We are on the road again!
Tervitused taas üle pika aja ReisiRaadio eetrist!
Kui nüüd ReisiRaadio toimetajad ennast vähegi rohkem kokku võtavad, peaks nüüdsest meie blogis märksa rohkem lugeda olema. Tõõ jätsime eelmisel esmaspäeval sinnapaika ning alustasime lõpuks puhkuse, elamuste otsimise ja Austraalia avastamisega.
Sõitsime Bowenist veel oma 550 km jagu põhjapoole. Kõigepealt pisut sisemaa poole ja siis taas ida-rannikule. Kui Boweni ümbrus on pruun ja kuivanud ja igav, siis siinpool on tõeline troopika. Kuumus, niiskus ja rohe-rohelised vihmametsad. Veel olid meie avastuste märksõnadeks kosed, jõed, kus lõpuks ka vesi sees on ning mitmesugused eriskummalised loomad ja linnud. Metsas kohtasime suurt ja jämedat sisalikku, kes vist meid umbes samapalju kartis kui meie teda. Igatahes näitas ta lahkelt meile oma helesinist keelt. Veel ristusid meie teed ~1,5 meetrise kollase-mustalaigulise nn vaibapüütoniga (Carpet Püthon), vaatasime tõtt puukänguruga, kes meenutab küll rohkem karu või ahvikest, kui ta puu otsas istub. Meie piknikule tahtis tulla suur Cassowarü, ehk inimesekõrgune lind, kes kehalt meenutab emu, kuid on mustade sulgedega, erksinise pea ja punase harjaga. Igal pool on hoiatused, et teda ei tohi toita ja et ta võib inimesi rünnata. ütleme nii, et see oli kiireim piknik, millel mina käinud olen. Cassowarü ilmus justkui eikusagilt meie selja taha ja me ei osanud kohe kuidagi nii suurt lindu oodata - mõtlesime, et küllap on ta nii kalkunisuurune elukas, aga võta näpust...
Ja loomulikult on eraldi elamused olnud Cairns'is, mis on Põhja-Austraalia üks suurem turismimagnet. Suu käis ära langevarjuhüppel. Tuli elusalt tagasi ja tõi video ka kaasa oma tandemhüppest. Videot vaadates tuli meile kõigile üllatusena, et tal nii palju nahka näo peal on - õhus laperdas see kohe hirmsat moodi.
Eile käisime üheskoos ilusa purjedega katamaraaniga Vaikse ookeani peal. Proovisime ära sukeldumise - ikka balloonidega ja puha. Käisime 1ä meetri sügavusel Vallrahu vaatamas. Aga ärevus oli kõigil suur ja ega väga palju seda kaunist värvilist korallrahu ja kalasid sukeldumise ajal polnud mahti vaadata. Kätlin, kes nii sügavale vee alla ei kippunud, oli meil videokaameraga vastas ja filmis meie esimesi muljeid. Päeva teisel poolel läksime aga kõik snorgeldama, mis ongi tegelikult parim viis korallrahu ja sealseid elukaid vaadata. See oli imeilus ja supertore!!!! Kohtasime seal suurt (pesukausist suurem veel) kilpkonna, siniseid ja punaseid meritähti, valget ja musta raikala, suurt merimadu, Nemo-kala ja lisaks kõiksuguseid värvilisi kalu. Veel saime kõdistada hiigelsuurt austrit (aja käed ette 0-kujuliselt - nii suur vähemalt), kes oma sametpehme suu selle peale klõpsti kinni pani. Ja koralle on nii palju erisuguseid: ajude moodi, taldriku sarnaseid, kapsa moodi ja helerohelisi, hirvesarvede sarnaseid jne jne. Haikala kahjuks sel korral ei näinud... Vot sellist snorgeldamist tahaks kohe hirmsasti veel teha, kuid Vallrahu ulatub vaid Austraalia idaranniku keskpaigani ning tont teab, kas me praeguse rännaku ajal enam koralle vaatama satume.
Täna algab meie reis lõuna suunas, mis peaks ühte vahepunkti saama 11. detsembril, kui Romm ja Kätlin alustavad reisi tagasi Eesti poole. Aga sinnani on veel hulk päevi ja hunnik elamusi, millest siin kirjutada.
Hei, sõbrad, pea püsti ja jällekuulmiseni!
Ikka teie ReisiRaadio
No comments:
Post a Comment