Sigvard olnud rannarahvale kohaselt kalamees ja seilanud traaleriga peamiselt Läänemerd, kuid sattus paar korda ka Atlandile. Viimane oli tema jaoks siiski liialt suur ja tähendas kaua kodust eemal olemist. Sestap püüdis ta ikka pigem kodumerd ja aastate möödudes hakkas aina rohkem merest võõranduma kuni lõpuks, kui üks sügistorm oli jälle kogu kaalikavaru keldris üleujutanud, pakkis oma seitse asja (patsiirtokk, naaritsanahast läkiläki, karupüksid, hülgenahast saapad, Beatles'ite esimene kauamängiv ja raamat "Polgu poeg") ja põgenes kaugele sisemaale. Sigvard oli kange mees ja rändas jalgsi, kuni suve lõpuks jõudis kohta, mille nimeks Süvahavva. Kodukohast lahkumine oli, hoolimata kõigest, Sigvardi hinge löönud sügava haava ja seega leidis ta selle piisavalt sümboolse olevat, et see koht omale elupaigaks valida.
Asustus oli hõre ja miskit tõhusat noorikut Sigvard omale ei leidnudki. Paar valda eemal elas küll üks lesknaine, kelle juures aegajalt käis sängiserval istumas ja meremehejutte vestmas, kuid viimasel talvel võtsid hundi ka selle naise ja sest peale ei viitsinud Sigvard enam preilidele keskenduda. Pigem rändas ta ümbruskonnas. Eriti meeldis talle Meenikunno raba. Mõneti vesine ja meenutas kodu, kuid samas rahulik ja tuuletu.
Kord, sügisõhtul, mis ei olnud sugugi Sigvardi lemmikaastaaeg, lennanud lahti tema taluuks ja sisse astunud üleni ligund mees, kes jäänud uksele hingeldama. Mõni hetk hiljem suutnud ta üle huulte ohata, et "Hüvää iltaa!". Sigvard mõistis soome keelt hästi.
Sigvardil oli kalatraaleril sõber. Sampo oli nimeks. Sarnaselt Sigvardile saatis ka tema oma ameti kiirelt kukele ja läinud kodumaale rebaseid küttima. Kui laplased, kuradid, olid Sampolt juba teist talve järjest kogu nahkade müügist saadud raha ära varastanud, sai Sampol "siiperi" ja läinud sepa juurde. 5 päeva kostnud vaid kolkimist ja sepikoja korsten huuganud. Kedagi sisse ei lastud. Siis aga Sampo väljus ja vankril oli suur kapp. Metallist. Suurte lukkude ja kangidega. Seal hakanud Sampo oma raha hoidma. Imegu laplased nüüd hülge käppa. Pikapeale hakanud teisedki oma raha Sampo kapis hoidma. Nüüd on Sampo juba teisteski riikides tuntud ja mitmed inimesed hoiavad oma raha Sampo kapis ehk pangas, nagu keegi teravmeelne külamees sellele nime pani.
Igatahes küsinud Sigvard sisseastujalt murelikult: "Onko kaikki kunnossa?" ("Kas kõik on korras"). Siseneja vastanud: "En ole! Kaikki on Meenikunnossa!!"
Peale mõningat selgitust saanud Sigvard aru, et kamp soomlasi jälle sohu eksinud. Rabanud siis seinalt vammuse ja süüdvestri, haaranud kapist taskulambi ning paarkend küünart köit, kadunud Sigvard koos soomlasega öhe.
Rappa eksinud inimesi oli Sigvard varemgi päästmas käinud. Kord läinud kohalik kõva samaka-pruulija Vapsiku Siim kaduma. Jäljed viinud otse rappa. Ühtepidi oli Siim üleküla tuntud joodik ja ei olnud inimest, kellele ta võlgu poleks olnud. Teisalt oskas Siim teha imelist tulijooki, mis krõbedatel talveõhtutel nii mõnegi pereisa tuju üleval hoidis. Ka ei olnud pereemadel väikse "terava" vastu midagi. Olid mehed rõõmsamad ja anti vähem kolki. Sigvardil andis pool päeva müttata enne kui Siimu kätte leidis. Oli teine end kõvera kase ümber kerra tõmmanud, jõmises romantilisi lembelaule, vandus kellegile Juliale igavest armastust ning porises, kui Sigvard teda tema kallimast eraldada püüdis. Selgus, et Siim katsetanud uut retsepti, kuid vedelik tulnud nii kange, et viinud ka Siimul mõistuse peast. Hiljem kasutati seda laari putukatõrjeks.
Sügisöö oli pime ja vihmane. Isegi Sigvardil oli tükk tegu, et õige rada kätte leida. Õnneks oli soomlasel olnud piisavalt oidu, et oma tuldud teed tähistada. 6 tunniga olid peaaegu kõik soomlased kokku kogutud. Sigvard oli ammu selgeks saanud ühe asja - soo ei eksita inimesi, inimesed eksitavad end ise. Sedakorda oli üks geenius-pekka matkaseltskonnale sookailu teed keeta otsustanud. Ei saanudki aru kas meelega või kogemata või puhtast lollusest. Eriti vahet ka ei ole. Igatahes olid "matkustajad" hakanud püüdma roosasid elevante ja hauganud laukast kõrsiku-pilviku maitselist jäätist. Kiitus jumalale, et keegi laukasse ei jäänud. Kaduma oli läinud vaid üks soomlane.
Nimeks oli tal Urho-Kalevi. Peale päevi soos ja metsades ekslemist jõudnud ta väga maalilisse ja kenasse kohta. Ehitas omale sauna ja tundnud end hästi. Urho-Kalevi sai kohalikega hästi läbi. Olnud ta ju kõva laulumees ning keegi teine ei voolinud niivõrd kauneid puulusikaid kui UK. Suvel voolis Urho-Kalevi omale uued suusad ja järgmisel talvel nägi kohalik rahvas teda pea igapäev nõlvadel tuiskamas. Kuulnud ka soomlased nii vingest kodumaa pojast ja kutsunud teise endale presidendiks. Peale seda käinud UK ikka ühtelugu oma saunas ja suustamas. Kord olnud ka palju ajakirjanikke kohal ja tehti sellest suur sündums. Urho-Kalevi ohanud kurvalt ja sõitnud tavapärase 50 km asemel vähem, sest olnud seltsis teisigi tähtsaid ninasid, kel jaksu vähem.
Sellised lood meenusid mütates Sigvardi kodukandist tema lemmikpaika. Kas vana Sigvard veel ka elus on, seda ei teagi. Peaks külarahvalt küsima...
--
Tarmo Tähepõld
Saunasõbra suusamatk Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et minu püha missioon orgkomitee poolt oli pääseda naistesauna. Abielumehena olla ma naiterahvastele täiesti ohutu, mis on mõistagi sulatõsi.
Nii asusingi suusarajale peas kummitamas Def Räädu räpiriim „mis värk on, ma küsin mis värk on, mitme naise rinnas peidab ennast silikon; mida näha pakutakse on vaid illusioon...” Ei, väga lõbus oli.
Esimene võimalus missiooni kompliitida oli laupäeva õhtul Mooste ööbimiskohas. Kuna matkapäev oli olnud üle keskmise väsitav, riided seljas märjavõitu ning kondid pisut külmunud, oli üldine saunahuvi suur. Võiks ju eeldada, et soolised erinevused sellel hetkel unustatakse ning toimub üleüldine sõbralik vennastumine, kuid võta näpust. Tegemist oli ju Sakala suusamatkaga ning Sakala on teadagi härrasmeeste organisatsioon. Daamid lasti kenasti sauna ning härrad jäid väheke “venitama”. Üks kohalik asotsiaalne härra venitas omakorda saunas nii, et naised oleks napilt ikkagi ühissauna saanud, kuid lõpuks lahenes kõik siiski sündsalt. Peagi olid naised puhtad ning spordilõhnalised mehed said shampoonilõhnalise sauna endale.
Lausa jumaliku ettenägelikkusega olid korraldajad programmi koostanud ka pühapäevaks. Peale imelist suusamatka oli broneeritud võimalus kosutust leida kuulsas Põlva SPA-s ;). Koorisime end kärmelt paljaks, õnnekombel olid taibukamatel ka ujukad kaasas ning siirdusime vil! Ahoga sooja sauna otsima. Peale väikest ekslemist leidsime sauna üles. Saun oli üpris mahukas ja kahe uksega. Ärevaks tegi asjaolu, et teise ukse tagant kostus naisterahvaste kilkeid ning keelepeksu. Vältimaks (eba)meeldivaid intsidente hõikasime ukse vahelt, et härrad on saunas, mispeale sumistamine hetkeks vaibus, kuid jätkus peagi endise hooga. Peagi hakkasid daamid sauna sisenema, põrkusid üllatunult ukselt tagasi ning naasesid peagi trikootatult. Seega meeleolukas ja siivas ühissaun siiski segastel asjaoludel toimus ning ülesanne sai täidetud. Nagu hiljem selgus oli olemas ka ahtake meeste saun, mille mõnusid samuti nautisime. Lisaks sulistasime soojas lastebasseinis, Mägile olid olemas ka lubatud 11-aastased poisid - elu oli nagu lill. Ma ütlen, et kõvad mehed on need Mooste omad, kes nii toreda matka organiseerisid! Aitäh imetoreda elamuse eest ning kohtumisteni tulevastel ettevõtmistel!
Tervitustega, Marko Laur (naiste-, napsu-, nalja-, sauna- ja spordimees)
Rõõt, sinu püha ülesanne ja missioon on ülestähendada matkapäeviku tarbeks haiku talvise Põlvamaa ülistuseks.
Sah-sah edasi,
lumisel teel sedasi.
Tass sooja teega.
On suusad jalas,
lumekrudin talla all -
metsa poole teel.
Rõõmus meel hinges,
männimets ümberringi
unistustega.
Lumesahinad
männimetsa rüpes nii
rahuloluga.
Lumised tunded,
rõõmsameelsed suuskajad
siin-seal raja peal.
Loodushelide
õnnejoovastustega
matkajate ootused.
Suusad ja kepid.
Sõit, söök, saun, naer, unenäod -
puhkuse mõnud.
1 comment:
mida ma otsin, aitah
Post a Comment