ReisiRaadio vol. 3

Saabumine Proserpine’i

Hommikul vara alustasime oma teeäärsest ööbimispaigast reisi Proserpine poole, kus pidi mind ja Kätlinit ootama töö ja raha ja õnn ja kes teab mis veel. Igatahes olid meie lootused suured, sest autode ostmisele oli liigagi palju raha läinud. Teele asusime hommikul vara, vast nii 6 paiku, sest sõita oli veel 600 km ning Paul, kes meid tööle ootas, palus tulla pärastlõunaks. Kuna me magasime kõik viiekesi oma armsas mitte just hiigelruumikas Ford Falconis, siis kõigil peale minu olid kondid kanged. Mina olin see õnnelik, kes sai magada pooleldi lamades auto esiistmel.

Igatahes oli hommikune jahedus meeldiv ning seekord asus autorooli Tarmo. Siiani oli seda ametit pidanud Romm. Olime jõudnud oma 100 km sõita, kui teel seisis terve rida autosid. Pidasime samuti kinni ning Romm ja Suu läksid ettepoole operatiivinfot hankima. Kui nad mõne aja pärast tagasi tulid, selgus, et eespool on tohutult suur rekka (siin on nad juba autorongi mõõdus, st igat pidi pikemad ja laiemad kui need, mida Eestis nägema oleme harjunud. Pimedas sõites näevad paljud siinsetest rekkadest välja nagu jõuluvana autod coca-cola reklaamidest – st väga uhkelt valgustatud). Paistis, et rekkajuht oli varahommikul rooli taha kas magama jäänud või kuidagi muud moodi auto üle kontrolli kaotanud, kõige pealt vastassuunavööndisse ja sealt teepeenrale kaldunud ning siis äkki tagasi keeranud, nii et auto külglibisemisse sattus ja veljega hulga asfalti üles kündis. (Minu kirjeldust lugedes võiks ju arvata, et ma autoduses olen kõva käsi, kas pole?) Meie ja kõik teised autod pidid siis ootama, kuni politsei välja uurib, mis lasti rekka vedas. Kui mõne aja pärast sealt mööda sõitsime, oli näha, et politsei oli rekka kasti lihtsalt katki lõiganud. Selgus, et seal oli sulaselge olmeprügi, silma jäi näiteks vana vann, mis oli kastiaugust välja pudenenud. Suu oli enne eht-eestlasliku teadmistepagasiga juba politsei eralduslindist mööda marssinud ja lähemale läinud, mille peale üks teine pealtvaataja talle eht-aussie’liku seaduskuulekusega mainis, et ega tegelikult sellest lindist kaugemale minna ei tohi.

Sõitsime veel pisut edasi ja tegime hommikusöögi peatuse järgmises bensiinijaamas. Kuna aga tolle õnnetu rekka pärast oli tekkinud terve hulk autosid, mis ühel ajal samasse suunda liikusid (sh ka üks turismibuss), siis oli selle bensiinijaama parkla autodest ummistunud. Mina vaatasin, et kiirelt enne turismibussi prouasid vetsu jõuaks, mis oli väga õige liigutus, sest pärast lookles mitmekümne pealine saba naiste WC ukse taga. Väljas einestades ei juhtunud muud huvitavat kui et nägime teiselpool teed üht hiigelsuurt känguru puude vahel hüppamas.

Miks me Proserpine’ist Airlie Beachi läksime

Arvestasime, et Proserpine’i jõuame parasjagu õigel ajal. Helistasime Paulile paarkümmend kilomeetrit enne, et siin me nüüd siis oleme. …Paulil polnud meile aga miskit rõõmustavat teatada. Nimelt polnud tomatid ikka veel piisavalt valmis ja tööd ikka veel polnud. Soovitas, et me paari päeva pärast helistaks, vast siis on juba tomatihooaeg alanud ja tööd roppu moodi. Soovitas, et sõitke aga seniks Airlie Beachile, mis on hirmus popp kuurort. Proserpine unist linnakest vaadates ei osanud me Airlie Beachist midagi oodata, kuid sinna jõudes olime meeldivalt üllatunud. Kuna me enne olime läbi helistanud mitmed karavanipargid, siis teadsime, et kusagil vaba kohta pole ning parim variant on ikka autos magada. Airlie Beach asub tillukesel ookeanist ümbritsetud poolsaarel ning koosneb täpselt ühest peatänavast ning sellega ristuvatest väikestest kõrvaltänavatest. Linn ise on aga hoopis teise hingamisega kui ülejäänud linnad, mida siiani külastanud olime. Siin oli näha palju backpackereid, pubisid ja melu. Vaatasime kogu poolsaare üle, sõitsime autoga ka üles mäkke, kust avanes imeilus vaade sini-sinisele ookeanile ja seal triivivatele valgetele purjekatele. Vot see oli alles kuurortlinn! Mäe peal olid uhked villad ja puha, aga sellist kohta, kus me oma Villa-Ford-Falconi üles seada oleks saanud, seal me ei näinud. Läksime tagasi linnakesse ja parkisime end kohe peatänava äärde, kesklinna parklasse, vaatega ookeanile. Paistis, et selles parklas oli veel nii mõnigi neljarattaline villa, kus küll märksa tagasihoidlikum seltskond sees elas (tagasihoidlikum just oma arvukuse poolest). Aga muidu näeb sii väga palju sellised minibusse ringi sõitmas, nagu meie oma oli, ainult selle vahega, et need on täis joonistatud ja kirjutatud nagu ehtsad hipibussid. Linnast leidsime eest lisaks paljudele pubidele ka internetikohvikud ja toreda laguuni. Laguun oli superarmas suvituskoht, kuhu olid ehitatud mitmed erinevad basseinid (alates lastebasseinist, kus oli väga madal vesi, kuni korralöiku 50-meetrise ujumisrajaga basseinini). Vesi oli seal tiba jahedavõitu, nii et meist oli Tarmps ainus, kes seal värskendava supluse ette võttis. Me teised vedelesime mõnusalt seal ääres imepehme muru peal. Suu kasutas võimalust ja uinus kohe päris korralikult, set autos krimpsus-asendis magatud ööd olid oma jälje jätnud. Veel olid laguuni ääres korralikud väligrillid, kus ka meie paar korda õhtusööki tegime. Ilmad olid nüüd juba nii mõnusad, et ka öösel oli väga soe. Öösel elas Airlie Beach vägagi – muusikat, jutuvada ja ka lärmis kostus kõigist söögikohtdest. Meie otsustasime, et enne, kui esimest palka pole teeninud, pubisse õlut jooma ei lähe.

Kokku olime Airlie Beachil vist kolm ööd. Kohe esimesel õhtul oli selline tore vahejuhtum, et Suu otsustas proovida, kas ta oma Eesti pangakaardiga siit raha välja võtta saab. Sai küll. Aga talle sattus kuidagi eriti lahke pangaautomaat, mis 70$ asemel talle 75$ viskas. No ja Suud on ju õpetatud, et kui pakutakse, siis on viisakas vastu võtta, seega ei hakanud ta viit dollarit masinasse ka tagasi toppima. Arvutasime, et masin oli talle enam-vähem selle vahe kinni maksnud, mis tal muidu oleks läinud raha väljavõtmise eest. Suu sai kohe nii palju innustust, sest ühtäkki oli ta oma 75 dollariga rikas mees. Viimased päevad olime elanud ainult odavast saiast, salatilehtedest ja purgiubadest. Kuna vee keetmine oli hirmus nikerdamine, siis olid nuudlid asendunud meie päevamenüüs ubadega, mida niisama purgist pista sai. Tarmps avastas poest üliodavad oad – 29 senti purk (so umbes 2.90 EEKi), mida me suuremates kogustes valmis ostsime. Minul ja Kätlinil-Rometil olid veel krediitkaardid, mille abil sai kenasti elada (võlgu küll, aga siiski), kuid Suul polnud enam sedagi. Nii et mesipuust raputatud 75 taala oli talle suur õnn. Enne linna minekut olime kamba peale ära joonud Keni poolt antud pakiveini (mida siin goon’iks nimetatakse) ning suures õnneseisundis otsustas Suu kuuspaki mingit coolerit osta. Oleks te tema nägu näinud! Viimased vintsutusi täis päevad olid teda omajagu muserdanud ning juustesse halli lisanud, kuid tol hetkel säras ta kui päike ning lasi meil endid oma naeratuse paistel soojendada. Kui mu mälu mind ei peta, siis ta vist isegi keksis mööda tänavaid veidi. …aga ainult niipalju, et ta oma käes kilekotis kõlkuvale kuuspakile liiga ei teeks. Kuid kade poiss Lauri kohe kindlasti pole. Ta jagas oma ostu ka meiega, kui me mööda tänavaid ringi uitasime. Pisut enne autoni jõudmist jäid Suu ja Romm meist ülejäänud kolmest maha. Selle põhjus selgus siis, kui nad tüki aja pärast auto juurde jõudsid. Juba eemalt oli näha kahte kebjaka sammuga noormeest, kes kahe peale suurt kasti vedasid. Tuli välja, et nad olid teineteist nõusse suutnud rääkida, et kahepeale 24-pakk õlut osta. Ei teagi, kes keda ära rääkis, või kuidas selline otsus sündis, igatahes paistsid nad mõlemad oma ostu üle siirast rõõmu ja uhkust tundvat (mida ei saa öelda küll Kätlini kohta, kui ta nägi, millesse Romm nende pere niigi vähest rahanatukest investeerinud oli).
Üks raskemaid ülesandeid oli seesama õllekast meie väiksesse, kuid siiani väga hästi planeeritud villasse ära mahuks. Meie otsustasime, et selleks õhtuks ringiuitamisest aitab ja lähme ära magama. Suu oli selleks aga ikka veel liialt ärevuses, et magama minna ning ta otsustas ühe õlle võtta ja veelkord linnale tiir peale teha. Tegime autoaknad parasjagu palju lahti, et me öösel hapnikupuudusse ei sureks ning et vajadusel saaks Suu oma uuest „kohvrist” akna kaudu veel õllet õngitseda. Seda, kui mitu tiiru ta käis ja õlut õngitses, ma ei tea, küll aga mäletan läbi une Suud nõutult küsimas, et kuhu tema siis magama peaks mahtuma. Me olime seal kõik nii palju laiutanud, et ta ei saanud end kuidagi sinna vahele pressida (ja seda, et Suu väga kogukas oleks, ka ei saa öelda). Kui ma mingil hetkel öösel unise peaga vaatasin, siis ei saanud ma kuidagi aru, mis asendis ta seal magab – hommikul selgus, et ta oli ennast umbes-täpselt kolmeks kokku keeranud ja magas meie jalutsis.
Hommikune Lauri polnud aga enam seesama Lauri, keda me õhtul nägime. Tal oli miski hirmus kurnatus peale tulnud ja tervis jukerdas. Küllap see tuli ookeaniõhust, mida ta eelmisel õhtul suurtes kogustes linna peal kõndides sisse hinganud oli. Päris kahju oli tast kohe. Kuna oli esmaspäev ja me olime nõuks võtnud esimese asjana kohalikku tööbüroosse minna, siis seadsime end ostukeskusesse sõitma, mis asus paari kilomeetri kaugusel. Ja ütleme nii, et tolle sõidu ajal kulus marjaks ära oksekott, mille auto eelmine omanik oli autosse jätnud. Õnneks oli see vaid lühiajaline haigus ning Suu sai õhtuks kenasti terveks.

Airlie Beach’i tööbüroos me targemaks ei saanud, küll aga öeldi meile üleriigilisest Harvest Line’ist, et Bowenis (mis asub ca 60 km põhjapool) on üks tööbüroo, kust võiks tööd küsida. Helistasime sinna, kus äärmiselt uimane naishääl teatas, et jah, tööd on, aga selleks, et tööd saada, peab Bowenisse kohale tulema.

Bowenis John Bradfordi jälgedes

Nimelt oli selline mees nagu John Bradford teinud oma tööbüroo just backpackeritele mõeldes, mille põhimõte oli selles, et igal hommikul, kui ta kl 9 oma büroo lahti tegi, sai sinna minna ja oma nime ühele tähtsale paberile kirja panna ja siis oodata, et ta õhtul helistaks ja tööle kutsuks. Tema omakorda võttis ühendust farmidega, kuhu töölisi vaja oli. Sellesama büroo pärast me Bowenisse, Austraalia mango-pealinna me tulimegi.

Johni juures (kas pole huvitav, et me siin nii paljude „toredate” Juhanite otsa satume?) panime kirja oma nime, sünniaja, telefoninumbri, tööeelistuse ja selle, kas meil oma transport on, või mitte. Ühesõnaga väga kummaline info, sest näiteks ei olnud seal küsitud, et kas tegu on meeste- või naisterahvaga. Panime end kohe esimesel päeval kirja ja jäime kõnet ootama. Seniks läksime linnaga tutvuma ja kõigist siinsetest backpackerite hostelitest uurima, et kas seal meie jaoks kohti pole.

See, et töösaamine ja hostelid omavahel nõiaringi moodustavad, olime me juba enne teada saanud. Meie aga püüdsime sellest nõiaringist väljapool tööd saada. Nimelt on siin selline süsteem, et kui sa lähed elama mõnda backpackerite hosteli, siis on garanteeritud, et sa tööd saad. Koha eest hostelis pead sa aga maksma 150$ nädalas (ligi 1500 krooni nädalase majutuse eest tundus üüratu hind, mille maksmisest me just erilises vaimustuses polnud). Olime varem juba mitmetesse hostelitesse helistanud. Igalt poolt vastati, et: „Oi, tööd on siin roppu moodi, meil kõik inimesed hostelist töötavad! Aga kahjuks pole meil hostelis ühtegi vaba kohta. Sorry!” Ühesõnaga olime me seisus, kus me teadsime, et ümberringi farme on, tööd on, aga me ei saa ühelegi tööle ligi, sest hostelis pole vabu kohti ning farmerite kontaktandmeid sulle keegi ka ei anna.

John Bradforfd oli esialgu meie ainus ja suurim lootus. Käisime Boweni kõigis neljas hostelis küsimas ning igalt poolt öeldi, et vabu kohti pole ja paistab, et lähiajal ka ei tule. Läksime randa grillile süüa tegema, ega meil suurt muud teha polnud. Õnneks on kõikjal siinsetes randades avalikud grillpannid, kus saab mõnusalt süüa teha. Meie põhiroaks olid külmutatud juurviljad, muna, külmutatud friikartulid jms, mida sai praadides valmistada. Meie söögikorrad olid tänud grillide leidmisele muutunud rikkalikeks ning andsid õhtul tükiks ajaks tegevust.

Kusagilt kuulsime, et Bowenis on sellilne koht nagu Showground, mis on suur muruplats, kus varem on olnud laadad ja hobuste võidusõidud jms, nüüd aga suur telkimisplats. Meile õpetati, et kui sinna õhtul pimedas end sisse seada ja hommikul varakult sealt minema minna, siis saab seal tasuta telkida. Mujals randadest ja parklatest ajab security sind südaööl ära. Meie ei saanud aga sellist luksust endale lubada, et pakime ennast kenasti magamisasendisse (mnis tähendas, et kohgu meie kraam oli juhiistmel) ja siis poole magamise pealt tullakse ja teatatakse, et sorry, nüüd peate mujale kolima. Paki siis asjad kokku, et sõita saaks ja siis jälle lahti, et magada saaks. Sõitsime showgroundile ja parkisime ennast ühe suure puu lähedusse. Hiljem taipasime, et targem oleks olnud end kuhugi lagedama koha peale parkida, sest selle puu otsas elas oma sadakond lindu, kes vahelduva eduga kõik öösel täiest kõrist röökisid. Ma pole enne vist veel maininud, et siinsed linnud ei laula, nagu Eestis. Siin nad häälitsevad, vilistavad, karjuvad, naeravad jas teevad kõike muud kummalist. Üks lindudest teeb näiteks täpselt hullunud ahvi häält. See-eest on nad aga vähga ilusad ja värvilised, kohe lust vaadata.

Järgmisel hommikul läksime juba enne kella üheksat Johni ukse taha, kus oli rahvast juba enne meid ja laekus ka pärast meid. Panime nimed kirja ja uurisime, et kas keegi eelmisel päeval ka tööd sai. Saime ebamäärase vastuse, et sai jah, ning tuli ka John ise ja naeratas meile oma kõrvuni naeratust, mida me hiljem lausa jälestama hakkasime. Läksime siis ja küsisime uuesti Bowen Backpackeri hostelist, et kas neil meie jaoks vabu kohti pole. Meile teatati, et kaks tüdrukute kohta on vabad, kuid tõenäoliselt mitte kauaks. Seega pidime Kätliniga otsustama, kas lähme hostelisse, loodame kiirelt tööd saada ja loodame, et ka mõni poiss on varsti lahkumas, et me kõik õhte kohta saaksime. Viimane tundus küll praktiliselt võimatu, sest meid oli ju tervelt viis… See polnud kerge otsus. See tähendas, et meie oleme väravast sees ja nemad väljas. Samas aga teadsime, et kui meie lähme hostelisse, on poistel autos ka parem magada. Lisaks oli lootust tööle saada. Kätlinile oli esialgu see eriti raske, sest nii pidi ta Rommist eraldi olema ja lisaks täiesti võõrasse seltskonda minema. Meie kohad olid ka eraldi tubades. Minu jaoks oli see märksa lihtsam, sest oma paljude keskkonnavahetustega olen pidevalt uute kohtade ja inimestega harjuma pidanud. Aga me ei mõelnud väga pikalt ja otsustasime siiski minna.

Pildil on Boweni yks kaunitest randadest, King's Beach.

ReisiRaadio vol 2

NB! HEA LUGEJA, ALUSTA PALUN REISIRAADIO PAJATUSTE LUGEMIST "REISIRAADIO VOL 1" LOOST, MIS ASUB LEHE ALLOSAS.

Niisiis, eelmisel korral jäi jutt pooleli kohal: „…ja 20 km enne Armidale’i...”

Meenutan, et olime sõitnud oma meeldiva reisiseltskonnaga välja Tamworthist, kus olime taas tasunud kenakese summa oma auto parandamise eest (seda Tarmo ja Rommi kaasabil). Viimased kümme kilomeetrit oli meie buss hakanud jubedalt vibreerima, mis tähendas seda, et parema külje aken ja tagaaken tegid juba väga nõudlikku häält, mida püüdsime vaigistada sinna paberinutsakute vaheletoppimise ja niisama käega vastusurumisega. Millest me aga aru ei saanud oli see, et kuidas on võimalik, et üks tee niivõrd konarlik on, et bussi nõnda vibreerima paneb. Olime teinud peatuse ühes bensiinijaamas, kus poisid vaatasid autorattad üle (seda vaatlus- ja togimismeetodil, kuna selgus, et tööriist, mille tore automüüja John meile kaasa oli pannud, ei sobinudki üldse meie bussi ratastele J). Arvestades, et kohalikud siinseid olusid paremini peaksid teadma, küsisime ka ühelt aussie’lt (ehk austraallaselt), et kas teed ongi sellised. Tema vastas meile ülitüüpilisel aussie viisil, et „No worries!”. Meest sõnast, härga sarvest, mõtlesime, ja jäime saadud vastusega rahule ja asusime teele. Ja siis 20 km enne Armidale’i, kus meid ootas meie esimene Servase pere (Barbie ja David), käis üks pauk ja buss hakkas teel vibama ja osav juht Rommi juhtis bussi kenasti kiirtee äärde ohutumasse kohta. Lisame veel asjaolu, et väljas oli kottpime ja üpris-üpris külm. Otsmikulambiga Tarmo ja teised poisid tegid kindlaks, et meil oli lõhki läinud parem tagumine kumm. Milline seis meil siis oli? Hmm… meil oli kottpimedas, kiirtee ääres katki läinud autokumm, mille vahetamiseks polnud meil sobilikku tööriista, kuigi varukumm oli olemas. Tore. Minul (Rial) oli juba kõigest eelnevast üsna ärevus sees, nagu ka kõigil teistel, sest kogu aeg oldi valmis mingiteks jamadeks, kuid selliseks asjaks me valmis polnud. Õnneks olime eelnevalt telefonis Davidile rääkinud, et meil auto jupsib, seega helistasin neile ja ütlesin, et seis selline, et oleme üsna lähedal, aga tööriistu pole, et ratast vahetada. David ütles, et püsigu me sealsamas (mitte et me ise liikuda oleks saanud, aga seda ka juhul, kui mõni möödasõitja meid aitama peaks), ta võtab tööriistad ja tuleb meile järele. (Mul võttis jube pikalt aega, et seletada, millist tööriista meil vaja on ja millist numbrit). Paarikümneminutise ootamise järel saabus meid päästma lausa kaks autot – peremees ühe ja perenaine teise autoga juhuks, kui me peame bussi sinnapaika jätma ja me kõik viis linna viidud saaks. Barbie ja David olid meeldivad 60-ndate alguses austraallased, kes elavad linnast pisut väljas ja kasvatavad oma 4000-aakrisel (khmm… see võis olla ka 40000, ma täpselt ei mäleta) maalapil suurt hulka merino lambaid. Igatahes aitas David poistel ratta ära vahetada ja me asusime väga uhke eskordi saatel (üks auto ees ja teine taga) Armidale’i teele.

Tegelikult ootasid David ja Barbie meid endale külla juba 4 päeva varem, sest plaan oli sinna juba esmaspäeval jõuda, kuid autojamas seda ei võimaldanud. Neil oli tolleks õhtuks tehtud meile õhtusöök ja kutsutud külla mõned sõbrad (kellest üks oli juba Eestis käinud). Kahjuks jäi tookord õhtusöögile meil minemata ja nad vabandasid, et neil nüüd (reede õhtul) õhtusööki pakkuda pole. Meie olime üliõnnelikud juba selle üle, et meid oli ootamas voodi, dušš ja pisut harjumuspärasemad tingimused kui bussis ööbimine ja autoremonditöökojad. Meile anti päris oma maja, kus oli vannituba ja köök ja 2 tuba ja küdev kamin. Mõnus! Jõime õhtul suures majas veel teed, sõime küpsiseid ja tutvusime pererahvaga lähemalt. Tuli välja, et nende tütar oli oma mehega Eestis käinud ja et nad ise muidu suured reisijad on (käinud ka Tromsö’s, kus meiegi Tarmoga 2 aastat tagasi käisime). Sel õhtul kukkusime kõik surmväsinult voodisse ja magasime nagu kotid. Järgmisel päeval pidid Barbie ja David minema oma lapselapse 4-aastasele sünnipäevale ja meie linna omale uut tagavarakummi ostma. David tahtis hirmsasti meiega kaasa tulla ja meid vajadusel aidata. Ilm, muuseas, oli sajune, mida siin maal väga harva kohtab. Sõitsime mitu töökoda läbi ja tuli välja et samasugust ratast (kasutatud ja seega odavamat) me ei saa, ostsime siis uue. Ilma tagavararattata ka ei saanud, sest siis oleks mingi metalljupp mööda maad lohisenud, kuhu tagavararatas sisse käib. David igatahes ei kippunudki väga sinna sünnipäevale ja käis veel ja ostis meile kingituseks puuduoleva tööriista (see noh, millega ratta polte lahti saab keerata). Ta viis meid ka ühe mehe juurde, nimega John Cannon, kes autoaeda peab. Küsisime, kas ta meie bussi osta ei tahaks. Ütles et ei taha, kui, siis ainult juhul, kui me talle lisaks bussile 1000 dollarit sularaha anname ja siis saame selle eest teise auto. (Üks pilk sellele ütles, et tegemist on täieliku rondiga, ja me loobusime.) Siis aga soovitas seesama Kahuri Juhan (seda ta nimi ju tähendab J), et võtku me Brisbane’is tema sõbra Mick’iga ühendust, kes backpackeritega tihti autoäri ajab. Lisaks andis ta meile kaasa pudeli punast Austraalia vahuveini, et me selle siis ära jooks kui õnnelikult selle bussiga kohale jõuame. (Brisbane’i oli ca 600 km maad, mis meie bussile tundus ületamatu vahemaa). Jätsime Davidiga hüvasti ja arutasime pisut asju. Mina olin seda meelt, et selle bussiga mina enam edasi ei sõida – kui palju vihjeid peab inimene saama, et aru saada, et talle seda sõiduriista pole määratud??? Meil oli neid mitu: 1) katkine toru, mistõttu buss tegi põrguhäält, 2) pidevalt keev vesi, 3) lõhkenud veetoru, 4) katkine kumm.

Teades aga, kui kallis on bussipilet Brisbane’i, otsustasime siiski oma bussiga jätkata. Ja nii uskumatu kui see ka pole, viis meid buss ilma ühegi jamata otsemaid Brisbane’i kohale!!! Kui me olime linnast ca 200 km kaugusel, otsustasin helistada ühele Servase inimesele, et küsida, kas me võiksime järgmiseks ööks sinna minna. Sama õhtu kohta küsida ei tihanud, sest kell oli juba ca 16 ja varsti-varsti hakkas pimedaks minema. Teel Brisebanesse sõitsime senimaani kõige hullemates oludes – laussadu, kottpime ja käänulised mägiteed. Helistasin mehele nimega Ken (kas pole huvitav, eelmise öö olime just Barbie juures olnud… J) ja küsisin, et mis ta arvab. Ta oli väga lahkelt nõus ja uuris, et kui me linnale nii lähedal oleme, miks me siis samal õhtul sinna ei võiks minna. See oli kui muusika meie kõrvadele! Loomulikult tahtsime me juba samal õhtul inimese kombel magada (olime ikka veel üsna solvunud oma bussi peale) ja linna sisse sõita, sest igasugune liigne seiklemine selle bussiga tundus saatuse narrimisena. Meeldiv oli ka see, et Kenil polnud midagi tervelt 5 külalise vastu ning seletas, kuidas jõuda bensiinijaamani, kuhu ta meile vastu tuleb.

Ooo, kui tore, lõpuks ometi olime jõudnud kohta, kus oli ka peale päikse loojumist soe! Siin oli kohe hoopis teine õhk. (Mis muidugi ei tähendanud, et me hiljem Keni juures siiski külmetanud poleks. See on hämmastav, kui külmaks õhtul ja öösel majad lähevad! Õhtuti tuli istudes tekk ümber võtta ja öösel soojast voodist vetsu minek oli omaette ettevõtmine.)

Kohtumine Keniga oli tore – ta on 49-aastane vallaline mees, kes reisib kohe hästi palju, on kiilakas ja näeb oma vanuse kohta noorem välja ning töötab farmatseudina apteegis 60 km oma kodust eemal. Ta elab majas, mis on talle ilmselgelt suur – kahekordne nelja magamistoa, suure elutoa ja ruumika alumise korrusega. Samas oli maja sisemus väga lihtne. Tal on väga vähe asju, sest need pole talle tähtsad – ta reisib palju ja hoiab raha pigem selle jaoks – lisaks on tema reiside ajal ta majja paar korda sisse murtud, seega pole tal mõtetki miskit väga kallist soetada. Me saime enda käsutusse tervelt kolm tuba, kuhu me ennast ka mõnusasti sisse seadsime. Esimese asjana pakkus Ken meile külma õlut ja küsis, kas meil ka kõhud tühjad on. Esiteks oli väga mõnus peale selliseid vitsutusi esimest korda Austraalia õlut maitsta (meie jaoks liiga kallis, et me seda ostma hakkaks – meil juba üks kallis hobi on, nimelt meie Nissan Nomad J). Teiseks olid kõhud ka parasjagu tühjad – ütlesime ausalt, kuidas asi on ja Ken tellis meile 5 pitsat. Istusime pärast sööki laua ääres, ägasime punni söödud kõhu all ja vestsime Kenile värvikaid seiku meie reisist sinnamaani. Ken oli väga osavõtlik, mis oli temast väga tore. Üks pitsa oli seafoodiga, Suu tungival nõudmisel, kuna brunei õhuliinidest oli see harjumus külge jäänudJ.

Järgmisel päeval, mis oli pühapäev, mõtlesime koos Keni ja meie bussiga, mis oli viimse päeva ennast ebaharilikult hästi ülal pidanud, minna linna ja vaadata pargis toimuvaid rahvuskultuuri päevi, kus pidid aafriklased esinema. Pakkisime ennast kõik bussi ja sõitsime kodu juurest välja. Aga oh üllatust! Umbes-täpselt kilomeeter pärast väljasõitu hakkas taas üks suur mulin ja meie bussimootorist hakkas tulema juba ammututtavat imalat lõhna, mida me kõik juba vihkama (ja kartma) olime hakanud. Poisid tsekkasid mootorit, valasid jahutussüsteemi vett juurde ja meie väljasõit suundus sama targalt kodu poole tagasi. Kartsime, et buss ei pea niigi kaua vastu, et saaksime ta sõidukorras bussina maha müüa.
Selle päeva veetsime kodus Keniga suheldes, tema dial-up internetti piinates ja automüügi mõtteid mõlgutades. Käisime ostsime lähedalolevast poest eelmise päeva lehe, kus oli suur hulk automüügi kuulutusi. Õhtul tegi Ken meile veel mõnusa õhtusöögi, mille juures ta absoluutselt meie abist keeldus. Vestlustes Keniga saime temaga veelgi rohkem tuttavaks. Ta on üks kummaline inimene, tal on oma veidrad arvamused (näiteks ei saa ta aru, miks inimesed jooksmas ja jalutamas käivad – jube moodne asi, kus ühte kätte võetakse veepudel ja minnakse siis kohalikku parki maha valatud betooni peale kõndima ja jooksma – miks inimesed ennast siis paksuks söövad, kui nad peavad pärast niimoodi vaeva nägema!) Tõepoolest, Austraalias on palju tüsedaid inimesi, Keni sõnul on nad USA järel teisel kohal, aga tema juttu ei saa puhta kullana võtta, sest ta räägi asjadest omal emotsionaalsel moel. Lisaks on Kenil komme, nagu enamustel aussie’del hoida kõike külmkapis. Näiteks sai käis sel vennal sügavkülmas ja ka supermarketites saab seda nisuprodukti osta otse jääkapist. Siin peavad joogid kõik ülikülmad olema (isegi klaase hoitakse pubides külmkappides). Ühel päeval otsis Tarmo liimi ja ma naljapärast soovitasin tal seda külmkapist otsida – otse loomulikult leidiski ta selle sealt! Veel üks naljakas asi oli see, et Keni kapid olid täis üle aja läinud sööki. 3 aastat üle aja läinud pähkleid, paar nädalat üle aja väiksed jogurtid jms. Ken oli enamast väga rõõmsameelne, naeris kõva häälega meie naljade peale, pidas Rommi üheks kummaliseks mehikeseks ja küsis, kas kõik eestlased on sama „kreisid” kui meie. Ta ütles, et võime jääda sinna pikemaks ajaks, kui tahame. Oli näha, et talle meeldis fakt, et tal olid kodus välismaised ja eksootilised külalised, kellega tal oli huvitavam, kui argipäevadel üksi elades. Talle meeldis oma külalistest oma töökaaslastele rääkida, sest need ei mõistnud kuidagi, et kuidas sa saad enda juurde võõraid elama võtta ja neid veel oma majja jätta ajaks, kui sind ennast kodus pole. Tundub, et Ken nautis oma töökaaslaste „šokeerimist”. Sel ajal, kui Ken tööl oli, olime maja peremehed. Ta oli meile jätnud külmkappi odavat pakiveini, mida olime eelmisel õhtul õhtusöögi juurde joonud. Igatahes tundsime me end seal hästi ja tundub, et ka Kenile meie kohalolu meeldis.

Esmaspäeval ootas meid uus väljakutse - buss maha müüa. Alustasime mehest, kelle numbri saime Kahuri Juhanilt Armidale’is. Tema mobiil oli kogu hommikupooliku välja lülitatud, seega helistasime paljudesse erinevatesse autoaedadesse, et küsida, kas nad autosid ka ostavad, või ainult müüvad neid. 99% juhtudel saime eitava vastuse – lisaks ühe „võib-olla ostame”. Arutasime pidevalt ka seda, et kui palju oleks meil lootus auto eest saada. Ühel hetkel lootsime saada 2000, teisel juhul 1000. Romm oli meist kõige optimistlikum – tema lootis ikka rohkem saada. See oli omaette lõbus asi, et kui autoga mingi jama oli, vandus Romm, nagu kõik teisedki, nii et maa must, aga igal uuel päeval tuli koos päikesetõusu ja sellega kaasneva soojusega temasse uus usk ja optimism tagasi ning ta kaitses bussi meie negatiivsete arvamuste eest lausega stiilis „tegelikult on see meil ikka väga hea buss”. Hihiii… Tarmo pakkus vahepeal Rommile, et ostku meie käest bussi osakud välja, millega Romm oleks oma hoogsas optimismis ka kaasa läinud, kui Kätu poleks teda kõrvalt maha jahutanud ja mõistusele kutsunud. Sellest sai teema, mille juurde poisid veel mitmel korral päeva jooksul tagasi pöördusid ja meile sellega palju nalja tegid. Pärast seda, kui olime autoaiad läbi helistanud paistis, et meil pole lootustki oma bussi maha müüa ja kartsime, et peame juba peale maksma, et see meie juurest ära viidaks! Helistasin igaks juhuks ka mõnda sellisesse kohta, kust autole järgi tullakse ja see romulasse viiakse. Sealt öeldi, et maksavad meile 50 dollarit!!!!! Oi plinn, see kõlas eriti masendavalt! Tead, selline tunne oli, nagu oleks see auto üks paha koll, mida näpu otsast kuidagi lahti ei saa, raputa kätt nii kõvasti kui suudad.

Otsustasime siiski üritada. Käisime autoaias, kust meile „võib-olla” vastati, näitasime bussi ja pakkusime müügiks. Nad olid huvitatud, kuid tahtsid enne proovisõitu teha. Meie hoidsime kõik hinge kinni, et buss ometi proovisõidu vastu peaks. Nad ei saanud meiega aga enne tegeleda, kui nende autoaiast politseinikud, kes sealt varastatud autosid vms otsisid, olid ära läinud. Kaks politseinikku filmisid kõiki sealseid autosid, kirjutasid midagi üles ja hoidsid aia omanikke oma kohaloluga üsna ärevuses. Samal ajal oli meil aega selle aiaga tutvuda. Tegemist oli täiesti keset Brisbane’i kesklinna asuva autoaiaga, kus 70% juhtudel olid sellised autoromud, et nad olid sinna n.ö „autosurnuaeda” toodud, lisaks kümmekond korralikumat autot. Kõige selle juures oli huvitav fakt, et mööda autoaeda vudis ringi hulk kanu J - ei ole just kaks asja, mis omavahel kuidagi seotud peaks olema. Igatahes läks koha omanik (vanem meeldiva olekuga mees) koos Suuga proovisõitu tegema. Vahepeal oli välja ilmunud mees, kelle numbri meile Kahuri Juhan andis, sest tuli välja, et ta on kuidagi selle kohaga seotud. See ajas meid ärevusse, sest talle oli tõenäoliselt juba räägitud Kahuri Juhani vahendusel, mis meie autol häda on. Proovisõidult tulles oli vanamees valmis meile 1500 dollarit maksma, mis oli ülihea hind. Rõõmustasime juba, kuid mõne aja pärast, kui Kahuri Juhani sõber (nägi välja kui keskeas poisilik maffiamees, kes meenutas nii ahvikest kui ka aborigeeni), oli talle miskit rääkinud, pakkus ta omapoolseks hinnaks vaid 1000 dollarit. Pähhhhh… Olime pettunud. Otsustasime, et pakume bussi veel üle tee olevasse müügikohta, kes väidetavalt ka autosid ostavad. Sinna sõit oli vast 400 meetrit, mille peale bussil jälle vesi keema läks!!!! Meil vajus süda saapasäärde. Mõtlesime, et vaat’ kuhu ahnus ajab, võib-olla ei saagi nüüd bussi maha müüa, peame veel peale maksma, et keegi selle võtaks. Õnneks olime jõudnud selle teise autoaia juurde ja näitasime bussi sealsele asjamehele, rääkides talle ausalt ära, mis viga tal on. Näha oli, et mehel lõid silmad särama nähes, kui viisaka välimusega buss meil on (tal olid enamuses osas müügis ikka väga pannid autod), kuid arvestas kiirelt välja, et kui ta peab seda parandama ja tahab ka kasumit saada, siis maksab meile 500 dollarit. Pähhh… veel jamam hind! Otsustasime, et jahutame bussi maha, valame uut vett sisse ja jätame saatusega mängimise ning sõidame eelmisesse kohta tagasi, müüme bussi 1000 taala eest maha ja oleme õnnelikud, et niigi läks. Ka viimasel hetkel, kui läksime 15 minutit enne autoaia sulgemist müüki vormistama, ohkas Romm raskelt, et ikka hea buss oli meil ja nii odavalt ei tasu seda ikka maha müüa…

Saime auto eest tšeki 1000 dollarile. Olime väga umbusklikud, sest meil ju selliste asjadega nagu tšekid ei opereerita. Siis tabas meid tõsiasi, et vaja on selles suures linnas, kus on 1,5 mln inimest ja ühest linna otsast teise vähemalt 50 km, kuidagi koju saada. Kaardi järgi vaadates ei tundunud asi väga hull, kõndisime üle ilusa silla kodu suunas, imetlesime tuledes kõrghooneid (väljas oli juba pimedaks läinud) ja lootsime teisel pool silda bussile saada. Teisel pool silda tuli meie juurde üks kohalik neiu, kui nägi meid kaarti uurimas ja küsis, kuhu me minna tahame. Meie vastust kuuldes ütles, et siit küll sinna bussiga ei saa, peate selleks kesklinna tagasi minema. Teine variant on taksoga minna. Ja jala sinna kohe kindlasti ei lähe! (Viimasesse ütlusesse suhtusime teatava umbusuga, sest austraallased on täiesti hull autorahvas. Nad ei käi kusagil jala, tihti puuduvad linnades ka jalakäijate teed ning meie jaoks tavapärased jalgsikäigu kaugused on nende arvates ületamatud.) Mõistsime siiski, et tühja kõhuga tõepoolest sellist rännakut ette ei võta, pealegi olid nii Romm kui ka Suu poollombakad. Romm oli mingi lihase ära tõmmanud siis, kui nad Sydneys Parramatta Road’il meile autot otsisid (see oli tõepoolest megapikk rännak, isegi meie jaoks, sest autuoaedu oli lihtsalt niivõrd palju). Ja Suul hakkas jalg valu tegema mägedes, ta ise arvas, et külmast. Niisiis otsustasime takso kasuks. Väga huvitav kogemus seegi. Meile tuli järele taksobuss, kuna olime viiekesi, kus oli kohti tervelt 9-le inimesele. Väga mugav variant suurele seltskonnale pidusse või peolt koju minna! Taksojuhiks oli vanem hallipäine härrasmees, kes lahkelt meie küsimusele vastuseks seletas, kuidas nende süsteem töötab. Nad sisestavad arvutisse koha, kust sõit algab ja kuhu sõita tahetakse ning arvuti ise pakub kõige parema sõidumarsruudi. Kõik taksod on varustatud gps-süsteemiga ning paistab, et sealsetel taksojuhtidel erilist petturlust harrastada pole võimalik. Päris normaalse summa eest saime kodu lähedale (saime sõita ainult nii kaugele, kui meil sularaha jätkus).

Teisipäeval oli meie päevakavas pangakontode tegemine ja bussimüügi tšeki lunastamine. Viimast me küll nii kiirelt teha ei saanud, sest see tuli arvele panna, mis võttis paar päeva aega. Teine hullus on siin tiguposti hullus, mida me oleme oma nahal juba mitu korda kogenud. Esiteks on sul igal pool vaja aadressi. No aga mis aadress saab ühel backpackeril olla? Nii me olemegi „ära kasutanud” Sydneys Reeda aadressi Brisbane’is Keni aadressi ja nüüd siis oma hosteli oma. Kõiksugu asjad tahetakse saata sulle koju postkasti. Isegi pangakaardid ja eraldi veel pin-numbrid ja ka rahatšekid (me lõpetasime ära oma bussi kindlustuse ja saime tagasi oma 463 dollarit, mis oli väga meeldiv). Meil oli 50:50 võimalus, et saame veel sel nädalal asjad posti teel kätte. Lisaks on naljakad austraallaste postkastid. Ajalehed tuuakse rullikeeratult ja kiletatult ning visatakse õue peale, kuid kirjade jms jaoks on üliväikse piluga kastid või siis avad aia sees, kuhu minu mõistuse järgi üle tavapärase kirja suuruse sisse ei topi. Ma kahtlen, kas sinna isegi A5 suuruses kiri sisse mahub. Kuidas nad sellises mõõdus kirjad kätte saavad, on meile siiani mõistatuseks jäänud.
Seega tähendas see, et pidime vähemalt reedeni Keni juurde jääma, mille peale ta ise kinnitas, et see on absoluutselt okei.

Algas järgmine ülesanne – osta uus auto. Olime veendunud, et nii mitmekesi reisides on see siiski parim variant ja kõik olid asjaga päri. Poisid hakkasid üle lappama autokuulutusi, seekord olime otsustanud, et ostame eraisikult ja selleks võiks olla kas Holden (kohalik mark) või Ford Falcon (mille kohta Tarmo oli lugenud, et see peaks hea auto olema). Loomulikult otsisime Station Wagonit (ehk pikap-varianti), et me sinna oma kolaga ära mahuks. Poisid leidsid paar sobilikku varianti, edasine küsimus oli, et kui tahame autot vaatama minna, siis kuidas seda teha – autot meil ju pole. Üks müügis olev auto oli üsna lähedal kaubanduskeskusele, kus me parasjagu olime ning Tarmo helistas. Öeldi, et tulge aga vaatama – hind oli 3500 dollarit, kuid et on ka kauplemisvõimalus. Meie Kätuga otsustasime selle asja poiste hooleks jätta ja ise koju minna – seda ka juhuks, kui neil oleks vaja taksoga tagasi tulla, et nad siis tavalisse taksosse ära mahuks. Sularaha oli meil otsakorral, seega küsisime poistelt kumbki endale 2 dollarit, mille eest teadsime tudengipileti liinibussis saavat. Poisid suundusid oma bussi otsima. Kui bussis piletit ostma hakkasime, tuli välja, et meie tudengipiletid ei kehti, sest nad on välismaised ja pileti hind on 2.40. Ütlesime bussijuhile, et kahjuks meil rohkem pole kui 2 dollarit ja hakkasime bussist välja minema. Selle peale sattus bussijuht segadusse ja ütles, et tulge ikka tagasi ja müüs meile tudengipiletid, andis kummalegi veel 50 senti tagasi ja ütles, et järgmisel korral siis teate. (Bussijuhid, nagu ka ülejäänud austraallased on oma vastutulelikkusega meile juba mitmel korral silma jäänud. Tol korral, kui tahtsime peale automüüki bussiga koju minna, küsisime ühelt peatuses peatuva bussi juhilt, et kas tema ei tea, millise bussige me Manley linnaossa saame. Vähe sellest, et ta osavõtlikult uuris, et kuhu me täpsemalt minna tahame, palus ta, et me talle oma kaardilt näitaksime, millist linnaosa me täpsemalt mõtleme. See oli kummaline – tal on bussitäis inimesi, kes tuleb ruttu koju sõidutada ja ta võtab vaevaks meie kaarti uurida ja minutike meie sõidusuuna teemal arutleda J.)

Poisid jõudsid autot vaatamast tagasi väga hilja – koht, kuhu nad läksid, asus tervelt tunnise bussisõidu kaugusel. Nad oli väsinud ja üsna sõnaahtrad, kui tagasi jõudsid, nii et meil võttis omajagu aega, et neilt välja uurida, kas oli tegu väärt Ford Falconiga. Pika peale saime neilt teada, et auto on 1994 aasta oma, selle autotüübi kolmas väljalase, mis tähendab, et peaks oma aastakäigu autodest kõige täiustatum ja parandatum variant olema. Seda müüb tavaline pereisa, kes on sellega 8 aastat sõitnud, peamiselt lastega väljasõitudel käinud ja auto on läbi sõitnud 260 000 km. Auto on hästi hoitud, kuid siiski näeb üsna tavaline ja vana välja ja enne müüki parandab mees sellel veel summuti mingi osa ära ja vahetab ära esiklaasi, kus on väike täke sees. Hinna osas on ta nõus 3200-ga, kuid mitte vähemaga. Väidetavalt oli ta mehaanik imestanud, et miks ta üldse nii korras autot maha müüa tahab. Seda olid vaatamas käinud ka mingid saksa backpackerid ja pakkunud 2800, mille eest ta autot müüma ei nõustunud. Veel tuli välja, et poisid olid ära maksnud 20-dollarilise käsiraha, mis tähendas, et see oli meie jaoks reserveeritud kuni reedeni, kui auto parandusest tagasi tuleb. Meil oli vaja vaid ühiselt ära otsustada, kas me seda ikka tahame. Oi, see oli pikk kaalumine ja mõtlemine! Eelmise ostuga olime nii ettevaatlikuks muutunud. Mõtlesime ka seda, et ka on vaja vaadata veel teisi autosid, kui me sellega justkui rahul oleme. Igatahes otsustasime ära, et reedel vaatame kõik selle veel üle enne, kui ostu vajalikku ametiasutusse vormistama minnakse, ja siis teeme lõpliku otsuse.
Meile Kätliniga oli üllatus, kui autot oma silmaga nägime. See nägi väga viisakas välja – hõbehall, toonitud klaasidega – seest küll pisut kulunud, kuid näha, et hästi hoitud. Mees, kes seda müüs (mulle ei tule ta nimi hetkel meelde), nägi väga asjalik ja usaldusväärne välja. Fakt, et ta töötab Austraalia suurima telefonikompanii Telstra heaks, oli samuti rahustav – järelikult ei saa ta väga suure pettuse tegemiseks aldis olla. Lisaks see, et ta teadis meie eelmisest äpardunud autoostust – selleks peab ikka täielik jätis olema, et tahta kedagi veelkord niimoodi tüssata J. Olime nõus ja poisid läksid ostu vormistama.

Tagasi tulles oli neil meile ühest kummalisest vahejuhtumist rääkida. Nimelt oli Romm sel ajal, kui teised paberitega asjatasid, istunud niisama ja mõtisklenud. Siis tuli tema juurde üks proua (Romm ütles, et pannud tähelegi, kust ta tuli), andis talle koti kahe magusa saiaga ja ütles, et ärgu ta muretsegu, temal ja ta sõpradel läheb edaspidi paremini ning ta palvetab meie pärast. Romm oli sellest kohtumisest pisut segaduses ja ei pannud tähele, kuhu see proua pärast läks. Tarmps ütles ka, et nägi korraks mingit naist Rommiga rääkimas, aga ei pannud tähele, kuhu ta läks. Selle tõestuseks, et kogu see jutt jura pole, oli poistel meile ka saiakest pakkuda. Väga hea puuviljasai oli, mida ka mina hea meelega pistsin. Pärast hakkasin järele mõtlema ja jõudsin juba mõelda, et äkki see oli hoopis mürgitatud sai (kus sa saad niiviisi võõralt saadud sööki kohe pugima hakata!) ja ma kujutasin ette, et mul hakkas keel pisut tuimaks ka muutuma… Niipalju siis minu paranoiast – tegelikult oleme elus ja terved ja loodame, et proua ikka tõsijuttu meile rääkis. Et paremaks läheb J.

Ja ees oli järgmine ülesanne – tööd leida. Tarmo oli Keni pool ja ka enne seda pidevalt netist töökohti otsinud. Neil on spetsiaalne netileht farmitööde jms jaoks. See on üleriigiline ja annab hea ülevaate. Ning jätab mulje, et tööd on oi kui palju. Hiljem selgus, et tööd ongi palju, aga jube raske on seda saada. Aga varugem kannatust, igast asjast omal ajal!

Olles maad uurinud nii ühest kui ka teisest kohast (sh helistanud Tarmo vanale kooliõele, kes juba mõnda aega Austraalias olnud), olime rikkamad teadmise võrra, et sel aastal on talv tavapärasest külmem olnud, erinevate põllusaaduste valmimine 2-3 nädalat edasi lükkunud ning Põhja-Austraalia täis backpackereid, kes tööd ootavad. Ega see teadmine meid just õnnelikumaks ei teinud. Siis öeldi meile aga ühe järjekordse kõne peale üleriigilisele harvest-line’ile (ehk siis spets telefoninumber, kus jagatakse infot koristustööde kohta), et linnas nimega Proserpine vajatakse tomatifarmi tööle naisterahvaid. Esialgu oli pisut kummaline kui öeldi, et nad tahavad just Euroopa naisterahvaid (khmm… kõlab rohkem nagu inimkaubandus), nüüd hiljem oleme näinud, et siin ongi tööd poiste-tüdrukute vahel rangelt jagatud ning et siin on väga palju pilusilmseid rändajaid-töötajaid (enamasti Koreast ja Jaapanist), kelle inglise keel on märksa kehvem kui eurooplastel. Küllap on siis tööülesandeid ka kergem keeleoskajatele jagada. Igatahes saime teada, et pühapäeval töö algab ja meil on vaja Kätuga laupäeva pärastlõunaks kohale minna, et tööd saada. Kuna me sinnamaani olime vaid kulutanud, oli kiirelt vaja teenima hakata. Juba see, kui kaks meist töötaks, oleks suur asi. Brisbane’ist Proserpinesse oli ca 1100 km, seega pidime kiirelt teele asuma. Panime oma kodinad kokku, pakkisime oma uude asutosse nad ära ja jätsime Keniga hüvasti. Oli näha, et Ken täitsa kurvastas meie äramineku pärast – ta tahtis laupäeval meid oma sõpradele tutvustada – ja küllap oli talle ka meelt mööda, et vahelduseks keegi kodus oli, kui ta töölt tuli. Ning see, et vahelduseks keegi tema vanaema klaverit mängis (Suu ja Romm mõlemad mängisid seda päris hoogsalt). Me pakkusime Tarmpsiga, et pahteldame ja värvime tal toalae ära (ta kurtis, et see tahab tegemist), kui ta meile vahendid annab, mille peale Ken kõva häälega naeris ja sinnapaika see jäigi. Järgmine kord kui pikemaks sinna lähme, siis teeme ära ;).
Ütleme kokkuvõttes nii, et Keni kodu võiks võrrelda Segasummasuvilaga, kus palju asju on ligadi-logadi, kus ta üksi oma mõnusal viisil elab ja külalisi vastu võtab. Ja Ken ise on nagu Karlsson – selline kummaline mehike, kes elab omaette oma naljakate arusaamade ja suhtumistega ja kes on oma kummalisuses ka väga meeldiv, külalislahke ja tore ning enese ja teiste suhtes parasjagu irooniline.

Igatahes hakkasime nüüd oma uue autoga põhja poole kimama. Kuna kohale oli vaja jõuda õigeaegselt, siis olime sunnitud sõitma ka pimedas, mida me siiani olime vältinud, teades, kui palju känguruid teedel auto ette satuvad. Pilt on umbes sama kui Eestis kasside puhul – sa näed tee ääres päris mitmeid kangurulaipu, vahe on aga selles, et känguru on kassist pisut suurem loom (on ka üle 2-meetriseid) ning kujutab autole ja selles sõitjatele suuremat ohtu. Päris ööseks jäime siiski ühte teeäärsesse tasuta karavaniparki „öömajale”. See tähendas meid viit ja meie asju pakituna meie autosse. Tagumised istmed käivad alla, seega tekib taha mõnus ase. See on mõnus 2-3 inimesele, aga meid oli viis! Seega pidi 4 inimest magama taga ja üks juhi kõrvalistmel poollamades. Asjad olid mahutatud kõik juhiistmele ja mõned asjad jätsime ka õue. Aga ära magasime! Ja see ei jäänud sugugi mitte meie ainsaks autos magatud ööks. Hommikul selgus, et kõige paremini magasin mina juhi kõrvalistmel ja Tarmps taga (sest väidetavalt laiutab ta kõige enam). Meil oli hommikul siiski hea meel, et me Tarmpsiga õue laste mänguväljakule kõrgema platvormi peale magama ei läinud – selgus et seal ja kõrvaloleva puki peal käisid kakaduud istumas ja karjumas ja neile pandud teri söömas. Loomaaias nägime oma silmaga, et kakaduud on jube lärmakad ja sõjakad linnud, poleks tahtnud nendega eriti seal maid jagama ja rinda pistma hakata.

Siinkohal jääb Reisi Raadio pajatus taas pooleli, et järgmisel korral seiklustega veelgi enam tänasele päevale lähemale jõuda.

Jällekuulmiseni!

Teie Reisi Raadio toimetus.

ReisiRaadio eetris vol 1

Tervitus!

Vabandused, et Reisi Raadio eetris n6nda kaua vaikus on valitsenud. Internet pole siin n6nda levinud kui eestis, kodudes on enamustel dial up ja seegi jube aeglane - ainult hommikul vara ja 6htul hilja saab enam-vahem normaalsel kiirusel netis olla. Istume nyyd yhe kuurotlinnakese internetikohas, et pisutki uudiseid edastada.

Tallinn-London

Reis laks meil kenasti - Londoni Heathrow lennujaamas 66bimine oli ka omajagu huvitav. Lennujaama sisse astudes oli tunne, nagu oleks astunud k6igi maailma rahvaste supi sisse. Seal oli k6iki nahavarve, usundeid ja rahvusi. K6ige enam oli idamaade inimesi ja neid oli t6siselt huvitav jalgida. Oma santlaagri l6ime yle teise korruse VIP restoranide lahedusse nurga taha, kus meil oli kyll rahulik, kuid 6hku praktiliselt polnud. Meil oli igati mugav, nurgas oli ka stepsel, mida saime kasutada sooja vee tegemiseks, akude laadimiseks jne. Vahepeal, kui rahvas sealsetest liftidest tuli, oli pisut imelik kyll - eriti siis, kui s6ime hommikus66ki ja ajalehele oli laotatud konservliha, keedetud muna ja saiakate :P

P6him6ll hakkas 66sel, kui olime ennast magama seadnud. Esiteks tulid siis kohale remondimehed, kes hakkasid meist 2 meetrit eemal lampe parandama. Teiseks hakkas keset 66d t66le tulekahjualarm, mille peal mina ja Katlin tiba paanikasse sattusime, sest meie juures olevad 3 lifti uksed hakkasid teatud aja tagant ise avanema ja ytlesid, et tulekahju t6ttu peate kiiresti evakueeruma. Kaisime kaks tiiru allpool uurimas, et mis vark on ja miks alarm undab ja miks keegi kuhugi ei evakueeru. Isegi lennujaama t66tajad ei teadnud m6hkugi. Poisid olid vanad rahud ise - Rommil oli niisama suva ja Tarmpsil ja Suul olid k6rvatropid ja nemad ei kuulnud mitte midagi. Neile oli suht m6istmatu, et miks me Katuga paanikat tekitame, aga proovi sa ise rahulikult magada, kui liftiuksed lahti-kinni kaivad ja muudkui evakueeruda kasivad.

London-Brunei Sultaniriik

Brunei Kuninglik Lennufirma oli suureparane! Vaga hea teenindus ja p6nev ka, sest tegu on islamimaaga. Huvitav oli naiteks see, et k6ik lennud (me tegime nendega ju 3 lendu) algasid palvega Allahi poole. K6igi toolide seljatugedes olid vaiksed telekad, kust algul palve yle kanti ja siis hiljem igayks filme vaadata, muusikat kuulata v6i arvutimange mangida v6is. Syya sai ka hasti (Ria suurim r66m). Marki tegime Suu ja Tarmpsiga veits ka - eelmisest s66gist oli juba pikk aeg m66das ja me otsisime oma saia, tomatid ja vorsti valja, sest teadsime, et meil on liiga palju syya kaasas, mida Austraalias yle piiri ei lasta. Hihiii, me polnud j6udnud midagi veel s66ma hakata, kui stjuuardess edasi-tagasi jooksma hakkas ja muretses, et: "Kas te olete naljased?" - meile toodi pahkleid ja kypsiseid, mahla ja pakuti ka vahepalaks kiirnuudleid. Nii naljakas :)))) Aga lahe ka, kui niimoodi muretsetakse. See oli ka m6nus, et esimese asjana anti niiske l6hnastatud kateratik, millega sai kaed ja nao puhtaks teha.

Siis oli jargmine peatus Brunei Sultaniriigi pinnal. Oi sa poiss, kui niiske ja palav seal oli!!! Nagu oleks kasvuhoonesse lainud. Majad olid k6ik konditsioneeritud, aga 6ues oli kohutav. Tegime transiitviisad ja laksime meile antud giid Shaw'ga linna. See on riik, kus sultan on k6ige tahtsam ja vaidetavalt ka k6ige armastatum inimene. Brunei on rikas oma gaasi ja nafta t6ttu ja elu on seal kohalikele vaga soodus. Vaidetavalt pole peale teemaksu yhtegi maksu ja k6ik on maru 6nnelikud. Arutlesime just, et kas see ka tegelikult nii on, v6i nagu n6uka ajal eestis, kus valismaalastele suurtest juhtidest ja 6nnelikest inimestest raagiti. Sultani isiklikus muuseumis oli tore - sisse sai vaid paljajalu ja Shaw raakis vaga elavalt meile nende suurest juhist. K6iki eksponaate (ka kullatuid) patsutas ta r66msalt ja kaskis meil ka kulda katsuda :) Sultanil pidavat oma lossis olema 200 Rolls Royce'i, millest yks on puhtast kullast. Eraldi vaatamisv22rsus oli nn j6elinn, kus terve linnaosa on ehitatud vee peale (postidele, sh n ka elekter postide otsas sinna veetud). L2ksime vee 22rde, et seda kyla imetleda, kui yht2kki hakkas vesi kihama mootorpaatidest, mis kaldale s6itsid. Meil v6ttis veidi aega, et sellest l2bi hammustada ja asjast aru saada - tegu oli taksodega, kes tahtsid k6ik meid s6itma viia ja meid raha eest vee peale viia. T2itsa kreisi! L6puks otsustasime, et l2heme s6itma, aga vaid sel juhul, kui meie giid nendega asja t2pselt l2bi r22gib ja meiepoolse hinnapakkumise ytleb. Nad j2id rahule ning meie saime odava raha eest toreda s6idu.

Lennujaama WC oli meie jaoks esialgu ehmatav - see on ju see riik, kus inimesed jalgupidi poti otsa ronivad ja mitte paberit vaid vett kasutavad. Katliniga arutasime ostukeskuses, et kas k6ik need prouad seal oma kontsakingadega ometi poti otsa ronivad??? Meie jaoks ikkagi kummaline.

Sydney

Sydneysse j6udes tundsime kohe, et tegemist on marksa jahedama ilmaga kui kusagi mujal meie reisi ajal, aga et me seal nii palju kylmetada saame, seda poleks ka osanud arvata. Austraallased ei kyta ju oma maju, seega on talvel majades ikka jube kylm. Me kogu aeg kylmetasime, kuigi Reet (meie eestlannast perenaine, kelle juures Sydneys 66bisime) vahepeal oma konditsioneeri sooja peale pani. Sydney maandumine oli igas m6ttes pehme, sest jube hea oli minna eesti keelt raakiva inimese juurde koju, kes meie eest nii hasti hoolitses.

Sydneys kaisime loomaaias ja siis jargmised kaks paeva laksid meil auto ostimisele. Seal me siis eksisime esimese Austraalias reisimise reegli vastu (seda me tol hetkl kyll ei teadnud), nimelt, et ara kunagi osta autot Parramatta Road'ilt! Ostsime. Oma arust veel vaga ilusa ja ruumika ja toreda Nissan Nomad bussi. Maru rahul olime.

Onu John myys meile selle ja raakis, et jube hea, autol on pikaks ajaks ylevaatus olemas ja ta annab meile ka garantii, et kui autoga midagi juhtub, siis tuleb neile helistada ja nad maksavad vajadusel paranduse ja kui vaja, siis ka meile hotellis 66bitu eest raha tagasi :)))))) Hihiii, ega me seda t6siselt ei v6tnud, aga me ei osanud arvata ka, et me bussikene n6nda 6nnetu ja hadine on...

Sydney-Armidale ja k6ik vahepealsed autoremondit66kojad

Esimene jama algas juba Sydneyst valja s6ites! Bussil laks vesi keema. Tarmps ja Rom ronisisd kordam66da bussi alla ja vaatasid, aga aru miskit ei saanud. Ostsime jahutusvedelikku ja s6itsime edasi. Paarikymne km parast hakkas buss jubedalt plarisema. Mitte ei saanud aru, kas on sumpal mingi jama, v6i miski muu hada. Otsustasime, et s6idame ara Hunter Valley'sse, kus olevat eestlannast ja kreeklasest abielupaar, kes seal veiniistandust peavad. J6udsime sinna labi hada ja siis, kui valjas oli kottpime (ca kl 18 6htul).

Seal nagime esmakordselt ka kangurusid looduses - neid oli kymneid ja hiljem saime teada, et nad tulevad pimedas majade juurde syya otsima, sest pikalt on p6ud olnud ja s66k on neil otsa saamas.

N6ndaks - valjas oli kottpime, kylm tuul vihises ja me ei osanud muud teha, kui minna maja juurde ja kysida, et kas me v6iksime nende maja juurde oma bussi parkida ja seal 66bida. Kui uksele koputasime, nagime labi klaasi kolme verekoera ja yht tumedat verd meest, kes andis maffiamehe m66du kyll valja. 6nneks tuli kohe naine ka, keda me nimepidi tervtasime (Reedalt kuulsime tema kohta). Algul olid nad ysna umbusklikud (Silvi oli teleka ees juba tukkunud ja sellisel ajal 5 inimest ukse taga...), aga kutsusid meid sisse ja keeldusid sellest, et me bussi 66bima jaame, kuna valjas oli nii kylm. Meile anti oma tuba, kus oli kaks vaga ilusasti yles tehtud voodit. Me ei hakanud vooditesse pugema, olime p6randal, endal habi, et sellisel ajal inimesi tylitama laksime. Aga kui 6htul pikalt vestlesime ja koertega s6braks saime, siis oli juba paris tore (aga ikka jube kylm!).

Hommikul oli seis juba selline, et Silvi juhatas meid linna automehaaniku juurde, ostis meile karavaniparkide kaardi (st raamatu terve Austraalia kohta) ja kutsus, et kui kunagi sinna kanti satume, siis kindlasti labi laheks, sest nad teevad meile 6htus66gi ja puha. Cessnok oli selle linna nimi, kus vaikse vooliku vahetamisega meie buss jalle oma tavalise haale tagasi sai.

Suundusime edasi ja me ei saanud kuigi kaugele, kui ikkagi bussi jahutussysteemis vedelik keema laks. Selle linna nimi, kuhu me j6udsime oli Musswellbrook. vast 60 km eelmisest edasi. Magedes, kuhu me olime suundunud, oli veel kylmem, kui Sydneyd - paeval oli paikse kaes soe, aga 66sel oli jube kylm. Ostsime Tarmpsiga second hand poest endale tutimytsid, mis oli ainu6ige otsus, sest meil tuli veel m6ned paevad magedes olla. Niisiis, yks t66koda ytles, et ta meid ette v6tta ei saa, aga t6mbas meie bussi enda jarel teise t66kotta. Seal mehed vaatasid, mis viga ja ytlesid, et sellega laheb mitu tundi ja nad saavad selle alles argmisel paeval ette v6tta. Kysisime, et kas me v6ime sealsamas nende parklas 66d olla - meie buss kyll ei s6ida, aga saame vahemalt 66sel seal magada, sest kus me ikka seal linna aares minna oskame. Tookoja boss oli vaga lahke, sest kui ta enne minekut meie santlaagrit nagi (saime olla katuse all, tookoja k6rval), ytles ta , et jatab meile oma t66koja uksed lahti - saame vetsu ja nende k66ki kasutada.

See oli sama moodi, nagu eelmised 6htud, meil vaga l6busad. Istusime nende k66gis, mangisime kaarte, s6ime oma kiirnuudleid ja me Katliniga pyydsime Tarmpsi ja Romi keelata, et nad kylmkapist automehaanikute k6iki kypsiseid ara ei nappaks. Jargmise paeva veetsime autot66koja 6uel yhe vana Ford 3000 traktori jarelkarul istudes, sokkidest kapiknukke 6mmeldes ja niisama tsillides. Rom oli selleks ajaks ara 6ppinud kohaliku maamehe aktsendi, mida ta meile demonstreeris ja mida Tarmps ka filmis.

Viiekesi olles ongi see asi, et igasugused mured pole eriti suured, sest mis sa ikka muretsed, kui koos on l6bus olla ja nalja saab. Auto sai meil korda ca kl 16 sel paeval ja me hakkasime edasi s6itma. olles vaevu 60 km s6itnud, kais tuhm "pauk" ja me nagime, et auto alt oli hunnik vett valja tulnud. Mingi voolik oli l6hkenud! Helistasime eelmise linna mehaanikutele ja nad lubasid vaatama tulla. Istusime seal kiirtee aares ja mis sa oskad kosta? Kurb oli... aga naljakas ka. No kuidas saab yhe autoga nii palju jama olla! Uskumatu! Automehed tulid vaikse autoga, hulk vett kaasas. Panid uue vooliku ja kutsusid jargmisest linnast auto, mis meid sinna ara vedas.

Ja siis oli meil v6imalus jargmise autot66koja 6uel 66bida! Kaisime lahedal asuvas bensujaamas, istusime ja tiksusime ja s6ime friikartuleid. Valjas oli pime ja kylm, aga kell oli jube vahe. Nii, nagu igal pool mujal, olid ka seal inimsed vaga osav6tlikud. vandusid meie automyyjat ja andsid n6u. naiteks selle bensujaama myyja (keskealine tumedatverd mees) ytles, et me peale helistama ausa kauplemise byroosse ja kaebama automyyja peale. Seda me hiljem tegime ka, aga tuli valja, et kui auto on yle 10 aasta vana, siis pole miskit teha. Selle linna nimi oli Murrurundi. Seal vaatas hommikul mees meie autot ja ytles, et peame jargmisesse linna s6itma, sest seal on mees, kes radiaatoreid puhastab. Viga on radiaatoris. Hakkasime varakult s6itma, v6tsime hulga vett kaasa ja olime valmis mitmeid peatusi tegema, et mootor maha jahutada ja uut vett peale panna. Isegi ruttu saime ja vist 2 peatust tegimegi, mitte rohkem.

Selle linna nimi oli Tamworth. Automehaanikule olime ette helistanud, ta tuli meile linna vastu ja juhatas meid oma tookotta. Kuna ta ytles, et tal pole veel aega meiega tegeleda, kysisid poisid, et kas nemad ei saa aidata. Naidaku aga ette, mis teha vaja ja nemad pusivad. Ja oligi nii! Rom ja Tarmps olid peadpidi auto mootoris ja all ja yleni 6lised ja said selle radika sealt katte! Meie Katu ja Suuga seadsime ennast autovrakkide vahele lebo peale istuma ja hakkasime rists6nu lahendama. 6htuks oli asi niikaugel, et t66mees sai ise meie auto kallale tulla (s6brad ja ta ise ka v6tsid vaikse 6lle, sest oli ju reede 6htu!). Lisaks teistele aitas meie auto juures mingi suvaline noormees, kes ootas oma auto parandamist ja ka yks ratastoolis mees, kes soovitas, et v6iksime oma 6nnetu auto p6lema panna, siis saaks vahemalt kindlustusraha :)))) olime ise ka selle peale poolnaljaga m6elnud, aga tema m6tles seda paris t6siselt. ta ytles, et oli ise kunagi seda oma autoga teinud... abivalmis inimesed...hihiii. Seal saime auto niipalju korda, et saime edasi s6ita.

Meid ootas jargmises linnas yks Servase pere 66majale. Olime Armidalest 20 km kaugusel kui...

...ahaaa, vot siit jaab jutt pooleli, sest ma enam ei jaksa kirjutada. Aga varsti kirjutan jalle ja siis saate teada, mis siis juhtus!!!! Igatahes oleme elusad, terved ja nyyd on juba soe ka :)))

Musid ja kallid k6igile!! Ikka teie Ria ja ylej22nud Reisi Raadio tegelased