume bussi veel üle tee olevasse müügikohta, kes väidetavalt ka autosid ostavad. Sinna sõit oli vast 400 meetrit, mille peale bussil jälle vesi keema läks!!!! Meil vajus süda saapasäärde. Mõtlesime, et vaat’ kuhu ahnus ajab, võib-olla ei saagi nüüd bussi maha müüa, peame veel peale maksma, et keegi selle võtaks. Õnneks olime jõudnud selle teise autoaia juurde ja näitasime bussi sealsele asjamehele, rääkides talle ausalt ära, mis viga tal on. Näha oli, et mehel lõid silmad särama nähes, kui viisaka välimusega buss meil on (tal olid enamuses osas müügis ikka väga pannid autod), kuid arvestas kiirelt välja, et kui ta peab seda parandama ja tahab ka kasumit saada, siis maksab meile 500 dollarit. Pähhh… veel jamam hind! Otsustasime, et jahutame bussi maha, valame uut vett sisse ja jätame saatusega mängimise ning sõidame eelmisesse kohta tagasi, müüme bussi 1000 taala eest maha ja oleme õnnelikud, et niigi läks. Ka viimasel hetkel, kui läksime 15 minutit enne autoaia sulgemist müüki vormistama, ohkas Romm raskelt, et ikka hea buss oli meil ja nii odavalt ei tasu seda ikka maha müüa…
Saime auto eest tšeki 1000 dollarile. Olime väga umbusklikud, sest meil ju selliste asjadega nagu tšekid ei opereerita. Siis tabas meid tõsiasi, et vaja on selles suures linnas, kus on 1,5 mln inimest ja ühest linna otsast teise vähemalt 50 km, kuidagi koju saada. Kaardi järgi vaadates ei tundunud asi väga hull, kõndisime üle ilusa silla kodu suunas, imetlesime tuledes kõrghooneid (väljas oli juba pimedaks läinud) ja lootsime teisel pool silda bussile saada. Teisel pool silda tuli meie juurde üks kohalik neiu, kui nägi meid kaarti uurimas ja küsis, kuhu me minna tahame. Meie vastust kuuldes ütles, et siit küll sinna bussiga ei saa, peate selleks kesklinna tagasi minema. Teine variant on taksoga minna. Ja jala sinna kohe kindlasti ei lähe! (Viimasesse ütlusesse suhtusime teatava umbusuga, sest austraallased on täiesti hull autorahvas. Nad ei käi kusagil jala, tihti puuduvad linnades ka jalakäijate teed ning meie jaoks tavapärased jalgsikäigu kaugused on nende arvates ületamatud.) Mõistsime siiski, et tühja kõhuga tõepoolest sellist rännakut ette ei võta, pealegi olid nii Romm kui ka Suu poollombakad. Romm oli mingi lihase ära tõmmanud siis, kui nad Sydneys Parramatta Road’il meile autot otsisid (see oli tõepoolest megapikk rännak, isegi meie jaoks, sest autuoaedu oli lihtsalt niivõrd palju). Ja Suul hakkas jalg valu tegema mägedes, ta ise arvas, et külmast. Niisiis otsustasime takso kasuks. Väga huvitav kogemus seegi. Meile tuli järele taksobuss, kuna olime viiekesi, kus oli kohti tervelt 9-le inimesele. Väga mugav variant suurele seltskonnale pidusse või peolt koju minna! Taksojuhiks oli vanem hallipäine härrasmees, kes lahkelt meie küsimusele vastuseks seletas, kuidas nende süsteem töötab. Nad sisestavad arvutisse koha, kust sõit algab ja kuhu sõita tahetakse ning arvuti ise pakub kõige parema sõidumarsruudi. Kõik taksod on varustatud gps-süsteemiga ning paistab, et sealsetel taksojuhtidel erilist petturlust harrastada pole võimalik. Päris normaalse summa eest saime kodu lähedale (saime sõita ainult nii kaugele, kui meil sularaha jätkus).
Teisipäeval oli meie päevakavas pangakontode tegemine ja bussimüügi tšeki lunastamine. Viimast me küll nii kiirelt teha ei saanud, sest see tuli arvele panna, mis võttis paar päeva aega. Teine hullus on siin tiguposti hullus, mida me oleme oma nahal juba mitu korda kogenud. Esiteks on sul igal pool vaja aadressi. No aga mis aadress saab ühel backpackeril olla? Nii me olemegi „ära kasutanud” Sydneys Reeda aadressi Brisbane’is Keni aadressi ja nüüd siis oma hosteli oma. Kõiksugu asjad tahetakse saata sulle koju postkasti. Isegi pangakaardid ja eraldi veel pin-numbrid ja ka rahatšekid (me lõpetasime ära oma bussi kindlustuse ja saime tagasi oma 463 dollarit, mis oli väga meeldiv). Meil oli 50:50 võimalus, et saame veel sel nädalal asjad posti teel kätte. Lisaks on naljakad austraallaste postkastid. Ajalehed tuuakse rullikeeratult ja kiletatult ning visatakse õue peale, kuid kirjade jms jaoks on üliväikse piluga kastid või siis avad aia sees, kuhu minu mõistuse järgi üle tavapärase kirja suuruse sisse ei topi. Ma kahtlen, kas sinna isegi A5 suuruses kiri sisse mahub. Kuidas nad sellises mõõdus kirjad kätte saavad, on meile siiani mõistatuseks jäänud.
Seega tähendas see, et pidime vähemalt reedeni Keni juurde jääma, mille peale ta ise kinnitas, et see on absoluutselt okei.
Algas järgmine ülesanne – osta uus auto. Olime veendunud, et nii mitmekesi reisides on see siiski parim variant ja kõik olid asjaga päri. Poisid hakkasid üle lappama autokuulutusi, seekord olime otsustanud, et ostame eraisikult ja selleks võiks olla kas Holden (kohalik mark) või Ford Falcon (mille kohta Tarmo oli lugenud, et see peaks hea auto olema). Loomulikult otsisime Station Wagonit (ehk pikap-varianti), et me sinna oma kolaga ära mahuks. Poisid leidsid paar sobilikku varianti, edasine küsimus oli, et kui tahame autot vaatama minna, siis kuidas seda teha – autot meil ju pole. Üks müügis olev auto oli üsna lähedal kaubanduskeskusele, kus me parasjagu olime ning Tarmo helistas. Öeldi, et tulge aga vaatama – hind oli 3500 dollarit, kuid et on ka kauplemisvõimalus. Meie Kätuga otsustasime selle asja poiste hooleks jätta ja ise koju minna – seda ka juhuks, kui neil oleks vaja taksoga tagasi tulla, et nad siis tavalisse taksosse ära mahuks. Sularaha oli meil otsakorral, seega küsisime poistelt kumbki endale 2 dollarit, mille eest teadsime tudengipileti liinibussis saavat. Poisid suundusid oma bussi otsima. Kui bussis piletit ostma hakkasime, tuli välja, et meie tudengipiletid ei kehti, sest nad on välismaised ja pileti hind on 2.40. Ütlesime bussijuhile, et kahjuks meil rohkem pole kui 2 dollarit ja hakkasime bussist välja minema. Selle peale sattus bussijuht segadusse ja ütles, et tulge ikka tagasi ja müüs meile tudengipiletid, andis kummalegi veel 50 senti tagasi ja ütles, et järgmisel korral siis teate. (Bussijuhid, nagu ka ülejäänud austraallased on oma vastutulelikkusega meile juba mitmel korral silma jäänud. Tol korral, kui tahtsime peale automüüki bussiga koju minna, küsisime ühelt peatuses peatuva bussi juhilt, et kas tema ei tea, millise bussige me Manley linnaossa saame. Vähe sellest, et ta osavõtlikult uuris, et kuhu me täpsemalt minna tahame, palus ta, et me talle oma kaardilt näitaksime, millist linnaosa me täpsemalt mõtleme. See oli kummaline – tal on bussitäis inimesi, kes tuleb ruttu koju sõidutada ja ta võtab vaevaks meie kaarti uurida ja minutike meie sõidusuuna teemal arutleda J.)
Poisid jõudsid autot vaatamast tagasi väga hilja – koht, kuhu nad läksid, asus tervelt tunnise bussisõidu kaugusel. Nad oli väsinud ja üsna sõnaahtrad, kui tagasi jõudsid, nii et meil võttis omajagu aega, et neilt välja uurida, kas oli tegu väärt Ford Falconiga. Pika peale saime neilt teada, et auto on 1994 aasta oma, selle autotüübi kolmas väljalase, mis tähendab, et peaks oma aastakäigu autodest kõige täiustatum ja parandatum variant olema. Seda müüb tavaline pereisa, kes on sellega 8 aastat sõitnud, peamiselt lastega väljasõitudel käinud ja auto on läbi sõitnud 260 000 km. Auto on hästi hoitud, kuid siiski näeb üsna tavaline ja vana välja ja enne müüki parandab mees sellel veel summuti mingi osa ära ja vahetab ära esiklaasi, kus on väike täke sees. Hinna osas on ta nõus 3200-ga, kuid mitte vähemaga. Väidetavalt oli ta mehaanik imestanud, et miks ta üldse nii korras autot maha müüa tahab. Seda olid vaatamas käinud ka mingid saksa backpackerid ja pakkunud 2800, mille eest ta autot müüma ei nõustunud. Veel tuli välja, et poisid olid ära maksnud 20-dollarilise käsiraha, mis tähendas, et see oli meie jaoks reserveeritud kuni reedeni, kui auto parandusest tagasi tuleb. Meil oli vaja vaid ühiselt ära otsustada, kas me seda ikka tahame. Oi, see oli pikk kaalumine ja mõtlemine! Eelmise ostuga olime nii ettevaatlikuks muutunud. Mõtlesime ka seda, et ka on vaja vaadata veel teisi autosid, kui me sellega justkui rahul oleme. Igatahes otsustasime ära, et reedel vaatame kõik selle veel üle enne, kui ostu vajalikku ametiasutusse vormistama minnakse, ja siis teeme lõpliku otsuse.
Meile Kätliniga oli üllatus, kui autot oma silmaga nägime. See nägi väga viisakas välja – hõbehall, toonitud klaasidega – seest küll pisut kulunud, kuid näha, et hästi hoitud. Mees, kes seda müüs (mulle ei tule ta nimi hetkel meelde), nägi väga asjalik ja usaldusväärne välja. Fakt, et ta töötab Austraalia suurima telefonikompanii Telstra heaks, oli samuti rahustav – järelikult ei saa ta väga suure pettuse tegemiseks aldis olla. Lisaks see, et ta teadis meie eelmisest äpardunud autoostust – selleks peab ikka täielik jätis olema, et tahta kedagi veelkord niimoodi tüssata J. Olime nõus ja poisid läksid ostu vormistama.
Tagasi tulles oli neil meile ühest kummalisest vahejuhtumist rääkida. Nimelt oli Romm sel ajal, kui teised paberitega asjatasid, istunud niisama ja mõtisklenud. Siis tuli tema juurde üks proua (Romm ütles, et pannud tähelegi, kust ta tuli), andis talle koti kahe magusa saiaga ja ütles, et ärgu ta muretsegu, temal ja ta sõpradel läheb edaspidi paremini ning ta palvetab meie pärast. Romm oli sellest kohtumisest pisut segaduses ja ei pannud tähele, kuhu see proua pärast läks. Tarmps ütles ka, et nägi korraks mingit naist Rommiga rääkimas, aga ei pannud tähele, kuhu ta läks. Selle tõestuseks, et kogu see jutt jura pole, oli poistel meile ka saiakest pakkuda. Väga hea puuviljasai oli, mida ka mina hea meelega pistsin. Pärast hakkasin järele mõtlema ja jõudsin juba mõelda, et äkki see oli hoopis mürgitatud sai (kus sa saad niiviisi võõralt saadud sööki kohe pugima hakata!) ja ma kujutasin ette, et mul hakkas keel pisut tuimaks ka muutuma… Niipalju siis minu paranoiast – tegelikult oleme elus ja terved ja loodame, et proua ikka tõsijuttu meile rääkis. Et paremaks läheb J.
Ja ees oli järgmine ülesanne – tööd leida. Tarmo oli Keni pool ja ka enne seda pidevalt netist töökohti otsinud. Neil on spetsiaalne netileht farmitööde jms jaoks. See on üleriigiline ja annab hea ülevaate. Ning jätab mulje, et tööd on oi kui palju. Hiljem selgus, et tööd ongi palju, aga jube raske on seda saada. Aga varugem kannatust, igast asjast omal ajal!
Olles maad uurinud nii ühest kui ka teisest kohast (sh helistanud Tarmo vanale kooliõele, kes juba mõnda aega Austraalias olnud), olime rikkamad teadmise võrra, et sel aastal on talv tavapärasest külmem olnud, erinevate põllusaaduste valmimine 2-3 nädalat edasi lükkunud ning Põhja-Austraalia täis backpackereid, kes tööd ootavad. Ega see teadmine meid just õnnelikumaks ei teinud. Siis öeldi meile aga ühe järjekordse kõne peale üleriigilisele harvest-line’ile (ehk siis spets telefoninumber, kus jagatakse infot koristustööde kohta), et linnas nimega Proserpine vajatakse tomatifarmi tööle naisterahvaid. Esialgu oli pisut kummaline kui öeldi, et nad tahavad just Euroopa naisterahvaid (khmm… kõlab rohkem nagu inimkaubandus), nüüd hiljem oleme näinud, et siin ongi tööd poiste-tüdrukute vahel rangelt jagatud ning et siin on väga palju pilusilmseid rändajaid-töötajaid (enamasti Koreast ja Jaapanist), kelle inglise keel on märksa kehvem kui eurooplastel. Küllap on siis tööülesandeid ka kergem keeleoskajatele jagada. Igatahes saime teada, et pühapäeval töö algab ja meil on vaja Kätuga laupäeva pärastlõunaks kohale minna, et tööd saada. Kuna me sinnamaani olime vaid kulutanud, oli kiirelt vaja teenima hakata. Juba see, kui kaks meist töötaks, oleks suur asi. Brisbane’ist Proserpinesse oli ca 1100 km, seega pidime kiirelt teele asuma. Panime oma kodinad kokku, pakkisime oma uude asutosse nad ära ja jätsime Keniga hüvasti. Oli näha, et Ken täitsa kurvastas meie äramineku pärast – ta tahtis laupäeval meid oma sõpradele tutvustada – ja küllap oli talle ka meelt mööda, et vahelduseks keegi kodus oli, kui ta töölt tuli. Ning see, et vahelduseks keegi tema vanaema klaverit mängis (Suu ja Romm mõlemad mängisid seda päris hoogsalt). Me pakkusime Tarmpsiga, et pahteldame ja värvime tal toalae ära (ta kurtis, et see tahab tegemist), kui ta meile vahendid annab, mille peale Ken kõva häälega naeris ja sinnapaika see jäigi. Järgmine kord kui pikemaks sinna lähme, siis teeme ära ;).
Ütleme kokkuvõttes nii, et Keni kodu võiks võrrelda Segasummasuvilaga, kus palju asju on ligadi-logadi, kus ta üksi oma mõnusal viisil elab ja külalisi vastu võtab. Ja Ken ise on nagu Karlsson – selline kummaline mehike, kes elab omaette oma naljakate arusaamade ja suhtumistega ja kes on oma kummalisuses ka väga meeldiv, külalislahke ja tore ning enese ja teiste suhtes parasjagu irooniline.
Igatahes hakkasime nüüd oma uue autoga põhja poole kimama. Kuna kohale oli vaja jõuda õigeaegselt, siis olime sunnitud sõitma ka pimedas, mida me siiani olime vältinud, teades, kui palju känguruid teedel auto ette satuvad. Pilt on umbes sama kui Eestis kasside puhul – sa näed tee ääres päris mitmeid kangurulaipu, vahe on aga selles, et känguru on kassist pisut suurem loom (on ka üle 2-meetriseid) ning kujutab autole ja selles sõitjatele suuremat ohtu. Päris ööseks jäime siiski ühte teeäärsesse tasuta karavaniparki „öömajale”. See tähendas meid viit ja meie asju pakituna meie autosse. Tagumised istmed käivad alla, seega tekib taha mõnus ase. See on mõnus 2-3 inimesele, aga meid oli viis! Seega pidi 4 inimest magama taga ja üks juhi kõrvalistmel poollamades. Asjad olid mahutatud kõik juhiistmele ja mõned asjad jätsime ka õue. Aga ära magasime! Ja see ei jäänud sugugi mitte meie ainsaks autos magatud ööks. Hommikul selgus, et kõige paremini magasin mina juhi kõrvalistmel ja Tarmps taga (sest väidetavalt laiutab ta kõige enam). Meil oli hommikul siiski hea meel, et me Tarmpsiga õue laste mänguväljakule kõrgema platvormi peale magama ei läinud – selgus et seal ja kõrvaloleva puki peal käisid kakaduud istumas ja karjumas ja neile pandud teri söömas. Loomaaias nägime oma silmaga, et kakaduud on jube lärmakad ja sõjakad linnud, poleks tahtnud nendega eriti seal maid jagama ja rinda pistma hakata.
Siinkohal jääb Reisi Raadio pajatus taas pooleli, et järgmisel korral seiklustega veelgi enam tänasele päevale lähemale jõuda.
Jällekuulmiseni!
Teie Reisi Raadio toimetus.
Pean kindlasti mainima, et meiega koos on linna peal vembutamas maailmakuulus illusionist, filmistaar, lembelaulja Paris Hilton.
Pean kindlasti mainima, et meiega koos on linna peal vembutamas maailmakuulus illusionist, filmistaar, lembelaulja Paris Hilton.
Ta on algusest peale selle koha peal töötanud. Töötunnid on pikad ja palk seetöttu päris kenake.
Kohe esimesest tööpäevast olen samas kohas olnud. Mida nädalad edasi, seda paremaks palk läheb, sest ube tuleb aina rohkem ja tööd ka. Töö ise on üksluine ja tähendab päevas kuni 11 tundi jalgadel olemist, aga önneks on palgapäevad kord nädalas. Meie farm on erinevalt Suu omas väike ning röhub rohkem kvaliteedile.
Ilmad olid nüüd juba nii mõnusad, et ka öösel oli väga soe. Öösel elas Airlie Beach vägagi – muusikat, jutuvada ja ka lärmis kostus kõigist söögikohtdest. Meie otsustasime, et enne, kui esimest palka pole teeninud, pubisse õlut jooma ei lähe.
Meile õpetati, et kui sinna õhtul pimedas end sisse seada ja hommikul varakult sealt minema minna, siis saab seal tasuta telkida. Mujals randadest ja parklatest ajab security sind südaööl ära. Meie ei saanud aga sellist luksust endale lubada, et pakime ennast kenasti magamisasendisse (mnis tähendas, et kohgu meie kraam oli juhiistmel) ja siis poole magamise pealt tullakse ja teatatakse, et sorry, nüüd peate mujale kolima. Paki siis asjad kokku, et sõita saaks ja siis jälle lahti, et magada saaks. Sõitsime showgroundile ja parkisime ennast ühe suure puu lähedusse. Hiljem taipasime, et targem oleks olnud end kuhugi lagedama koha peale parkida, sest selle puu otsas elas oma sadakond lindu, kes vahelduva eduga kõik öösel täiest kõrist röökisid. Ma pole enne vist veel maininud, et siinsed linnud ei laula, nagu Eestis. Siin nad häälitsevad, vilistavad, karjuvad, naeravad jas teevad kõike muud kummalist. Üks lindudest teeb näiteks täpselt hullunud ahvi häält. See-eest on nad aga vähga ilusad ja värvilised, kohe lust vaadata.
Pildil on Boweni yks kaunitest randadest, King's Beach.
ja yleni 6lised ja said selle radika sealt katte! Meie Katu ja Suuga seadsime ennast autovrakkide vahele lebo peale istuma ja hakkasime rists6nu lahendama. 6htuks oli asi niikaugel, et t66mees sai ise meie auto kallale tulla (s6brad ja ta ise ka v6tsid vaikse 6lle, sest oli ju reede 6htu!). Lisaks teistele aitas meie auto juures mingi suvaline noormees, kes ootas oma auto parandamist ja ka yks ratastoolis mees, kes soovitas, et v6iksime oma 6nnetu auto p6lema panna, siis saaks vahemalt kindlustusraha :)))) olime ise ka selle peale poolnaljaga m6elnud, aga tema m6tles seda paris t6siselt. ta ytles, et oli ise kunagi seda oma autoga teinud... abivalmis inimesed...hihiii. Seal saime auto niipalju korda, et saime edasi s6ita.
