Tervitused ReisiRaadio lugejatele!
Tösi, juba mönda aega on ReisiRaadio eetris vaikus valitsenud. Sellel on kaks suurt pöhjust. Esimene ja peamine vast see, et Suu laptop on müstilistel (delikaatsetel) pöhjustel otsad andnud ning osa sinna salvestatud juttudest on meile kättesaamatud. Teiseks pöhjuseks on meile elulaadi muutus. Eelmine jutt jäi pooleli küll sinnapaika, kus me alles hostelisse kolisime, kuid eluke veereb omasoodu koos sinnakuuluvate seiklustega edasi ning kui me paremat ligipääsu arvutile ei saa, jäävadki meie eetriajad harvadeks.
Niisiis, anname aga ülevaate sellest, millist elu me praegusel ajahetkel elame. Töökohad on meil järgmised:
Suu töötab Price's Farmi shedis (ehk kuuris/laos/töökojas vmt), kus toimub aedubade, kivimelonite ja arbuuside sorteerimine ja pakendamine. Tegemist on selle osariigi suurima oafarmiga, mis enamuse oma energiast paneb kvantiteedile mitte kvaliteedile.
Pildil on vette langevad kivimelonid.
Suu ülesanded on päevast päeva erinevad – ta teeb köike, mida poisid seal shedis tegema peavad. Mina olen Suu jutust aru saanud, et ta on yks vahvamaid ja tublimaid poisse shedis. Ja paistab, et farmerid on ka temaga rahul.
Ta on algusest peale selle koha peal töötanud. Töötunnid on pikad ja palk seetöttu päris kenake.
Mina, st Ria töötan Schreiber Farmi shedis ja sorteerin ning pakin aedube (lisaks ubadele on meil ka körvitsad ja arbuusid).
Kohe esimesest tööpäevast olen samas kohas olnud. Mida nädalad edasi, seda paremaks palk läheb, sest ube tuleb aina rohkem ja tööd ka. Töö ise on üksluine ja tähendab päevas kuni 11 tundi jalgadel olemist, aga önneks on palgapäevad kord nädalas. Meie farm on erinevalt Suu omas väike ning röhub rohkem kvaliteedile.
Tarmps töötab samuti Schreiber shedis. Enne kergendavat kuuri-elu tegi Tarmps mitmeid erinevaid tööotsi. Kuid pöllu peal ei pidanud selg vastu. Alates eelmisest nädalast teeme Tarmoga oma shedis neljal öhtul lisatunde – Tarmps laseb shedi ja masinad survepesuriga üle, paneme masinad seisma jms. Igatahes vötame ise seda väikse ametikörgendusena :).
Kätlin töötab Reibels shedis, kus sorteeritakse ja pakendatatkse paprikaid. Viimased poolteist nädalat on ka Romet seal töötanud. Kätu oli algusest kuni eelmise nädalani liini peal sorteerimas, kuid nagu tubli eestlane ikka, töestas ta ennast ülemustele ja nüüd on tema ülesandeks liinide peale kaste valmis panna ja teiste tüdrukute tööd kontrollida (et kastidesse halbu paprikaid ei satuks).
Romet oli kuni üle-eelmise nädalani Price's Farmi kroonimata pöllu-kuningas. Ühesönaga üks hinnatud töömehi melonipöllul. Ilma naljata, talle anti löpuks enamasti sellised tööotsad, kus ülemused pidevalt silma peal hoidma ei pidanud. Alates sellest, kui me köik hostelist välja kolisime, on Romm Reibelsi shedis töötanud. Siinse kliima puhul on see ainult hea, sest päev-päevalt läheb kuumemaks ning päike on siin üsna halastamatu. Reibelsis peab Romm samuti köiki paprikaliine kastidega varustama
ja kui temal jalad piisvalt kiiresti ei vöta, siis jäävad paprikad pakkimata :)
Töö osas olen sellise tähelepaneku teinud, et mida kauem sa oma töökohas töötad, seda paremini sinusse kohalikud kollegid suhtuvad. Enamasti on backpackerid need, kes vaid korraks, möneks nädalaks tööle tulevad ja siis edasi liiguvad. Kui sa aga kauemaks paigale jääd, hakatakse sind rohkem usaldama, sulle antakse rohkem vastutust ning vöetakse vördsena.
Mainisin ennist, et oleme hostelist ära kolinud. Töepoolest – elasime seal viis nädalat, nautisime toredat seltskonda ja muretut elu. Kuid pidevalt mötlesime ka sellele, et me maksame üüratult palju raha hosteli manageridele – viie peale teeb see 750$ nädalas, mille eest saaksime üürida endale basseiniga maja ja raha jääks veel ülegi! Pealegi pole sul kuigi palju oma ruumi ja olemist, kööki jagad 80 inimesega ning iga kord kui vetsu lähed, vaatad tött hosteli kümnete reeglitega, mis on sulle pidevast lugemisest juba pealuu sisse kulunud. Seda enam, et reeglitest peetakse kinni vaid valikuliselt ja enamasti sinu jaoks ebasoodsalt.
Njah... Välja kolisime! Romm ja Kätu jäid hostelissse köige kauemaks ning said kohe kenasti oma ühe töökaaslase maja juures asuvasse karavani kolida. Ruumi on seal küll vähe, aga samas päris piisavalt ning majaomanikud on väga tore paar - Fatima ja Albert. Küllap Romm kirjutab neist ise pikemalt. Romm on juba seal aidanud peremehel muru niita, verandat ehitada ja mesitarudest mett vötta. Temasugusel asjalikul mehel on see parim puhkus.
Mina ja Tarmo olime esimesed, kes välja kolisid. Esimesed kolm päeva elasime kahekesi autos Showgroundil, kus ööbimise eest maksma ei pidanud ja saime dushi al käia. Seejärel tuli meie juurde autosse elama Suu. Pidasime kolmekesi seal kaks ööd vastu, aga Tarmps jäi haigeks ja otsustasime möned ööd motellis elada. Ikka odavam kui hostel. Pöhjus, miks me nii kaua sellist mustlaselu elasime, oli, et meile oli lubatud üks korter Bowenis. Selle omanik oli aga 25-aastane kummaline meremees, kellega meil kuidagi ei önnestunud kokku saada. Löpuks löime käega ja kolisime hoopiski ühte Bowenist 15 km eemal asuvasse majakesse (esmapilgul tundus see meile üliväike, kuid nüüd oleme väga rahul). Meil on Tarmpsiga tööle 7 minutit jalutada ja Suu shed asub 2,5 km kaugusel. Tema käib autoga. Oleme maru rahul – pererahvas on tore ja hoolitseb meie eest ning löpuks ometi on meil oma tuba ja oma luba! Maksame nüüd kolme peale 200$ (hostelis läks meil kolmel kokku 450$), lisaks läheb bensuraha.
Parimad reisijutud ja müstilised elamused – ikka ReisiRaadios!
PS! Kangesti tahaks kuulda, mida meie s6brad kaugel kodumaal teevad. Ootame pikisilmi, et keegi meile kirjutaks, palun :)
