Vol. 9 - jõulud Austraalia moodi

Taaskord tervitus ReisiRaadio eetrist! Täna, 11. jaanuaril 2007 on Youngis (koht kus me Tarmoga hetkel pesitseme) tulemas 37-kraadine leitsak, homseks lubas kuni 38 kraadi (varjus loomulikult). Selline palavus tahab kell 9 hommikul juba mõistust võtta ning parem on suurem osa päevast toas püsida. Seda saabki ära kasutada selleks, et lõpuks ometi kirjutada meie jõuludest ja aastavahetusest ja ometi jõuda niikaugele, et rääkida, mis me Youngis teeme ja miks enamus meie piltidel lambad ja traktorid figureerivad.

No ei tulnud jõulutunnet peale!

Paistab, et selleks, et jõulude ajal õige tunne tekiks, peavad olema täidetud teatud tingimused:
* lumi ja miinuskraadid — paistab, et nende kahe olemasolu on viimasel ajal ka Eestis palju soovitud.
* jõuluvanad ja päkapikud — no kuule! sa ei saa ju jõuluvana tõsiselt võtta, kui ta käib ringi laadaplatsil, kus päike kõrvetab. Ja päkapikud on siin hoopis teistsugustes riietes — selline ameerikalik roheline kostüüm puna-valgete triibuliste põlvikutega. Olgugi, et me enda arvates olime head lapsed olnud, et suvatsenud meil ükski päkapik käia, ei punases ega rohelises kuues.
* 24h raadiost tulevad jõululaulud a la "Last Christmas I gave you my heart" — raadiot me siin väga palju ei kuulanud. Telekast vaatasime üht jõulukontserti, siis hakkas küll tunne juba pisut sisse tulema. Aga seda jätkus ka vaid saate ajaks.
* Piiramatu söömine — eks söödud sai vast rohkem küll, aga polnud seda päris õiget menüüd mandariinide, piparkookide, verivorstide ja Kalevi kommidega. Sedan'd küll, et päris ilma me eestipärasest toidust ei jäänud. Hiljem räägin.
* Ostuhullus — ausalt öelda ei teinud me sel aastal ühtegi jõulukinki... Kohe kuidagi ei kippunud ostukarusselli peale, sest kes teab, kas oleks sealt jälle maha saanud. Austraallased ise võtsid seda üsna tõsiselt ja sel aastal pakkus siinne "Stockmann" nimega MYER välja uue kingiostmise viisi: drive-trhu-shopping, mis tähendab, et sõidad autoga spetsiaalse putka juurde ja ei pea autost välja tulemagi ning saad osta sobivas vääringus Myeri kinkekaardi. Osturallist pääsemine oli kahtlemata üks selle aasta jõulude plusse.
* Kingitused — saime Tarmpsiga mõlemad sel aastal ühe kingi. Ikka ilusasti pakitud ja puha. Suured tänud Tiiule ja Innole!
* Ehitud kuusepuud — kas mänd on samaväärne jõulupuu kui kuusk? Eestlase jaoks vist mitte päris. Enamuses osas olid ehitud puud kunstmaterjalist, ka need, mis ehtisid linnaväljakuid. Puud ise olid ilusad ja kenasti ehitud ja siinses kliimas on see ka igati õigustatud. Puude säästmise osas on hea, kui need 20 miljonit austraalast kõik metsast puud tooma ei lähe. Bensiinijaamades müüdi väikseid männipuid, aga kui hea minek neil oli, seda ei oska arvata.

*Sydney kesklinna esindus"kuusk"

* Jõulukaardid — seda võtsime üsna tõsiselt ja hea on kuulda, et enamus meie kaartidest ka kohale on jõudnud. Ma loodan, et need, kes meilt sel aastal kaarti ei saanud, hirmuskoleväga ei kurvasta. Järgmisel aastal tulevad jõulud jälle ja siis saame oma viga parandada.
* KALLID PERELIIKMED, SUGULASED JA SõBRAD — neist tundsime kõige rohkem puudust! Jõuluajal tahaks kohe eriti nendega koos olla. Muul moel ma koduigatsust siiamaani tundnud pole, aga jõulude ajal nägin igal öösel unes sõpru, tuttavaid ja töökaaslasi — ja mitte ükshaaval vaid kohe hulganisti. Küllap mõtted käisid sel ajal ka rohkem koduradasid pidi...

Austraallastel on pisut teistsugused nimetused jõuluaegsetele päevadele.
24. detsember on Christmas Eve, kuid see pole siin nii oluline, nagu Eestis. On tavaline täispikk tööpäev.
Tähtsam on 25. detsember, sest siis on Christmas Day. Sel päeval on enamus ärisid kinni ja kella 11-13 ajal on tänavad inimestest tühjad (v.a turistid jms), sest sel ajal söövad kõik peredega jõululõunat. Siis antakse üle ka kingitused, aga lahti neid ei tehta. Peale jõululõunat oma perega lähevad mõned külla sõpradele-sugulastele. Jõuluks süüakse siin enamasti kalkunit, sinki, puuviljakooki ja üldse palju puuvilju (kindlasti mangosid).
26. detsember on Boxing Day. Mind ajas esialgu see segadusse. Ma mõtlesin pikalt, et Austraalias on üks eraldi päev, kus toimub miskit poksimisega seoses. Mind lihtsameelset! Boxing = kingikarpide avamine (vist... kuid kõlab üsna loogiliselt). Sel päeval käiakse samuti palju külas.

Aga mis veel erilist vürtsi 26. detsembrile annab, on... BARGAINS!!! ...ehk maakeeli ALLAHINDLUSED!!! Uskumatu, milline möll siis linnas käib. Umbes nagu Stockmanni kollased päevad (või mis iganes nende nimi on — igatahes see aeg, kui pool Tallinna on suurte vetsupaberipakkidega ringikõndivaid inimesi täis.) Süsteem on siin selline, et kuni jõuludeni müüakse kõike tavahinnaga või siis sümboolse allahindlusega, aga 26. detsembrist lastakse hinnad "kolksti!" kõvasti alla. 50-70% on tavaline, varem olid mingid kaubad hinnatud alla lausa 90% aga see keelati seadusega ära kui inimeste petmine. Siin elades peaks oma peres süsteemi nii tegema, et kinke tehakse alles aastavahetuseks.
Tarmo oli see julge, kes läks sel päeval Myerisse, et meile soodsama hinnaga fotokat vaadata. Myer asub vähemalt viiel korrusel ja esimesel korrusel oli olnud selline rahvamass, et vaevu pääses liikuma. Inimesed olid nagu näljahädalised ühe leiva kallal — korralikud riided olid loobitud mööda laudu ja maad laiali ja naised rebisid käekotte justkui sõltuks nende elu sellest. Kui Stockmanni tuuakse allahindluseks mingi kehv kaup, siis siin hinnatakse alla ikka tavakaup, mille peale ka muidu normaalsetel inimestel juhe kokku jookseb. Uskumatu ikka, kuidas inimesed võivad sellistel puhkudel lausa pööraseks minna. Reet rääkis meile uuringust, kus küsitleti sellisel shopingul käinud inimesi ja uuriti, et mida nad osta tahtsid ja mis nad lõpuks vajalikku ära ostsid. Inimesed ei osanud vastata, et mida vajalikku nad ostsid, küll aga teadsid nad täpselt kui palju raha nad olid kokku hoidnud.
...Fotokat Tarmps tol korral ära ei ostnud. Ootasime, kuni rahvas pisut rahuneb ja läksime mõned päevad hiljem, kui oli märksa rahulikum.

Lühiülevaade ReisiRaadio jõuludest

Kui aga rääkida meie jõuludest, siis olid need omamoodi päris korralikud. 24. detsembril käisime Eesti jumalateenistusel, mis toimus Sydney Läti kirikus. Jumalateenistus oli selline nagu Eestis ikka. Tore oli näha, et rahvast oli päris hulga, vast ligi 80 inimest. Ja nendest juba päris suur hulk olid meile tuttavad — Reeda juurest, ENÜSi vilistlased ja Korp!Sakala vilistlased. Tänaseks tunneme juba veelgi enam Sydney eestlasi. Jumalateenistus oli eesti keeles, Syndey Eesti koguduse õpetaja Allan Taruste on Tartust ja kuuldavasti olnud siin juba 7-8 aastat.

Sel ajal, kui kirikus olime, sadas väljas vihma ja müristas. Ühel korral lõi välk sellise kärgatusega kohe kiriku kõrvale, et kõik võpatasid. Teadagi, — eestlased lätlaste kirikus — ega sellest saagi head nahka tulla! Aga täitsa tore oli — siis oli küll juba jõulutunnet, kui Püha ööd laulsime. Mulle meeldis see, kuidas Väino oma naisevennale häid jõule soovis (mõlemad Eesti juurtega ja oskavad eesti keelt, aga muidu räägivad omavahel inglise keelt): "Häid pühi, mate!"

24nda õhtul me midagi väga erilist süüa ei teinud, kala sõime vist. Aga tore oli koju helistada. Meil on selline komme, et kui koju helistama lähme (telefoniputkast tänaval), siis võtame kaasa õhukese madratsi istumise alla ja miskit head näksida või juua. Kodustega räägime ikka ligi tund aega korraga (seega kokku ligi kaks tundi kahe pere peale) ja seame ennast putkasse mõnusalt sisse. Jõuluõhtul võtsime kumbki ühe hea tumeda jõuluõlle. Nii õdus oli — justkui oleks omadega pubis istunud ja rääkinud.

25nda hommikul kella 10ks olime kutsutud Sulevi juurde. Tema praegune kodu asub uuest majast paarsada meetrit eemal paralleeltänaval. Seal tervitati meid vahuveiniga, lisaks Sulevi perele (tema abikaasa Barbara on austraallanna ja neil on neli last) oli tulnud ka Sulevi isa Raivo, kes on samuti Sakala vilistlane. Seal pakuti meile juba täitsa eestipärast jõulusööki — musta leiba, heeringat, hapukapsast ja piparkooke. Mul võttis esialgu nõks aega, et aru saada, mida perenaine ütles, kui ta küsis: "Would you like some kapsas?". (Lahe on kuulda, et erinevates Austraalia-eestlaste peredes, kus emakeelena räägitakse ingliskeelt, ütlevad lapsed isale "Isa" ja vanaisale "Vanaisa" või siis kutsuvad vanaema "Memme'ks". Või kui naine meest keset ingliskeelset juttu "tibuks" kutsub.) Sulevi juures saime teada, et Sydney teatud poodidest saab osta kaht sorti musta leiba — "Estonian black bread" ja "Estonian sweet and sour black bread". Seda teeb nüüd üks itaalia pagar vana Eesti retsepti järgi. Päris uhke, mis? Varem vandusime tulist kurja, et poes on "Latvian liverpate" ja Riia sprotid, aga kus must leib on?

26ndal ehk "poksimise päeval" läksime koos ülejäänud miljoni inimesega Sydney lahe ookeanipoolsesse tippu, kust pidi hea vaade olema algavale jahtide võidusõidu stardile. Igal aastal algab Sydneyst jahtide sõit, mis lõpeb Tasmaanias, Hobartis (Saar, mis asub Austraalia all, kagunurgas). Liiklus populaarsetesse vaatekohtadesse oli meeletu, tundus, et kogu linn läheb sinna kokku. Kuna neemetipud on kõrgemad, siis näeb hästi kaugele. Lisaks sajakonnale võistlusest osavõtvale jahile oli laht täis sadu suuremaid ja väiksemaid aluseid (suurtest mootorpaatidest kuni ühe-mehe-kajakkideni välja), mis tahtsid esimese otsa jahtidega kaasa sõita ja neile sealt kaasa elada. Muide, igal endast lugupidaval austraallasel, kel vähegi rahakott lubaba, on oma paat. Telekanalid tahtsid samuti oma osa saada ja selleks lendas ringi kümmekond helikopterit justkui uudishimulikud herilased. Hiljem kuulsime uudistest, et sel aastal oli ookean väga tormine ja karm olnud, nii et juba paari päeva pärast oli ühe jahi mast murdunud ja sealne meeskond tuli helikopteriga evakueerida ja teinegi jaht oli sunnitud katkestama. Lõpptulemustest polegi kuulnud, et palju neid siis Hobartisse kohale jõudis.
Peale jahisõidu algust läksin külla ENÜSi vilistlasele Tiiu Salasoole. Jõudsin sinna küll väikse hilinemisega, kuid saabusin parasjagu, et maitsta veel head ja paremat, mida lauale pandud oli. Lisaks varem maitstud "Eesti toitudele" oli seal rosoljet ja angerjat ja kohupiimakooki. Seal oli koos väga rahvusvaheline seltskond, kuid kelle juured kõik jooksid Eestisse. Kes Austraaliast, kes Kanadast, kes Uus-Meremaalt, kes Eestist.

Paar päeva enne aastavahetust kolisime Balmainist Reeda juurde, et siis uuel aastal sealt edasi liikuda. Reeda pool söödud sealiha ja verivorstid pohlamoosiga panid meie eestipärastele Austraalia jõuludele väärika punkti.

ReisiRaadio vol. 8

ReisiRaadio vol. 8

Tervitus kõigile usinatele ReisiRaadio lugejatele ning head saabunud 2007. aastat!

Viimastest eetrisse antud uudistest on taas omajagu aega mööda läinud ning ReisiRaadio seltskonna teed päris mitmes eri suunas viinud. Romm ja Kätu on juba kuu aega Eestis olnud ja seal usinasti tööd teinud ning Suu reisimarsruut läks ca nädala eest minu ja Tarmpsi omast kaugemale lõunasse. Sinnamaani pole me aga oma reisipajatustes veel jõudnud.

Nagu eelmisel korral Tarmo mainis, jäime peale Rommi-Kätu lennujaama toomist Sydneysse. Mõtlesime, et ootame aastavahetuse ära ja püüame enne seda veel Sydneys tööd leida.

Kuni Rommi-Kätu minekuni elasime kolm päeva taas Reeda juures, seejärel pidi Reet maale tütre juurde sõitma ning meie Tarmpsi ja Suuga otsustasime esialgu mõnda backpackerite hosteli elama minna. Võtsime oma Lonely Planeti lahti, leidsime ühe koha, mis paistis sobilik olevat, broneerisime sinna endale kohad ja suundusime autoga sinna. Tuli välja, et tegejmist on kesklinnast kiviviske kaugusel oleva linnaosaga Kings Cross ning Victoria Road on täis erinevaid hosteleid. Otsustasime, et vaatame enne ringi, kui oma broneeritud kohta läheme. Leidsimegi ühe teise hosteli parema ja soodsama olevat ja algul plaanitud kohta oma nägu ei näidanudki. Tuli välja, et hostelit pidas vanem abielupaar — mees rootslane ja naine prantslanna. Oma Rootsi päritolu kasutas mees kenasti ära. Hosteli fassaadil rippus pleekinud Rootsi lipp, mis päris osavalt pidavat Rootsi backpackereid ligi meelitama. Maja ise oli kitsas ja kõrge. Meie tuba oli üsna tilluke, kuid seal oli sees kaheinimese voodi ja nari ning tuba oli läbi maja. Üks Hollandi paar rääkis, et nende tuba on nii väike, et uks käis lahti vaid nii palju, et üks inimene külg ees sisse mahtus. Nii pidi esimene ees minema, voodit nihutama, et teine koos kottidega ka sisse mahuks. See selleks. Sydney hostelite müüginipiks on reklaam, et antakse ka tasuta hommikusööki. Kõlab hästi. Tegelikult näeb see välja nii, et hostelis on üks tuba, mis on ehitatud köögiks-telekatoaks (suurusega 2x5 meetrit), kus on hommikul räpasele lauale pandud valmis piim, Kellogsid, röstsai, või, shokolaadikreem ja ammuilma maitse kaotanud lahustuv kohv. Mõte iseenesest tänuväärne ja eks saab kõhu ka täis, aga kuna kõik on "self serve", siis keegi ei vaevu enda järelt koristama. Meenus meie esimene hommikusöök Boweni Backpackersis, kus meid söögilaual rõõmsalt tervitasid suitsukonid ja kellegi must sokk.

Kui me olime end sisse kolinud, siis pidime oma auto lähedal asuvasse parklasse viima. Auto ööbimise eest pidime sama palju maksma, kui meie endi eest — $20 maksis 24h. Meie maksime $65 kolme peale öö eest. Selgus, et seesama Kings Crossi parkla ongi too kurikuulus koht, kuhu backpackerid tulevad oma autosid müüma. Süsteem on selline, et maksad koha eest, kuhu saad oma sõiduriista vaatamiseks välja panna. Ise istud siis päev otsa selle juures ja muudkui müüd. Käisime sel parkla korrusel (tegemist on parkimismajaga) ka autosid vaatamas. Tol hetkel oli müügis vast 8-10 autot, enamuses minibussid ja dzhiibid. Minibusside osas olime arusaadaval põhjusel pisut umbusklikud ja igasugused dzhiibid on üsna kallid. Rahvas oli oma väiksed lauad üles pannud ja istusid ja ootasid ostjaid. Ei oskagi arvata, kas tookord juulis oleks meie autoost sellest parklast paremini õnnestunud. Tont teab.

õhtupoole oli meil aga oma naabruskonnas ringi vaadates avastada veel mõndagi. Tuli välja, et meie hostelite-tänavaga paralleelselt jookseb n.ö punaste laternate tänav. Käisime seal tiiru uudistamas. Päris huvitav kooslus paistis seal. Olid mõned pubid ja poed, kuid üle ühe vilgutasid vallatult tuledega striptiisibaarid. Iga stripibaari ees passis ülikonnas "gorilla", kelle ülesandeks oli möödakõndijaid sisse kutsuda. Siin ja seal oli end öötööle seadnud ka mõni lahke naisterahvas. Paistis, et stripibaaride gorillad hoidsid solidaarsusest ka nendel tublidel tööhimulistel naistel silma peal, mis iseenesest on neist ju kena. Lisaks ukerdas sellel tänaval ringi üks pulstunud aborigeen, kes raha ja suitsu küsis ning ühe valgustatud ukse ette sättis end mõnusasti pikali vanem meesterahvas, kel oli kaasas terve hunnik raamatuid. Nägime kahel õhtul järjest teda seal ja tegime järelduse, et seal on tema tavapärane koht, kus ta lugemas ja magamas käib. Arutlesime selle üle, et miks politsei teda sealt ära ei aja, kuid ega me seda välja mõelnudki. Lisaks kõigile neile värvikatele tegelastele oli siin aga mitmeid täiesti tavalisi kohvikuid ja baare, kus rahvast oli hulganisti.

Meie enda tänavalt leidsime aga väga stiilse baari — kujundus oli moodne ja tagasihoidlik, muusika hea, valgustus parasjagu hämar ning baarmenid väga vabad ja asjalikud. Istusime kolmekesi baarileti äärde, võtsime õlut ja olime igati rahul, et selline lahe koht meie tänaval asub. Mis aga stripibaaridesse puutub, siis kuulsime, et seal on süsteem nõnda, et sisenedes ostad pileti ja sees istud nagu kinosaalis. Alkoholi seal ei serveerita. Jep…ma kujutasin pisut teisiti ette.

Sydney

Kuna me Sydneysse jäime pidama päris pikaks ajaks (lõpuks sai kokku kolm nädalat), oli meil aega selle linnaga ka pikemalt ja laiemalt tutvust teha. Sydney ise on nii suur, et kesklinnast võid sõita nii põhja-, lõuna- kui ka läänesuunas 50 km ja ikka veel on Sydney. "Hüperlinn", nagu Tarmps seda nimetas. Teha on siin palju ja näha ka, aga suurlinnale omaselt on ta närviline, rahvarohke ja kallis. Mulle Sydney eriti ei meeldi, kuigi siin on väga ilusaid kohti, nagu botaanika aed ja ooperimaja ümbrus, Darling Harbour, Taronga loomaaed ning North ja South Head, mis on Sydney lahe viimased maaninad enne suurt ookeani. Sydney kesklinn on aga suures osas vallutatud asiaatide poolt — nemad peavad seal poode, sushibaare, oma juuksureid jne. Lisaks on kesklinnas ja nn Hiinalinnas näha tohutult palju pilusilmset rahvast. Hea nali oli ühe praktiliselt kesklinnas asuva kosmeetikapoe aknal asuv silt. Pakuti tööd (ma olin kohe huviline, sest niikuinii oli plaan siin tööd otsida). Uurisin silti lähemalt ning selgus, et töölesaamise tingimusteks on inglise, mandarini ja kantoniisi keele valdamine (ühesõnaga tuli lisaks inglise keelele osata kahte Hiina keelt). Njah… mul polnud sealt midagi otsida.

Sydney parimad shopingupaigad

Väga vahva koht oli aga Paddy's Market, mis on siinne vaste meie Kadaka turule. See on lahti neljapäevast pühapäevani ja siin on eraldi osa pudi-padile ja söögile (puuviljad-juurviljad, liha ja mereannid). Pudi-padi osa meid eriti ei huvitanud, sest praegu pole mõtet mingit kraami osta. Eks enne kojutulekut on hea sealt sõpradele-sugulastele Rolexeid ja Chaneli käekotte osta. Tegelikult oli päris vahva vaadata, kuidas kosmeetikaletis istus suur karvane tumedatverd meesterahvas. Oleks pidanud temalt minema hullepulka ostma ja siis nõu küsima. Päris huvitav oleks olnud, et kas ta ka oma kaupa tunneb ja soovitada oskab… Parukate lett oli päris huvitav. Valik oli lai ja üsna kvaliteetne. Kaks tüdrukut proovisid parasjagu ja neil tundusid uued soengud täitsa ehtsad. Edev, nagu ma olen, läksin ka proovima. Müüja pakkus kohe üht poolpikka punakat tukaga parukat. Ütleme nii, et kui Tarmps mind nägi, tuli talle naer peale. Ma meenutasin rohkem pika tukaga spanjelit. Palusin siis blondi parukat, et veel miskit põnevat proovida ja vanu häid aegu meenutada (sai ju kunagi ka blondina ringi silgatud). No tee või tina! Seksikast pikajuukselisest blondiinist oli asi kaugel… Tarmo pidi end ribadeks naerma. Jäigi see ost sinnapaika.

Mis meile seal turul aga eriti meeldis, oli toiduturg. Sealne möll oli meelierutav. Rahvas sagis lettide vahel ja tsurkadest müüjad karjusid üksteise võidu. Kõlas see nõnda: "Van dolar, van dolar, van dolaaaaar!!!!", ja sedasi kümnest kõrist korraga. Kõik pakkusid midagi "van dolari" eest. Kui ligi läksid, siis selgus, et ühe dollari eest tal ei pruukinudki midagi olla, aga miskit odavat ikka sai. Hinnad olid seal tõesti head — kui poes saad ühe mango $2,50 eest, siis Paddy's Marketil said terve kasti $2 eest. Eriti hea päev on pühapäev, sest siis on turg kolm päeva kinni ja neil on vaja kõigest liialt küpsest lahti saada. Meie lemmikuks osutus väike aborigeeninaine (Tarmps ütles, et see oli naine, mulle paistis, nagu oleks mees olnud), kes käis rahva seas ringi, karjus ja pakkus mangot maitsta. Jõulueelsel päeval kõlas tema hüüd nõnda: "Taste good mangos! Van dolar! Jingelbell-jingelbell! Good mangos here!"

Retk kuulsale Sydney kalaturule

Siikohal tuli mulle meelde, kuidas me veel enne Rommi-Kätu ärasõitu käisime Sydney paljuräägitud kalaturul.
Austraalia on kuulus oma mereandide rohkuse ja mitmekesisuse poolest. Tahtsime meiegi need siinsed hõrgutised ära proovida ja suundusime Sydney Fishmarketi poole. Tegemist on suure-suure sinise hoonega, mis asub Darling Harbouri lähedal. Siia tuuakse püügilaevadelt suurtes kogustes erinevad kalad ja muud meremolluskid, mis suuremas osas hommikul kl 5.30 algaval ja kl 6.00-ni kestval oksjonil ära müüakse. Üks osa jääb aga samasse majja, kus on palju erinevaid mereandide söögikohti. Üks osa neist valmistatakse kohapeal, nõnda, et neid saab sealsamas süüa, teine osa müüakse toorest peast maha.

Suundusime sinna, et endale üks mõnus lõunasöök osta ja siinsetel hõrkudel mereandidel hea maitsta lasta. Käisime ja valisime. Pooled asjad paistsid liiga õudsed, et neid proovida. Valisime Tarmpsiga endale välja ühe pooliku täidetud vähi, küpsetatud mõõkkala tüki ja kummalegi juustuga kaetud austri. Lisaks ostsime Suuga kolme peale kilo krevette. Romm ja Kätu võtsid fish'n'chips'i taldriku ja kaht sorti austreid, Suu võttis ainult austreid lisaks meie ühistele krevettidele. Hind oli olnud võrdlemisi soolane, kuid see oli meie ühine lõuna enne Rommi-Kätu lahkumist ja ikkagi seafood! Istusime pidulikult välja laua äärde ja hakkasime maitsma.

Ütleme nii, et küllap need mereannid olidki kõik väga hõrgud, aga meie maainimese maitsmismeelele üpris harjumatud. Mõõkkala oli muidu maitsev, aga väga vintske. Vähk oli maitse poolest hea, aga selle hinna eest oli liha liiga vähe (järelikult maksime kesta eest, aga seda ei taibanud ka pärast koju suveniiriks kaasa võtta). Krevetid olid liiga suured - mida suuremad nad on, seda täidlasema ja vintskema lihaga. Olime varem selliseid häid ja väikseid söönud, aga need olid ca 5 cm pikkused (ülejäänutega võrreldes siiski väiksed) ja nõudsid intensiivsemat nätsutamist. Meie juustuga kaetud auster oli üsna mittemidagiütlev. Sõime seda nagu mõni võtab kalamaksaõli - peaasi, et võimalikult vähe närida ja kiirelt alla neelata. Suu oli ostnud ka teistsuguse austri, millel olid väiksed peekonitükid peal. Aga ega need peekonitükid ka midagi ei päästnud. Suu nägi päris naljakas välja, kui ta seda vaest austrit näris ja koledaid nägusid tegi. Rommi ostetud kartulid olid küll märksa maalähedasem toit, kuid neid oli ohtralt õliga vürtsitatud. Sinna juurde kuuluv praekala oligi vast kõige parem ost, sest Romm vist ühe oma austri neelas kiirelt alla, aga teist pakkus meile ja sai eitava vastuse. Pisut päästis asja külm õlle ja Suu ostetud viinamarjad. Ülejäänu osas oli see lõuna sama hea kui sigade ette pärlite viskamine. Vaatasime ümberringi, kuidas asiaadid mõnust nohisedes oma limuskeid pistsid ja pärast näpud ka puhtaks limpsisid ning saime aru, et olime nende pärusmaale tükkinud.
Päris ausalt asi nii hull pole. Siin on väga-väga head kala, aga seda tuleb kaasa osta ja kodus küpsetada. Kord Bowenis küpsetasime barramundit ning muudkui sõime ja kiitsime. ääremärkusena veel niipalju, et enamus fish'n'chipsi kalast pidavad hai olema. Hailiha on odav ja üsna söödav, kuid peenema maitsemeelega kalasõbrad nimetavad haid prügikalaks.

Elu Balmaini linnaosas

Nagu varasemas sissekandes oleme maininud, sattusime peale kaht ööd Kings Crossis elama hoopis teise linnaossa - Balmaini.

Sel ajal, kui me veel Kings Crossi hostelis elasime, käisid Suu ja Tarmps Sydney sakalanustega õhtusöögil. Nad kohtusid vilistlaste Raivo ja Sulev Kalamäega, Allan Mullega ja Peeter Muttikuga. Päev pärast kohtumist helistas Sulev Kalamäe ja ütes, et kui meil on peavarju vaja, siis võime end tema uude renoveeritavasse majja sisse seada. Seal on olemas nii köök koos pliidi, külmkapi ja telekaga kui ka vannituba ja hulga ruumi, kus enda magamisasjad üles seada. Ühesõnaga kõik eluks vajalik oli olemas, pidime vaid arvestama, et päeval käib majas ja maja ümber ehitustöö. Loomulikult olime pakkumisega päri ja väga rõõmsad, sest öömajad Sydneys on väga kallid (eriti vastu aastavahetust) ja tööd meil ju polnud. See maja on 120 aastat vana, mis Austraalia kohta on ikka väga auväärne vanus. Linnaosa oli omal ajal olnud meremeeste ja kõige sinna juurde kuuluvaga üsna halva kuulsusega, kuid viimased paar-kolmkümmend aastat kõvasti arenenud ning nüüdseks väga perspektiivikas. Kinnisvaraarendajate "kommipood", ühesõnaga (seda enam, et kesklinnast 40-minutilise jalutuskäigu kaugusel, mis on samahea kui kiviga visata). Selles linnaosas asub ka praeguse Eesti aukonsuli kodu.

Seadsime end sisse maja esimesel korrusel asuvasse kaminaga tuppa, kus olemine oli küll askeetlik, aga samas üsna õdus. Päris põnev oli igal õhtul käia ülemistel korrustel vaatamas, mis sel päeval ehitusmehed teinud olid.

Ega see elu Sydneys päris meelakkumine ka pole…

Kuigi meil ses mõttes oli kõik hästi, et meil oli olemas tasuta elamine, kuid omamoodi raske oli meil sellegipoolest. Vat ei oska eestlane olla niisama, ilma töö või eesmärgipärase tegevuseta. Meil olid plaanid thetud kuni 11. detsembrini - sinnamaani, kuni Rommi ja Kätlini lennuki peale paneme. Mis aga edasi saab, oli jäänud plaanimata. Kerkis palju küsimusi: Kas otsida Sydneys tööd? Kas ikka jääda siia aastavahetuseks? Kust töö otsimist alustada? Kas üldse Sydneysse jääda? jne. Meie Tarmoga olime lubanud, et läheme uue aasta alguses kaheks nädalaks maale Reeda tütre ja tema mehe farmi "hoidma", seega pidime ka sellega arvestama. Tööd võisime otsida kolmeks nädalaks arvestusega, et siis oleme kaks nädalat Sydneyst ära. Suu väga maale ei kippunud, seega oli vaja lihtsalt tööd otsida. Kerge see aga polnud.

Võta näpust, kust peaks töö otsimist alustama. Sain Sydneys kokku kahe oma Boweni tuttavaga – sakslanna Marleniga ja jaapanlanna Rinaga. Nemad rääkisid sama juttu, et tööd on üsna keeruline leida. Sama kinnitas mulle seltsikaaslane Triin Pehk, kes praegu Sydney ülikoolis õpib ja siiatulles tööd otsis. Üheks variandiks on ühest poest, kohvikust, restoranist teise käia, oma CV-d anda ja tööd küsida, teine variant on minna tööbüroodesse (õigemini on need recruitment office'id) või siis ajalehest-kuulutustest otsida. Variante ju iseenesest on, aga meid kõiki oli justkui mingi tegutsemisvõimetus halvanud. Selle "halvatuse" põhjuseks oli kindlasti ka see, et meil pisut raha oli ja otseselt ellujäämise jaoks tööd teha polnud vaja. Aga seda küll kellelegi ei soovitaks, et päris ilma rahata Sydneys tööd otsima hakata. Võib vedada ja kiirelt minna, aga võib ka nii minna, et enne töö saamist pead võlavanglasse minema, sest elu siin on tõesti kallis (transport, öömaja, söök jne, pealegi pead ju interneti ja telefonikõnede eest pidevalt maksma, kui tööd otsid).

Saatsime mõned CV-d meilitsi laiali. Naljakas on, et kui sa tahad tööle minna nt autopesijana, siis pead neile saatma oma elulookirjelduse. No mida kuradit nad seal peale hakkavad teadmisega mu haridusteest?!? Aga jah, selleks et sind üldse intervjuule kutsutaks, pead CV saatma. Nõnda siis helistati meile Tarmoga tagasi ühest autopesu firmast ja mulle lisaks veel ühest recruitment büroost. Suu oli otsustanud, et ta enne jõule ei taha tööotsimisega väga intensiivselt tegutseda.

Tarmole oli helistatud autopesu firmast tagasi esimesena ning ta oli kokku leppinud intervjuu aja. Rõõm oli juba selle üle, et oli kusagilt peale hakata ja miski tööots oli paistmas. Mulle helistati samast firmast tund aega hiljem ja ma olin juba julgem ja küsisin siis töötasu ja -aja kohta. öeldi, et pesula töötab seitse päeva nädalas kella 7.00-19.00. Tööd tee nii palju kui tahad ja palk on $9 tunnis. ???…üheksa dollarit? Ma küsisin siis, et kas see on bruto- või netopalk. Mulle vastati sisuliselt, et see on ümbrikupalk. Seega isegi mingeid makse ei maksa, mida oleks lootust pärast tagasi saada. Kuigi meil oli tööd väga soov saada, tundus see palk naeruväärselt väike — kujuta ette, sa rabad 12 tundi päevas ja saad selle eest $108, nädalas teeb kuuepäevase töö puhul $642. Kui sul on tasuta elamine, siis veel, aga see koht asus kesklinnast üsna kaugel, mis tähendab, et enamus palgast oleks läinud transpordile, söögile ja tavalisel puhul ka öömajale. Ühesõnaga sul on võimalus töötada selleks, et saaksid öelda, et elad maailmalinnas Sydneys, aga kõrvale panna pole midagi, hea kui ots-otsaga kokku tuled. Küllap meid oli Boweni palk ka pisut ära hellitanud, saime seal ju $13,50 tunnis kätte, pluss maksime makse, mille hiljem tagasi saab. Teiseks polnud meie unistus Sydneys elada — tahtsime hoopis edasisteks reisideks raha koguda ja elamise pealt kokku hoida. Siin on see aga nimetatud palga eest pea võimatu.
Jõudsime järeldusele, et pikalt seda autopesutööd ei teeks, aga eesolevateks kolmeks nädalaks otsustas Tarmps seda siiski katsetada ja intervjuule minna. Mina sellest loobusin, sest mul oli juba sama päeva lõunaks kokku lepitud intervjuu teises tööbüroos.

Kas Tarmo läheb autosid pesema?

Esmaspäeval võtsime siis oma seltskonna kokku, istusime autosse ja läksime kõigepealt Tarmpsi töövestlusele. Jätsime auto paar kvartalit eemale, kus olime kindlad, et parkida saame ja läksime jala edasi. Nägime autopesulat juba eemalt. Päris naljakas paistis, sest seal sibas ringi oma 10 punases T-särgis poissi, kes paistsid üsna kohmakad ja abitud olevad. Lisaks oli valges T-särgis supervisor ehk tööde ülevaataja. Ja seal nad siis olid, kuue poisiga ühe auto ümber. Meie vaatasime eemalt ja imestasime, et mida on kuuel poisil ühe auto ümber teha. Tarmpsi samm aeglustus märgatavalt… Me ütlesime, et jääme Suuga lähedal asuvasse bussipeatusesse teda ootama, mingu ja vaadaku, kuidas on. Tarmo läks lähemale ja meil tuli tahes-tahtmata naer peale. Kujutasime ette, kuidas Tarmps seal punases särgis ringi askeldab. Natukese aja pärast tuli Tarmps tagasi, ta oli natuke seda kõrvalt vaadanud ja tuli tagasi. Ütles, et ikka kahtlane värk, kõik on seal nagu peata kanad. Hiljem selgus, et pesula oli avatud esimest päeva. Tarmo mõtles veidi ja otsustas, et läheb käib siiski ära, tükki see küljest ei võta ja ega ju minema pea, kui ei meeldi. Meie Suuga kõlgutasime bussipeatuses jalgu, vaatasime punastes särkides usinaid poisse ja ootasime.

Väga kaua Tarmps ära polnudki. Tuli tagasi ja muheles endamisi. Tagasiteel auto juurde rääkis ta, mis siis toimunud oli. Firma oli uus ja kuulus itaallastele. Uuriti ikka, et kas autosid on pesnud varem ja kas load on ja kui vana jne. Lubati samal päeval veel tagasi helistada, et kas tööle võetakse, ja kui võetakse, siis alustagu kasvõi homnepäev. Ütleme nii, et me nende kõnet ei saanud — kas oli probleem selles, et mina oma töövestluse ajaks telefoni välja lülitasin või hoopiski Tarmpsi sobimatus vastutavale kohale. Väga kurb Tarmps polnudki, ütles, et küllap kunagi ka tema võimalus autopesijana tuleb.

Tõttöelda võis neile Tarmpsist ka vale mulje jääda, sest kui ta intervjuu ruumi sisse astus ja end tutvustas (mis võis kõlada umbes "Hi, I'm Tarmõu Needõu"), küsis intervjueerija üllatunult: "What? Terminator?".

Kas Riast saab trükikodade mustertööline?

Minu töövestlusega oli asi palju igavam. Tegu oli kontoriga, kes värbab hulga inimesi ja saadab neid laiali erinevatesse Sydney firmadesse (enamuses osas trükikodadesse). Kui vaja, oled iga päev erinevas kohas. Kuulsin ülejäänud kahelt noorelt, kes samuti intervjuule tulid, et töö peaks olema lihtne ja päris hästi tasustatud. Lepingud tehakse ametlikult. Ainult et tööandjaks saab olema see tööbüroo — kogu paberimajandus ja palk käib läbi nende. Intervjuu oli lihtne ja kiire, Sasha (meile ta end perekonnanimega ei tutvustanud ja ta oli terve kohtumise aja väga vahetu justkui vana tuttav) andis meile vajalikud paberid ja iga kord kui me ei teadnud, mida kirjutada, ütles: "That's not that important, just write something!". Siis pidime veel vaatama videot tööohutusest ja seda vaadates mõnedele küsimustele vastama, et nad näeks, et me ikka aru saime, mis meile filmis räägiti. Olime kolmekesi (mina, Uus-Meremaa tüdruk ja Bangladeshi poiss) tillukeses toas nina vastu teleriekraani ja vaatasime tähelepanelikult. Veidi spikerdasime üksteiselt ka. Küsimused olid a la "Millega saad end päikesekõrvetuse eest kaitsta?" — siin pidid ise vastused kirjutama, või siis "Kuidas pead redelil ronima, et see ohutu oleks?" — sellise küsimuse puhul olid ka valikvastused. Ütleme nii, et eksamist läbikukkumise ohtu polnud. Filmi vaadates aga jäi selline mulje, et meid saadetakse tööle kas väga suurtele masinatele, maa alla torudesse või siis sellistesse kohtadesse, kus on hea võimalus endal käsi otsast lõigata.

Austraalias pannakse praegu väga suurt rõhku sellele, et tagada ohutu töö igal elualal töötavale inimesele (ja tagada firmadele kindlustunne, et nad on oma töölisi hoiatanud ja kui midagi juhtub, siis firmat kohtusse ei saaks kaevata). Selle jaoks on spetsiaalsed kursused kohustuslikud nt ehitustöölistele (kursuse tegid Tarmps ja Romm läbi Bowenis enne oma tööd ehitusel — bluecard, mille nad said, kehtib küll vaid Queenslandi osariigis). Telekas on pidevalt valitsuse poolt rahastatud reklaamid ning igal pool on ranged nõuded, mida peab täitma, nt terasninadega jalanõud ehitusel, kinnised jalanõud pakkimisruumides jne.
Kas see just tööohutuse alla läheb, aga isegi need, kes serveerivad/müüvad alkoholi, peavad vastava kursuse läbi tegema (küllap nende eksamil on küsimus, et: "Kui mitu drinki on ühele kliendile piisav?" Ja õige vastus oleks, et "Oleneb kliendi rahvusest.").

Vot siis. Tööle mina ka ei läinud. Algul unustasin Sashale edastada mõned olulised paberid ja siis olid juba jõulud ja õige pea tuli sõita Youngi lambakarja. Saime kumbki Tarmpsiga kogemuse võrra rikkamaks, aga ega sellest muud tulu tõusnud. Kaks ja pool päeva töötasime Tarmoga hoopis toredate Austraalia eestlaste õuel, kus me vana garaazhi telliskiviseinu lõhkusime ja kive vanast lubjamördist puhastasime. Nendest pidi kerkima uus garaazh. Nii tore oli kohe jälle üle pika aja asjalik olla ja hommikul tööle minna.

Siit tarkusetera: inimesi tuleb targu tööst eemal hoida, et nad kohe nõuaks ja anuks, et neile ometi tööd antaks!